Sellel nädalal oli vaid kolm tööpäeva, nüüd puhkan. Ai, mulle meeldib puhata. 
Olen juba mõndaaega vahetanud pikki ja väga huvitavaid kirju ühe taani noormehega. Tutvusmisportaali kaudu. Täitsa tore on.
Stress oli meeletu ja probleeme tuli ka nagu vihma oavarrest. Aga täna saan juba rahulikumalt hingata. Eilne öö oli üle pikema aja üks selline, kus ma reaalselt magasin, kuid voodisse läksin kella 18-19 ajal ja äratus oli kell 4, seega olin üsna pikalt horisontaalis ja ootasin õndsat und.
Väga palav on väljas. S-i telefon ütles, et enne ei tee midagi kui maha jahtub. See oli aiatoas ja kuumenes üle. Trimmer ka ei tööta, vist ka aku üle kuumenenud. Ei tea, olen kõrbe vist sattunud.
Tööl on huvitav. Suur-Erik ütles kunagi mulle, et olen “handicappet” ja siis ta kunagi tegi nalja ja küsis: “Mis sa minust tahad? Tahad minuga nurga taha minna vä?” Kuid tegelikult tahtis tema, et ma teda joonistaksin, et ta saaks joonistuse oma naisele juubeliks kinkida. Just-just. Suure-Eriku naisel oli juubel ja ta tahtis kinkida pilti ise-endast. Noh, ta peab end suurepäraseks ja parimaks ning sedasi ta nagu tegi parima kingituse üldse. Maailma parima asja kinki. Ehk siis, tükikese endast.
Kui ta seda mulle ütles, siis ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga kui ma nägin, et ta mõtleb tõsiselt, siis üüdsin teha asjalikku näga ja keskendusin sellele, et peaasi, et mees ise mõtleb ja ta naine ju armastab teda ja tunneb teda, seega läheb pilt asja ette. 
Igatahes… (Kunagi hästi ammu, avaldasin ma talle natuke muljet, et ma tööl oma vana auto rehvi ise ära vahetasin. Ta vaatas, et ma tean väga hästi, mida tuleb teha ja tal oli kiire ja paistis, et ma ei vaja abi… Pärast ütles, et ma järgmine kord pean abi küsima… Ma ütlesin, et järgmine kord ma tean juba ise täpselt, mida tegema peab, seega järgmine kord pole abi küll vaja.)
Noh… Aga nüüd järsku on Suur-Erik minu vastu eriti tähelepanelikuks muutunud ja peaaegu iga päev või minimaalselt iga nädal ütleb mõne väga-väga ilusa komplimendi mulle. Arvestades, kui väga ta ennast armastab ja kui ego ta on, siis need komplimendid on ikka ülivõimsad.
Nt ta ütles, et ma olen “en lækker rapand“. Otsetõlge maitsev part, aga tähendab väga veetlevat naist.
Täna ta ütles, et see mees, kes mu endale saab, saab nagu lotovõidu. Et mina olen lotovõit… Wowww… Ma ei oska muud öelda. Ma ise mõtlen, et oh seda rumalat õnnetukest küll, kes minu võrku langeb, aga näed…
Pärast seda ei suutnud ma oma naeratust tagasi hoida. Ma olin väga-väga meelitatud. Viimasel ajal ei tunne ma end enesekindlalt. Tööriided on ka natuke tobedad ja see mütsike peas, mis on mul kohusetundlikult üle kõrvade tõmmatud… Jne… Pluus, mis on number suurem ja tunked, mis on kaks numbrit suuremad ja kummikud, mis on number suuremad, et villane sokk mahuks mõnusalt alla jne… Ja tema ütleb minu kohta nii ilusti.
Ta pilgutas mulle kelmikalt silma ja ma ei suutnud jätta samaga vastamata. Tööl peab ju nalja saama. Üks kord ta küsis, kas ma igatsesin teda (eelmisel päeval alles nägime). Ma kohe väga õhinal: “Ja, otseloomulikult igatsesin. Kohe väga igatsesin.”
Teine päev ma küsisin kelmikalt, et kas ta igatses mind. Ta vastas: “Ohjaa… Tead, terve öö ei saanud magada.” Ma naersin ja tänasin. Ma ikka kasutan valesid väljendeid. Noh… Ma olen juba kord selline.
Tööl läks meil natuke pahasti. Meil oli üks klient Norrast külas ja pidime lauad puhtad hoidma. Kala ei tohtinud lauale vedelema jääda pausi ajaks. Meil jäi palju kalu vedelema. Peter püüdis siis ikka ja jälle meiega vestelda, et nii ei tohi ja otsis lahendusi… Ta on nii-nii kannatlik meiega. Ma nii tahaks teda vahel päeva lõpus kallistada, sest ta on nii kuradima kannatlik.
Lars karjuks oma hääle ära, kui peaks meiega töötama…
Meid on palju ja liigume ringi nagu sipelgad, siis Peter käib ja räägib igaühega ning lõpuks on ikka üks kuni mitu, kes pole midagi kuulnud ega näinud ega aru saanud.
Mina mõtlen, et mina olen kõige lollim seal, seega kui teised ei tee nii nagu Peter on öelnud (ees otsas taanlased), siis mõtlen, et ju ma olen ise millestki valesti aru saanud. Aga viimasel ajal olen õigesti aru saanud ja oleks võinud oma suu lahti teha. Aga ma kardan, sest tavaliselt öeldakse, et see, mis mina ütlen, on vale.
Pole ka minu asi. Ma vaid töötan seal ja ülemus peab tööd kordineerima seal. Ma olen väike mutrike ja iga palgapäev näen kui pisike mikro-mutrike ma olen.
***
Kas veel midagi? Ah-ja… Jan… Küsisin, et kui ma hüpoteetiliselt jään kodutuks, et kas ta üüriks mulle ühe toa. Ta vastas, et ei, see tooks liiga palju probleeme kaasa. Ma küsisin, et milliseid probleeme. Ta vastas, et inimesed arvaksid, et me oleme kallimad ja ta arvab, et poleks lihtne elada koos naisega, kellega ollakse vaid sõbrad.
Noo, kurat. Kus on see võrdõiguslikkus või asi siin Taanis nüüd?! Kui ma oleksin Elvis (üks mees), siis poleks probleemi. Sõber Elvise naine viskab ta kodust välja, ma arvan, et siis poleks probleemi tuba sõbrale üürida. Aga kuna ma olen naine, siis ei saa. Probleemid tekivad.
Meeste elu tundub palju lihtsam. Äkki ma tahangi olla Elvis?
Temal oli mure, sest isa oli raskelt haige ja haiglas. Ta mainis, et tahaks, et keegi oleks tema juures ja lohutaks. Ma olin minutitega kohal ja olemas. Sõpra tuleb aidata. Ma ei kahelnudki, mida teised arvavad või räägivad või mõtlevad. Minu sõber ja tal on raske, otseloomulikult ma lähen ja aitan.
Aga tema… Oi-ai…. Oot, seda küll ei saa…. Mis teised arvavad ja räägivad?… Mingu põrgu. Nüüd tulen kell 20 või 21 tema juurest tulema, vabandusega, mida küll teised arvavad, kui ma kauemaks jään. Või… Ma ei saa järgmisel nädalal tulla, sest mida küll teised arvavad, kui ma iga nädal külas käin… Jne…
Kas paistab välja, et olen pettunud? Jah, sest mul olid ootused, kuid ei läinud nii nagu ma mõtlesin, et läheb ja seega tekkis pettumus.
Ma olen crazy ja tema on liiga korralik. Ta ei paindu minu veidruste jaoks. Ma oleks nagu puuga pähe saanud.
- Kas ta ei tunne mind? Et ma kasutaksin seda võimalust üksnes viimasel võimalusel. Kui mul tõesti poleks kuhugi mujale minna.
- Või ta tunneb mind liiga hästi? Ma vihastun millegi peale ja olen paari minutiga oma kodinate ja kassiga tema ukse taga… Võib ka juhtuda. Ma vahest teen nii ka…
Ma olen mõelnud, et mis juhtuks kui lihtsalt lampi läheks kellegi koju sisse. Täiesti suvaliselt valiks ühe korteri või maja ja läheks sisse ja teeks näo nagu ma elaks seal. Oleks seal juba kaua elanud. Kunagi oli mul üks majagi välja valitud ja umbes üks korter ka. Väljast vaatasin aknaid (teine korrus), koridori ei läinud. (Enne tuli mõistus koju.) Aga see oli ütlemata üks huvitav fantaasia.
Ma kujutasin ette, et seal elab üks üksik noormees, kes oleks sama äge nagu minagi. Ta mägiks kaasa ja teeks ka näo, et oleme seal kaua koos elanud… Saaks päris palju nalja…
Ma olen vahel kohanud mõnd sellist noormeest, kes mänguga kaasa tulevad. See on põnev. Jutt on nii intensiivseks läinud, et ühest hetkest ei saagi enam aru, et kus see reaalsus tegelikult on. Tegelikult pole ju mingit raju pidu olnud ja tema vanematest ei tea ma ka mitte midagi. Ja ta ei ole mind mingi kuti käest päästnud ega mu juukseid hoidnud, kui ma wc-potti oksendasin…
Jah… Mina vist ei kasva kunagi täiskasvanuks. Otsin oma issi-Larsi edasi ja püüan hakkama saada. Elu ise on piisavalt kibe, miks seda siis nii tõsiselt võtta. Ujun oma roosas suhkruvatis aga edasi ja olen lahe, oma moodi lahe. Veider ja… Mina…
Mul vist jälle mingi hoog peal. Ausalt, tableti siin enam ei aita.