Tulin, nägin, võitsin. Raske ta oli, aga ära tegin.
Sain oma koolikesega ühelepoole. Kontakttundide osa on läbi, praktikale pole mul õigust. IT aine ja eksamihindeks sai 12 (s.o. 5), ettevõttemajanduse aines ka 12, afsætning-aines (midagi marketingi ja turunduse moodi) sain hinde 10 (s.o. 4) ja USF (Uddannelsesspecifikke fag), s.o. kontor, seal sain hindeks 10. Neli nädalat pidime arendama oma fiktiivset ettevõtet (iga päev olid mingid ülesanded või küsimused, millele tuli vastata. Hästi palju iseseisvat tööd.) Pidime tegema ühe õppevideo Outlook’i kasutamisest (see, kus ma rääkida ei suutnud). Sain hindeks 7 (s.o. 3) ning see kiskus mu lõpphinde alla. Kuid eksamil suutsin positiivselt üllatada ja olin ülitubli. (Eksam oli arvestus, saime arvestatud või mitte arvestatud, seega see meie hinnet ei mõjutanud).
Olgugi, et teekond oli pikk ja vaevaline, olen ma nüüd siin ja üsna võidurõõmus.
Pärast esimest päeva läksin ma nuttes koju, sest ma arvasin, et see on ületamatult keeruline minu jaoks. Olin ju põlistaanlaste keskel, programm oli tihe ja keeruline ka nende jaoks, mis siis veel minust rääkida.
Meil oli üks õpetaja Gitte. Ta andis seda afsætning-ainet. Ta on väga karm ja täpne (punktuaalne) ja ma pole talle algusest peale eriti meeldinud. Aga selle kolme kuu jooksul, suutsin ma talle näidata, et olgugi, et mul on keelega raskusi, saan ma hakkama ja kusjuures saan väga hästi hakkama.
Pärast viimast eksamit pidi ta tunnistama, et olen selle perioodi jooksul tohutult arenenud. Ta mõistis lõpuks, kui raske see programm mulle oli. Kusjuures censor (üks õpetaja teisest koolis, kes eksamit kontrollib) ütles, et minu taanikeele grammatikaline tase on tugevalt üle keskmise. Isegi taanlased ei suuda grammatiliselt nii hästi kirjutada kui mina (siinjuures räägime me peamiselt komadest). Censor’il on varasemast palju kogemusi välistaanlastega, kes on Taanis olnud kauem kui mina, kuid mina räägin taani keelt täpsemalt ja arusaadavamalt kui nemad. Seega jah… Mul vedas censor’iga tohutult. Gitte pidi lõpuks tunnistama, et ma pole mingi rämps kusagilt Ida-Euroopast.
See on tohutult hea tunne, kui pärast pikka võitlust saad sa oma võidu. Pärast viimast eksamit ei suutnud ma oma näolt naeratust kustudata. Olin nagu mingi mõnuaine mõju all. Sõitsin koju ja suunurgad kõditasid kõrvu… Raske on seletada seda tunnet, aga see võitlus oli seda kõike väärt.
Ma tunnen end enesekindlamalt. Võib-olla järgmine nädal see kustub, sest siis tuleb mul tööbürooga vestlema hakata. Eks näis…
Päris rusuv oli tunda, kui klassikaaslased mind lolliks pidasid ja kui õpetaja tundis vajadust koguaeg toonitada, et ma räägin kohutavat taane keelt ja peaksin laskma kellelgi mu töid lugeda enne, kui need esitamiseks saadan jne…
Ma tundsin ennast väikse, tülika ja ebameeldiva putukana. Kohutav tunne!
Aga lõpp hea, kõik hea.
Tuleb tunnistada, et kooli-keskkond sobib mulle paremini kui see vabrikutöö. Olgugi, et oli raske, aga seal ma saavutasin midagi (juba kolme kuuga). Seevastu vabrikus ei suutnud ma kahe aasta jooksul välja teenida isegi mitte inimlikku kohtlemist. (Ülemused, kontoris hindasid mind, aga üldine keskkond oli talumatu.)
Noh, mis seal ikka.
“Ikka edasi, ikka edasi!” ütles Karlsson.
Praegu on mul ok.
Nüüd on see koht, kus kõik varasemad plussid ja miinused on olnud plussid. Ja kõik järgnev ainult miinus. Ütlen ausalt, et kui lähed järgnevale peale nagu varem, siis ebaõnnestud, seega siit ei hakka mitte praktika ja töö, vaid tõeline enese ümberkoolitamine, mis on kõige raskem. Kui läheb keeruliseks, siis ära anna alla (kui küsid meilis nõu, annan oma parima). Kui on mingi tahtmine Eestisse tagasi tulla, siis Sulle leian Sulle sobiva ja vastutusrikka töö (jah, peaksime telefoni teel suhtlema ilmselt). Ma tean, mida oled väärt. Kui õnnestub Sul see, mida loodad, on suurepärane. Kui mitte, siis on NY ja minu võimalus alati olemas.