Palun kaastunnet

Tönnin nagu väike plika jälle. Olen kaks ööd unevõlagu olnud. Pole olnud aega magada, sest õppida on palju (isegi need taanlased virisevad). Mina pean ju ekstra tegema, sest palju uusi sõnu on. (Google tõlge on kiireim lahendus ja seega mulle väga lähedaseks saanud).

Täna pidime grupitöö esitama. (Me teema palju grupitöid “turunduse” aines). Ma olen tajunud ja natuke (poole kõrvaga) kuulnud, et minu suhtes on negatiivne hoiak. Teate seda hetke, kui kõik hakkavad gruppi valima, siis sina jääd viimaseks või ilma grupita, siis õpetaja surub su kuhugi (kõigil on vingus nägu, kui saab teatavaks, et oled sinna gruppi lisatud), või teeb uue grupi kuhu paneb puudujad (kui nad tulevad) ja need teised, keda ei taheta.

Igatahes… Mul läks nii, et tehti uus grupp. Kahel päeval töötasime koos ning kolmandal päeval (täna) pidime oma tööd esitlema. Minu “armas” grupp (kolm inimest) jäid haigeks (järsku). Seega olin täitsa üksi.

Ei hakanud nutma, kuigi paha tunne oli ja ebamugav ka. Ma polnud ju kogu ettekandeks valmis (olin valinud endale ühe osa). Tuletan meelde, et ma pole selle keelega ka sõnapeal ja tegu on veel erialase keelega (turundus pole nagunii minu eriala).

Mis seal ikka. Mul oli tervetlt 45 minutit aega, et mõelda mingi lugu ka teiste slaidide jaoks ja harjutada, harjutada… Lõpuks läks hästi. (Küsimustele pidin ka üksi vastama.) Sain hindeks 10, see oleks Eestis 4. Teised saavad kehvema hinde. Aga jube sitt tunne on sees.

Mul on sellest hindest suva, sest mul pole sellega midagi peale hakata. Aga see õhkkond. Esiteks ma nüüd tean, et ma ei ole seda negatiivset hoiakut enda suhtes välja mõelnud, see on reaalselt nii. Natuke ajab närvi, et minu lähedased inimesed ütlevad, et ma kujutan kõike ette.

Kas on enam selgemat märki kui see. (Plus need väiksed jupid, mis ma olen koolis kuulnud, olen eiranud ja pole ka lindistanud. Ei ole tõendeid.)

Õpetaja küsis, et kas olen üksi ja olen valmis oma tööd esitama. Ma vastasin, et jah. (Ta ütles, et olen äge/tubli, et üksi esitan, aga minu jaoks oli see mugav, sest ma ei pidanud mõtlema, et rikun teiste hinde ära. Mina tegin ju seda vaid harjutamise mõttes ja kuna ma veel, tasuta personaalse tagasisidega turunduslikku ettekannet, teha saan). Ma mainisin, et ma arvan, et teised ei tulnud minu tõttu. Et minuga ei saa koos töötada, et ma ei suhtle eriti. Õpetaja ütles, et see pole tõsi ja probleem on hoopis neis, mitte minus.

Aga ma tunnen end ikka kuradima sitasti. Ma tean, et olen imelik ja ma tean, et teen kõike valesti jne… Aga ma ei taha uskuda, et ma olen ära teeninud sellise käitumise tööl ja nüüd koolis. Ma ei saa aru, miks. Ma ei taha kellelegi ju halba. Ma annan alati endast parima.

Ma olin kaks ööd üleval ja tegin seda grupitööd üksi, sest ma ei teadnud, kas nad tulevad või mitte. Siis üks neiu tuli, ta tahab parimat hinnet saada, minu töö talle ei meeldinud. Vaja uus reklaam teha. Aga kui me uue reklaami teeme, siis tuleb ju uus sihtgrupp valida, mis omakorda tähendab kogutööd algusest peale. Ma ei saanud kindel olla, kas nad ka homme tulevad, see tähendaks ju, et ma pean üksi kõik selle jama uuesti tegema.

Üks grupitöö varem oli nii, et ma jälle valisin sihtgrupi välja (Conzoom mudel, 36 tüüpi, pikad taani keelsed tekstid). Ja tegin tabelid ja värgid, pool tööd valmis. Siis tuli uus inimene gruppi, ütles, et see ei sobi. Valisime uue grupi ja siis uue grupi. Ta läks suitsu tegema. Aeg läks, ma kiirustasin, et uut tabelit teha ja muud värki (kogu töö uuesti, aga kiiremini, sest meil olid vaid loetud minutid. Tuletan meelde, et see keel on ikka veel võõras mu jaoks.)… Lõpuks ei olnud aega, et esitluseks harjutada. Ma kartsin samat stsenaariumit ja seega olin sellel korral natuke ettevaatlikum selle uue reklaami ja uue sihtgrupi valimisega.

Ma tean, et see kool on suur stress, kõigile. Ma teadsin, et nad hakkavad end minu peal välja elama või stressi maandama. Aga kas teise inimese peal trampimine on seda kõrget hinnet väärt. (Kusjuures, nüüd on see kõrge hinne veelgi rohkem kättesaamatu (üks madal hinne tõmbab keskmise hinde alla ja keskmine hinne on see, mis loeb) ja otseloomulikult nähakse süüd minus). Sest nad on juba kord sellised siin, et kõik teised on süüdi, aga mitte nemad ise.

Ma tean, et tuleb olla seltskondlikum ja tuleb inimestega rääkida. Aga kui ma näen, et inimesed on mädad, siis pole mul mingit tahtmist pingutada. (Alati on teised süüdi, end kiidetakse taevasse, enda probleemid puhutakse õhku täis, teiste üle naerdakse). Ja, isegi kui ma tahaksin olla seltskondlikum, siis ma ei oska.

Iga kord, kui mulle öeldakse, kuidas tuleb mõelda ja teha ja olla, siis tunnen ma end nii pahasti. Ma tean ju seda ise ka, aga kuidas seda teha… See on umbes nii, et mul on suur nina ja selle üle naerdakse ning mulle antakse nõu “ära ole siis suure ninaga”. Tänks! Ma homme olen väikse ninaga ja ülehomme olen küülik. Ei saa ju nii…

Täna ma nutsin koolist koju sõites ja mõtlesin, et kas mul on üldse õigus elada. Või peaksin juba eos end laskma pehmeks tampida, sest selleks olen ma loodud. Või pole üldse mitte mõtet jätkata, sest minusuguse õnnetuse jaoks pole siin ilmas kohta…

Ma ei saa õppetoetust, ma ei saa sõidukompensatsiooni (sõidan iga päev kooli 50 km ja koju teine 50 km). Kardan, et töötuks ka ei saa… Tööd ei saa, sest keelt ei oska… Selline tunne, et minust lihtsalt sõidetakse selle bürokraatia teerulliga üle…

Jah, ma tean, et kui ma saaks normaalselt magada, siis oleks olukord parem. Aga lihtsalt pole aega. Kaks tundi päevas kulub kooli-koju sõiduks. Üks tund koerale (jalutamine). Nüüd kulub tund kaks siin (+söömine ka). Natuke söön, aga erilist isu pole. Koduseid töid on palju, nt eile tegin neid kella 16-20. (Aga tegin üksi grupitöö, siis õppisin kiiruga testiks, sain 22 õiget vastust 23 (ettevõtte majandus on minu eriala, isegi taani keeles) ja IT-d pidin ka lugema). Kool on 8-15 enamasti. Reedeti on lühemad päevad ja teinekord neljapäevad ka.

IT-s tegime MS Access-programmis risttabeleid… N-ö ühe tabeli sees on teine tabel. Et me kirjutame posti-indeksi ja linn tuleb automaaselt (õigesse lahtrisse). Seda kõige olulisemat osa ma ei saanudki ise teha, sest aega nappis. Seega õpetaja tuli ja ütles vajuta siia ja vajuta sinna. Tean, et nii ma ei õpi midagi. Seega kulutasin ma terve tunni tühja. Oleksin võinud kodus rahulikult seda videot vaadata ja ülesannet teha.

Ma ei taha enam seda põrgut. Väga ajudele hakkab. Aga…

Esiteks ma pole alla-andja. Teiseks me alustame homme E-conomic-programmi õppimist, see on Taanis populaarseim raamatupidamisprogram (kui ma ei eksi, siis Maksuamet kasutas/kasutab seda, nad lähevad üle SAP-le, vaikselt ja konarlikult). Seega oleks üli oluline need tunnid saada.

Aga kui ma juba kooli lähen, siis võiks ju need teised ka võtta (IT ja turundus). Nädala pärast hakkavad erialaained. (Samad ained, aga elialaaine nime sildi all. Olen natuke kahtlev, aga äkki tuleb kasuks.) Lisaks oleks huvitav ju ka seda lõpueksamit teha, lihtsalt selleks, et saada teada, et kuidas mul siis läkes (arvulises väljenduses).

Samas, raha ma ei saa. Kütust kulub, auto kulub, aeg kulub… Kas see kõik on seda ohvrit väärt?

Ma olen nii kahe vahel. Ma ei läheks homme kooli, oleksin kodus ja puhkaksin närve. Aga see ahvatlev ja lootustandev E-conomic. Äkki on see minu õlekõrs sellest sitast välja. Kui ma loobun, siis ei saa ma eales teada, aga kui ma jätkan, siis minu vaimne tervis vist annab otsad. :)

Sedasi on lood. Loodame, et homme on parem päev.

Hakkan nüüd lugema ja õppima nipet-näpet. Varsti on nädalavahetus, siis vast saab natuke puhata.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Palun kaastunnet

  1. Meerits kirjutab:

    Olen sulle vastuse võlgu, vastan hiljem sellele.

    Mulle turundus nii meeldib. Olin nii introvert, kõik naersid, et ma turundust õppima läksin. Mina läksin eesmärgiga õppida vabalt suhtlema. Turundus on nii lai mõiste, aga mina sain aru mõne kuuga tööle hakates, et “turunduse eesmärk” on aktiivusus ja pidev suhtlus kaaslastega. See aeg, kui me õues käisime, olin mina ainus inimene maailmas, kes uskus, et mina suudan inimesed enda järgi “tantsima” panna. Ilma, et ma neid ära kasutaksin. Ma vihkan inimeste ära kasutamist! Ma tahaks nii väga nõu anda, aga tõesti points don’t matter ehk kui Sa pidevalt räägid hinnetest, siis mine tagasi algkooli!Kui “points doesn’t matter” ei ütle midagi , siis pane youtube’i “colin mochrie”. Kaastunne on nõrkadele, tugevad tegutsevad, isegi kui asetsevad pehmo riigis nagu Taani.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>