Poolaasta

Pool aastat on läbi ja oleks aeg oma eesmärgid üle vaadata.

1. Erialase tööga on nii, et olen saatnud CV-d, aga olen saanud vaid eitavaid vastuseid. Nüüd on plaanis kooli minna. Teisipäeval lähen ja annan paberid sisse. Seega töötan eesmärgi kallal.

2. Raamatukirjutamine ei edene üldse. Mul peaks olema kirjutatud 26 lehekülge, aga olen kirjutanud vaid 20. Seega olen eesmärgi täitnud ca 77%. Töö tõttu olen pidevalt väsinud ja sellest mega stressist on pea ka nii tühi, et ei suuda midagi kirjutada ega teha. (Allpool virisen edasi.) ;)

3. Minu vaene kass! Plaanis oli iga nädal tema jaoks natuke aega pühendada, aga… Olen temaga tegelenud 12 korda, aga eesmärgi kohaselt peaks olema see arv 26. Seega olen eesmärki täitnud vaid ca 46%. See on alla poole. Eks ma püüan siis teine pool aastat väheke tublim olla. :)

4. Jooksmine. Ohh… See on mu lemmik eesmärk. Olen jooksnud 70 korda. Eesmärk kohaselt oleks see arv 52 korda. Seega olen eesmärgi täitnud ca 135%. Olen eesmärgi ületanud.

5. Mingi eesmärk: suhted teistega. :D Konkreetset eesmärki pole, aga maakeeli ütleksin, et “kõik suhted olen pekki keeranud”. Ma ei suuda inimestega normaalselt suhelda. Taaskord on probleemiks see meeletu stress ja närvilisus ning lisaks veel see, et ma olen selle konservatiivse ühiskonna jaoks liiga imelik, liiga raamist väljas. :D (Töökaaslane Kristen, hoian temast eemale, Rune ei vasta enam mulle, solvasin teda vist, Jan-l on ka üsna kiire, seega ei hakka teda ka tülitama, perekond hoiab eemale, sest ma olen pidevalt vihane ja närviline…).

6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Säästan nii palju kui jaksan, aga S-i vajadused ületavad minu säästud, seega ei edene mul sellega. Nüüd tuleb S-i juubeli pidu, see on kulukas, eks ma pärast saan teda, kui kulukas oli. Detsembris pean endale või S-le auto ostma, sest Ford läheb pensile. See maksab umbes 25 000 DKK. Seega minu konto läheb üsna nulli. Lisaks kooli tõttu langeb ajutilselt sissetulek. Aga vaikselt ikka edasi.

***

Nüüd kirjutan oma stressist. See on midagi kohutavat. Nt ma nutan tööl. Polegi nagu erilist põhjust, aga tunnen end nii abituna ja tühisena seal. Öösiti ei saa magada. Näen tööd unes. Isegi nädalavahetustel. Nüüd mõtlen, et homme tuleb taas tööle minna ja selle õela Ingega koos töötada. Mu pulss kiireneb ja süda tahaks rinnust välja hüpata.

Ma arvan, et see on midagi paanika-hoo sarnast. Minu stress ja depressiooni-alge on arenenud juba nii palju edasi, et nüüd hakkavad tekkima paanika-hoog.

Ma arvan, et ma olen tugev, et saan hakkama. Aga tegelikult ma vist üksnes tapan end. Nt pingutan ma töölkäimisega. Mõtlen, et ettevõttel on raske ja ma olen neid natuke alt vedanud, sest ütlesin oma töö ülesse enne oma ametlikku puhkust jne… Noh, nad olid minuga arvestanud… Ja siis tõstan neid raskeid kaste üksi, sest ma arvan, et ma saan ja jaksan. Tegelikult reeglite kohaselt peaksin abi küsima. Aga ma ei tee seda. Ikka ise. Kõike teen ise. :D Totaalne jäärapäisus.

Minu vaene keha saab vatti ja vaimne tervis halveneb ka tugevalt. Kõik lähedased ütlevad, et lõpeta nüüd. Äkki oleks parem natuke puhkust välja võtta nüüd. Aga ei… Mina raiun ikka vastu, et nad vajavad mind (seal tööl) ja ma saan hakkama. Pean lihtsalt rohkem magama. Noh, põhimõtteliselt, kui ma tööl ei ole, siis magan. Ega millekski muuks aega ega energiat polegi. :D

Ma olen mõelnud, et ma oleksin suurepärane sõdur või enesetapu-terrorist. Must huumor, aga omajagu on selles ka tõtt. Mul on endast suva. Ja eesmärk või missioon on ülim.

Ma lihtsalt ei oska ennast armastada ega end esikohale seada. Või noh… Vanaema heitis mulle mu sünnipäeval ette, et alati olen mina see kõige tähtsam ja minu vajadused jne… Oma ema ma ja just palju ei aita. Lihtsalt pole jaksu. Ohh… Olen üks saamatu õnnetuse hunnik. :)

Ma ei teagi, kas ma olen väga isekas või enesevihkaja või manipuleegija, kes kasutab “õpitud abituset” (ehk siis näen end alati ohvrina).

Vahel ma kuulan end ja mõtlen, et kas tõesti on mu elu nii väljaheide olnud või ma lihtsalt näen end ohvrina. Mis see (elu)standard on? Eesti tingimustes on ju natuke füüsilist vägivalda ok ning vaimne vägivald pole ju ametlikult kuritegu. Lihsalt olen olnud nõrk.

Ebakindlus… Kah mul asi. See teeb inimese vaid tugevamaks.

Ja nüüd jõuame selle mõtteni, kas mul on õigus tunda neid tundeid. Või olen ma lihsalt liiga nõrk, liiga roosamanna-põlvkond. Ära nunnutatud. :D

***

Saipin ütleb, et tema sõbranna on alati kontoris töötanud (kodumaal ja nüüd õpib Taanis, et saaks kontoris töötada), et see sõbranna ei saaks tootmises hakkama. Minu meelest on see liiga kastis mõtlemine. Meil töötavad ju igasugused kõbikesed, mõni taanlane on aastaid tootmises töötanud ja on ikka veel aeglane. Lihtsalt ei viitsi tööd teha, seega ei ole probleem, kui inimene on natuke aeglane.

Nüüd olen mina natuke kastis mõtlemisega. Tootmises töötavad sellised vähese haridusega inimesed. Natuke matsid. Noh, seal on neid kõige rohkem. (Mina ei suuda seda matslust taluda. Vabandan, ma tõesti püüdsin olla tolerantne, aga enam ei suuda.) Lisaks on mõnele tootmisetöö alandav. (Noh, prestiiži-küsimus).

Saipini puhul on vastupidi. Ta on uhke, et töötab tootmises ja usub, et igaüks seal hakkama ei saaks. Tegelik olukord on see, et selles sektoris puudub tööjõud ja sinna suunatakse igasuguseid . Täpselt, igasuguseid. Kõik sobib, peaasi, et natuke end liigutada saab. Üheõnaga ma ei näe probleemi, et tema sõbranna ei saaks töötada seal. Vabalt saab, kui vaid prestiiž lubaks ja viitsiks nende muttidega sõna-sõda pidada.

***

Tööl oli ülemus kurb, kui ütlesin, et lõpetan selle ettevõttega. Mõni on öelnud, et hakkab mind igatsema. Noh… Kontorist kuulen enda kohta vaid kiidusõnu, aga töökaaslaste suust pritsib vaid virtsa minu suunas. (Nüüd kuulsin ka ülemust kurtmas, ei saa minu peale kindel olla. Jah, tõsi see on. Ühesõnaga ei oleda minuga enam seal nii rahul, kui varem.)

Igatahes… Kui ülemused räägivad, kui oluline ma ikka olen ja kui tubli tööline ja kõike muud kiitvat, siis ma automaatselt mõtlen, et ma olen seal oluline, nad vajavad mind. Supper-Minny läheb ja päästab neid. (Ise-enda heaolu arvelt). Aga…

Tegelik sisu on ju see sama, mis selles ühemehe ettevõttes, kus ma printeri-tahmakassette telefoniteel müüsin. “Sa oled oluline siin. Aga palka ma ei maksa ja tööaeg on kella 8-17 ning sa pead kohal olema punkti pealt.” Sain mustalt raha ja müügi pealt mingi näruse protsendi. Ta oli üllatunud, et ma ei soovi seal töötada.

Ma ei osanud talle selgeks teha, et ma pole oluline, kui minu töö pole palka väärt.

Noh… Ma usun, et mõni kupeldaja oleks ka väga tänulik minu müümisest. Ma oleksin seal ka väga “olinine”, kaulik ja kasumlik jne… Aga kas see on just see, mida mina tahan, see kus mina end hästi tunnen.

Seega… Praegusele ettevõttele olen ma oluline, sest ma pensioni-ealine, mul pole kallimat, seega ei paista, et hakkaksin rasestuma, mul pole lapsi, kes pidevalt haigeks jäävad ega sugulasi, kes on haiged ega mingeid perekondlikke sündmusi jne… Jah, olen töötaja, kes tuleb (peaaegu) alati ja teeb, mis vaja. Ma ei kurda teiste üle, töötan natuke pausi ajast jne… Jah… Ma olen seal väärtuslik, aga… Tegelikult ma ei tunne end seal hästi. Neil lihtsalt pole kedagi tesit nende õelate muttidega koos töötama panna. Mind ja minu vastutulelikkust kasutatakse lihtsalt ära. Eks ma ise lasen seda teha…

Igatahes… See, et ma neile lihtne olen, ei tähenda, et ma peaksin seal töötama. On olemas minu jaoks meeldivamaid keskkondi, selliseid, kus lastakse tööd teha. Kus saab töötada 100% ja ilma skandaalideta ning sõimuta. Ning mina olen väärt ühte sellist töökohta, sest mina tahan töötada. Mina saan ka.

***

Mõni inimene on väga negatiivne. Nt Saipin on mitte toetav. Tema ütles, et kool on liiga raske minu jaoks, et tema sõbranna on tubli ja räägib suurepärast taani keelt, aga temal on ka raske jne… Umbes, et mina ei saaks hakkama.

Üks süüria-neiu soovis töötada kella 6-14 ja soovis ülemusega sellest rääkida. Saipin ütles talle, et seda ta küll ei saa. Mina oleksin öelnud, et alati tasub küsida. Köögis alustatakse tööd kell 6, seal on küll vaid taanlased ja vanad/kogenud töötajad, aga küsida tasub ikka.

Tööl kuulsin, et Kirsten (üks vana naine) rääkis, et mõni inimene kõib terve elu ringi, pole kusagil rahul ja ei saavuta midagi oma elus. Ma arvan, et ta rääkis minust, aga ma pole päris kindel. Minu meelest taas üks kitsas vaatenurk. On vahe, kas käia sihitult ringi või liikuda sihipäraselt edasi kasutades erinevaid võimalusi.

Ma arvan, et see kala-vabrik ei ole just koht, kuhu end pikalt parkida. Kasumlikkus on madal ja selles sektoris pole näha, et kasumlikkus kasvaks. Lisaks pole sellel piirkonnal erilist tulevikku. Minu meelest oleks rumal end sinna matta. Ma näen ju neid, kes on seal töötanud 35-40 aastat. Nad on oma nooruse, tervise ja vaimsetervise sellele ettevõttele andnud, aga kasu ei midagi. Nende ainus rõõm on uute inimeste peale karjumine. Palk on niru, mõni elab ikka veel üürikorteris. Välismaal pole eriti käinud. Näen, kuidas nad valude käes piinlevad. Üks naine karjus valust ja neadis seda ettevõtet. Miks ma peaksin tahtma endale sellist tulevikku?

Vahet pole, mida ma teen või ei tee või ütlen või ei ütle. Nad näevad minus vaid rumalukest. Kõik, mis teen on vale. Jah, olen neile lihtsalt üks kloun, kes lõbustab neid aeg-ajalt (nt nutan tööl). Ülemustele olen mugav, sest kui idiootidel on lõbus, siis kurdavad nad kontoris vähem. :D

Aga küll tuleb uusi kloune peale. Mina liigun edasi. Ma väga loodan, et ühel päeval ma neile veel näitan, kes on loll ja kes mitte. See päev tuleb. Alati on tulnud, tuleb lihtsalt kannatlik olla ja järjepidev. Esimesega on natuke probleeme, aga teisega saan hakkama.

Aitäh, et ära kuulasid/lugesid! :)

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

11 kommentaari postitusele Poolaasta

  1. Metsik nelk kirjutab:

    Sa vist väga Rolandi nõuannetele ei pööra tähelepanu või mis?

    Mis selle taga on? Isiklik uhkus? Isiklikud teadmised? Tema saamatus milleski?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tema tõsiselt võetamatus. Ta on ebastabiilne. Kord solvab mind, siis kiidab ja solvab uuesti.
      Tal on vähem elukogemust kui mul. Ma mõtlen elukogemust, mitte googeldamise ja virtuaal-maailma kogemust.
      Tihti on tema soovitus minu enda tähelepanek (nopitud samast postitusest või varasemast), väljendatud teiste sõnadega. (NO shit Sherlock – või kuidas see moodne väljend on? Tihti tahaksin vastata nii, aga jätan kirjutamata.) Ta on selline copy-paste inimene ja tal puudub tema enda tõekspidamine, enda arvamus, enda seisukoht.
      Tema suust olen kuulnud palju kiitust ise-endale, aga ma pole leidnud ühtegi fakti, mis tõendaks või tõestaks, et tal need oskused on või et ta nii supper võimeline on.

  2. Letsik nelk kirjutab:

    Sa vist väga Rolandi nõuannetele ei pööra tähelepanu või mis?

    Mis selle taga on? Isiklik uhkus? Isiklikud teadmised? Tema saamatus milleski?

  3. Letsik nelk kirjutab:

    Sa vist väga Rolandi nõuannetele ei pööra tähelepanu või mis?

    Mis selle taga on? Isiklik uhkus? Isiklikud teadmised? Tema saamatus milleski?

  4. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Roland kirjutab ise kellegi teise arvutist?(muig)

  5. A. kirjutab:

    Haha, Sa vist talle ikka väga meeldid et ta nii järjepidevalt kommentaare alla laob :D

  6. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    Muide, mis tööd tegema hakkad, kui oma praegusest töökohast ära tuled?
    Ja miks sa põed selle töö pärast praegu. Niikuinii oli see sul ju ajutine, kestku see kaks või kolm või veel rohkem aastat. Veel enam praegu, kui lahkud. Lihtsad inimesed, kelle tasemest sa millalgi niikuinii tõused kõrgemale, miks see nende arvamus sulle korda läheb? Misjaoks sa selle töö pärast nutad? Ise kirjutad, et saad seal hakkama ja ülemused kiidavad. Eks need kõrvaltöötajad ole kadedad.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma lähen kooli. Kümme nädalat käin koolis. See on nagu kutsekool (pärast gümnaasiumit). Õpin põhimõtteliselt oma eriala (seda, milles mul on magistrikraad). Nad nimetavad seda eriala “kontor” ja spetsialiseerun majandusele (seal oli ka audiitori eriala, senikaua kuni ma ei tea sellest audiitori erialast rohkem, jään ma majanduse peale).
      Selles koolis on praktika 1-2 aastat, mis oli suurepärane võimalus mulle (et saan oma jala ühe ettevõtte uksevahele). Aga kahjuks mina seda praktikat ei saa, sest ma ei räägi taani keelt A-tasemel (see on Taani enda hindamissüsteem, 260 akadeemilist tundi (siin 50 min) peaksin ma olema läbinud, et see saada). Keeltekoolis kõrgeim tase on n-ö taani keel 9.klassi tasemel ja täiskasvanute koolis (VUC) saaksin ma taani keele gümnaasiumi (12.klassi) tasemele, see on see A-tase siin. Aga selle eest peaksin ma maksma. Eriti ei kisu sinna. :D
      Minu taani keel pole A-tasemel, seega praktikat ei saa, aga kümme nädalat erialast taanikeelset õpet saaksin. Selle ma võtsin. Ja kusagil oktoobri keskel jään töötuks. (Loodan, et saan töötuabiraha, peaks saama.) Ja töötuna võtan ma oma praktika, see oleks natuke teine praktika, aga ma noolin oma finantsettevõtteid ja püüan sinna sedasi oma varbad sisse saada.
      Ma arvan, et ma ei nuta selle töö pärast, aga minu enesekindlus on üsna null ja ma natuke kardan, et nendel teistel (keda selles töökohas on üsna palju) on õigus ja ma olen lootusetu luuser ning praegune ettevõte on mulle parim võimalik töökoht. (Tobe, ma tean, aga mul praegu on selline madalseis, et ma tõlgendan absoluutselt kõike ise enda vastu).
      Ma olen end natuke jälginud või analüüsinud. Kui varem keegi ei kirjutanud, siis ma mõtlesin, et ju tal on kiire. Kui nüüd keegi ei kirjuta (või ei vasta), siis mõtlen, et ta on minus pettunud, põlgab mind, peab mind rumalaks saastaks, millele ei tasu oma aega raisata. Selliseid näiteid on veelgi.
      Minuga on natuke halvasti, selle töö tõttu ja nende viimaste aastate läbielamiste tõttu. Aga ma usun, et läheb paremaks.
      Ma arvan, et see väike kooli-kogemus on väga hea ravim mulle. Ma muudan oma igapäevast keskkonda totaalselt, samas ma arendan ennast ja pingutan (pean pingutama (igapäevaselt erialast taani keelt), uued inimesed. Kõik uus.
      Selline natuke tundmatusse hüppamine ja pisike risk ka, aga sellega ma väldin rahustite võtmise vajadust ja panen piiri või punkti oma mõistuse deformeerumisele. :D Ehk siis, tulen sellest “hooldekodust” ära. Ma olen üsna veendunud, et seal on haiged inimesed koos. Või noh, seal on neid palju.
      Ma püüan ikka olla see, kes sõnniku seest poni otsib, aga see poni on vist sealt minema läinud. :D
      Kusjuures, kui ma Larsi ei näe, siis kaob ta ka mu peast. Seega… Kõik läheb ainult paremaks augusti kuust. Pole eriti palju jäänud. :)
      Oktoobris on mul vist eksamid, siis jälle natuke stressan ja kirun. Aga edasi peaks taas stabiilsemaks minema. :)
      Elame ja näeme!

      • Avatar minny minny kirjutab:

        Ideaalis töötaksin või praktiseeriksin raamatupidamisteenust pakkuvas ettevõttes, kus on palju tarku inimesi minu ümber, kes saaksid mind juhendada ja olla toeks (sest olen jänku). :D Muidugi audiitorteenust pakkuvad ettevõtted on sihikul ja maksuamet. Üldiselt pankadest hoia end eemale. Need mulle nii palju huvi ei paku. Kusjuures ma pole silmanud töökuulutusi nendes.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>