Ikka vanaviisi, ikka vanaviisi

Rune, kellega oli meeldiv pikki kirju vahetada, on vist nüüd minevik. Ma vist solvasin teda. Ma olen lihtsalt nii (liiga) osav. :) Mis seal ikka. Ega ta polnudki mind väärt.

Olen kirjutamas kaaskirja, püüan end lainel hoida. Noh, et ma olen hüpper, supper lahe ja osav.

Ma natuke kurb olen, aga mis läinud see läinud. Ma ei tahaks kellegi ees paluma ega põlvitama hakata, seega… Liigume edasi.

***

Töökaaslasega kohtusin teist korda. Ma mõtlen, et käisin tal teist korda külas. Eesmärk oli teha temast pilt, et teda joonistada. Ta soovis ja ma lubasin. Kohusetundlik olen. Võib kaaskirja kirjutada.

Ta ütles, et tal on midagi Anne Mette kohta öelda, et tööl ei saa. Pidavat olema väga põnev. Ma olen siin vahepeal vananemisega tegelenud ja olin väga huvitatud sellest kõlakast. (Kuigi ma propageerin siin, et pole ilus teistest inimestest koledasti rääkida ega nende üle naerda ega midagi. Nii kaua kuni see pole mina, kellest räägitakse, on täitsa ok teistest inimestest rääkida.) :D

See kõlakas oli kohaliku väärtusega. Ma olen vähe kaugemalt pärit, seega ei olnud see uudis küll väärt seda pikka sõitu ja kolleegiga istumist.

Selle kolleegi puhul on ainuke pluss, et ma kuulen, mida tööl räägitakse. Saan kinnitust oma infole või siis, et ma olen asjast valesti aru saanud. Aga see pole väärt ajakulu ja temaga suhtlemist.

Ma ei tunne temaga end hästi. Ta on natuke liiga pealetükkiv. Ta lunib kiitust, aga ma olen kole kehva komplimentide tegija. Ei taha pahasti ka öelda, aga pole nagu midagi ilusat öelda.

Ma ütlesin talle, et ma ei usu, et ta näeb mind kui sõpra. Ta ikka raiub vastu, et võtab mind kui sõpra ja ei oota midagi muud ega unista millestki muust. Samas küsib pidevalt, kas ta on kena minu meelst, ega ta minu jaoks liiga vana ole.

Anne Mette ütles talle, et mina olevat viimasel kuul õide puhkenud ja ta tõi kohe välja, et see on ju juhtunud täpselt pärast seda, kui me suhtlema hakkasime. Siis ütles, et ma muutun kohe nii rõõmsaks kui teda näen. Küsis, miks? Kui ma vaid teaksin…

Kui ma talle ütlesin, et mul on üks teine taani sõber, kellega ma olen kohtunud nüüdseks juba üle aasta. Et ma usaldan teda ja käin tal külas, siis Kristeni silmad jooksid vett täis. Ma nägin, et ta oli sellest uudisest endast väljas.

Mida ma valesti teen? Kas mina teen valesti või lihtsalt suhtlen valede inimestega? Ma kirjutan karmilt ja otse välja… Ma ei oska läbi lillede.

Sellised kerge arengupeetusega inimesed kipuvad arvama, et ma olen neist huvitatud. Nad loevad minu sõbralikkusest välja, et see on meeldimine. Ma oletan, et teised on nende vastu otsekohesed ja natuke eemaletõukavad. Noh, neil on piinlik suhelda sellistega. Paar tervitussõna vahetavad, aga selline pikem, sügavam suhtlus tundub natuke alla lati. (Enesekindlad nagu nad on.)

Mina tahaks ikka anda võimaluse ka nendele teistsugustele inimestele. Noh, teinekord võib sattuda päris huvitavate inimeste otsa ja näha asju teise nurga alt.

Aga kui suhtlus jõuab sinna punkti, kus hakatakse küsima “Kuidas ma välja näen? Kas ma olen sinu meelest kena? Miks sa suhet ei taha? Mõtle, kui me oleksime paar? Kui sa oleksid minu kallim? Kui ma näen sinu meelest ok välja ja ma olen sinu meelest usaldusväärne, siis miks sa minuga suhet ei taha?…”

Viimasele küsimusele tahaks vastata, et ma olen vaimselt katki, ma armun vaid “ass hole“-dess. Et kuna sa seda pole, siis kahjuks mul ei ole sinu vastu tundeid… :D

Kristeni naljad on ka natuke imelikud. Ma ei saa neist aru. Need on kohati lapsikud. Noo nii lapsikud, et teinekord kui ta nalja teeb, siis tahaks talle kohe kaasa tunda, et ta nii rumaluke on.

Ma arvan, et elu on liiga lühike, et hakata muutma keskonda ja inimesi. Nagu Heiki ütleb, maailmas on miljoneid mehi, mine ja vali uus. :D

Ehk siis… Kui pole klappi ja mõned võimalused on antud, siis tuleb edasi liikuda. Ei sobi, mis seal ikka.

Nt, mina ei sobi Runele (olen talle kaks kirja saatnud nädalase vahega), vastust pole tulnud 2-3 nädala jooksul. See on vist ilmselge märk, et pole ikka huvitatud suhtlemisest. Ei taha otse küsida, minu meeleheide paistab äkki liiga välja. :P

Püüan Kristenile vähem naeratada ja hoian üldse natuke eemale. Siis on selge, et ma pole huvitatud.

***

Homne väljakutse on, et lähen ilma meigita tööle. Pärast nutmist 17. jaanuaril olen ma alati kasvõi ripsmed ära värvinud. See annab natuke enesekindlust.

Ma püüan homme minna null-meigiga. Raske saab olema, aga mul on mu nätsud. Vast on abi.

***

Varsti on vist tulemas Minny taas kooli projekt. Uurin pinda, vaatan ringi. Aeg annab arutust. Eks näis!

***

Lars… Ma oleks tema tõttu trepist alla kukkunud. Tavaliselt ta istb õues. Kui ma viimase pausi ajal ühest hoonest teise lähen, siis ta istub ja räägib telefoniga. Viimasel ajal pole rääkinud. Ju tema pediküürist kallim ei helista nii palju, see mõnus armumise faas on läbi saamas. Argielu hakkab tekkima.

Igatahes… Reedel teda polnud seal, kuigi ilm oli ilus. Ma olin õnnelik, et sain sellest vastikust ja ebameeldivast kohast valutult läbi. Aga ei… Ta oli end parikud koridori. Treppide juurde. Mõnusalt end toetanud vastu aknalauda ja ilutses seal. Ma avasin koridoriukse kerge naeratus näol, sest olin valutult kriitilise koha ületanud. Ja seal ta oli. Naeratas. Minu nägu muutus süngeks. Kiiruga suunasin pilgu maha ja jooksin temast mööda, trepist alla. Aga mu kummikud on number suuremad ja veest libedad, seega peaaegu kukkusin.

Tagasitulles oli ta kadunud. Minu rutiin on, et edasi lähen ma suurde söögiruumi ja vaatan, kus ma järgmisel päeval töötan. Ning tema tuli sealt välja… Valus oli.

Ma püüan teda vältida nii palju kui saan, aga ega see selles ettevõttes väga ei õnnestu. Seega püüan ma pingsalt otsida uusi võimalusi.

Kirjutan ilusat kaaskirja. Otsin õppimisvõimalusi jne…

***

Kuna mina ükskord elama õpin? :) Ma vihkan end nii palju, et piinan end igal võimalikul moel. See on lihtsalt hale naljakas juba. Pole seda elamise käsiraamatut kaasa antud ja elamise anne ka puudub. :)

***

Õnneks on mulle aastaid antud, et on veel aega harjutada. Ma arvan, et oma elu jooksul suudan ma ära proovida ja katsetada kõik asjad, mida mitte teha. Kui ma need üles kirjutan, siis võib-olla mõnel teisel on selle võrra lihtsam. :D Saan niigi palju kaasulik olla oma äbarusega, ädisusega. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Ikka vanaviisi, ikka vanaviisi

  1. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    See Lars on ju suht palju vanem sinust ja muutub ka aastatega vanemaks, kas sa sellest vanamehest juba üle ei hakka saama?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ei veel. :D Ma lootsin ka, et ta jääb vanemaks, aga ühe aastaga pole ta eriti muutunud. Kusjuures järgmine aasta saab 50. Kuid ka see ei aita. Tegemist on ju lihtsalt ühe arvuga.
      (Ta on minust 17 aastat vanem.) Ma näen neid paare, kus meespool on 15-20 aastat vanem. Naised on 40-50 ja näevad veel kobedad välja, aga mehed on üsna väsinud olemisega juba. Ma tean, et kui Lars oleks mees minu jaoks, siis 7-8 aasta pärast oleks meil umbes sama seis. :D Aga ka see ei aita.
      Ta on vist rohkem nagu kinnisidee ja pettumus või solvumine mulle või kuidas seda nimetada. Noh, et tema oli see, kes mind eemale tõukas, kuigi oleks pidanud olema teisiti/vastupidi.
      Võib-olla mul pole tema vastu tundeid, vaid ma olen n-ö lüüa saanud ja ei suuda sellega leppida. Nüüd püüan (alatedlikult) tõestada või leida kinnitust, et tegelikult ta ikkagi armastab mind ja ihkab vaid mind. Ehk siis, ma olen nii suurepärane ilus noor ja tark naine, et ta lihtsalt ei saa ilma minuta…
      Jah… Ma olen täitsa sassis. :D
      Ühesõnaga, kui kõik eeldused paika peavad, siis augustist enam ei ole Larsil kohta minu blogis ja vast ka mitte peas. :D Hoiame siis mulle pöialt!

Leave a Reply to Isildur Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>