Sünnipäevaks sain vendadelt e-lugeri. Ma olen väga antiik. Jan teeb igal kohtumisel ülevaate põnevatest äppidest ja mina olen öelnud resoluutselt “ei”. Nüüd on kujunenud sedasi, et iga kord kui me kohtume, siis laen ühe uue äpi alla. Lihtsalt ei saa vanamoodi.
Nt. ma pean igapäev vaatama oma e-kirju (ametlikke), neid on kolmes kohas ja pean sisse logima oma NemID-ga. Kasutasin oma koodikaarte. Aga need kuluvad kiiremini kui šokolaad minu käes. Seega tellisin endale NemID äpi.
Rahaga on kitsas, seega on oluline, et mul on alati ülevaade, mis mu kontol toimub, seega on mul nüüd panga-äpp jne… Nii see elu läheb.
Mulle meeldib lugeda nii, et ma tunnen paberit oma näpu all. Aeg-ajalt lasen pöidlaga üle raamatu külje, et aimu saada, kas olen juba poolel teel. Enne raamatu lugemist sirvin kiirelt üle, vaatan, kas seal pilte ka on (uuemates raamatutes hoitakse pildide pealt kokku).
Igatahes… Nüüd ma siis istun ja vaatan oma e-lugerit. Sain ühe tasuta raamatu ka. (Ma ei pannud oma pangakaardi andmeid sisse, sest see oleks sama, mis alkohoolikule anda vabavoli alkoholipoes. Ma olen kindel, et kogu mu raha läheks sinna. Esiteks vajutaksin ma valele nupule (ostaksin raamatu, mida ei soovi). Või siis ostaks kõike, mis natukenegi huvitav tundub. (Ratsionaalne mina tudub.) 
See e-luger on veel väga võõras, aga võib-olla lähen uuendustega kaasa. Kui noorte inimestega kokku puutun, siis tunnen end nii antiiksena. Nad räägivad SnapChat’st, MobilPay’st ja ma ei tea, millest veel. Kusjuures need noored ei ole alati minust nooremad. Nt. mõni 40-50-aastane küsib ka, kas mul on Snap (siin on see väga populaarne). Ei, mul seda ei ole. Olen üsna kindel, et kui ma selle teen, siis on see vana (nt Orkut kadus ja Facebook on ka juba “vanade” inimeste kohtumispaik).
Poleks uskunud, et ma nii kiiresti vanaks jään. 
Oh, seda tehnoloogiat.
***
Teine teema veel. Mulle meeldiks ka teiste inimeste eludest lugeda, sellistest tavalistest inimestest ja tavalistest probleemidest. Mitte sellised blogid, kus alati kõik supper hästi läheb ja elu on lill. Aga ma pole veel leidnud midagi püsivalt põnevat, seega kirjutan ise. Ise kirjutan ja ise loen ning ise olen rahul.
Ma olen tohutult kannatlik. Õigem oleks öelda, et olin. Näiliselt alandlik ja leplik. Ma tõesti tundsin, et peaksin iga kord kui suu lahti teen, ütlema: “Vabandust, ma räägin kohutavat taani keel. Vabandust, et ma üldse elan ja eksisteerin jne.”
Aga teate, minu karikas sai täis. Alustan otsast.
- Kui ma Taani tulin. Ei saanud ma end töötuks võtta. Isegi konsultatsiooni ei saanud, kust ma tööd võiksin otsida. Ok. (Pagulased saavad korteri ja nõustajad ning õiguse valida riigikogu.)
- Mul pidavat olema A-kassa, kui ma soovisin seda endale, siis öeldi, et seda ei saa enne kui ma endale töö saan. Ok. (Saba kinni, nokk lahti. See on bürokraatia kõrgem tase.)
- Ühes agentuuris öeldi, et kui ma taani keelt ei räägi, siis keegi mind ei taha. Ok.
- Läksin keeltekooli, sain teise agentuuri kaudu töö. Nägin, et ikka tahetakse, kuigi keelt ei oska (mitte üksnes mind vaid ka teisi). Ok.
- Tulin taani 2015. a. Nad tegid seaduse ümber, et keeltekooli keeletase ei ole enam gümnaasiumi tase vaid on 9. klassi tase. (Tänks!) (Kusjuures, siin öeldakse, et A-tase on gymnaasiumi tase, kõrgeim tase. Selleks peaksin saama 225 tundi taani keelt (Kusjuures mõõdetakse tundides. Kooli siseselt on vast ka mingid muud mõõdikud). Aga see ei ole Euroopa keele mõõtmise süsteemi järgi, sest seal on A-tase kõige madalam ja C1 on kõige kõrgem. Nad Euroopa süsteemi ei tunne, ainult keeleõpetajad teavad seda, aga kesmiselt pole nad midagi kuulnud Euroopa keeletaseme hindamissüsteemist. Ma käin ja harin neid. Välismaalane, mitte keele oskaja nagu ma olen.) (Neil on kõigi ainete jaoks tasemed (olen näinud F-A, kusjuures A on kõrgeim tase. Nüüd ei tea kas, gümnaasiumi tase või ülikooli tase… Me õppisime ettevõtte majandust C-tasemel, et kas A-tase oleks ülikooli-tase juba?)
- Juuni 2018 küsisin, kuidas ma saaksin erialast praktikat. Mulle soovitati EUS. Küsisin ametlikult ja asjakohasest kohast.
- Juuni lõpus ütlesin töö ülesse ja juulis saatsin avalduse kooli. Kõik ok, aga… Praktikat ma ei saa, sest mu taani keel ei ole gümnaasiumi tase (uus seadus, hakkas kehtima augustist). Ok. Ma võtsin siis kooli osa, et keelt harjutada, sest teadmised on mul ju tegelikult olemas ja kõrgamal tasemel.
- Õppetoetust ei saa, sest nad ei arvuta keskmist (ma ei tea, mida nad siis arvutavad, kui kesmist ei arvuta). Ja nad vaatavad perioodi 2 aastat pluss 3 kuud, kuigi reeglites on kirjas 2 aastat. Ok. Kasutasin oma säästud ära. Kolm kuud ootamatut rahapõuda, aga elasin üle.
- Nüüd said koolitunnid läbi, teised läksid rõõmsalt praktikale, mul polnud selleks õigust. Võtsin end töötuks ja nemad… Minu ametiühing, kes peaks mind kaitsma, ütleb, et nad rakendavad mulle karantiin-perioodi (kolm nädalat ilma rahata), sest ma ütlesin oma töö ülesse.
- Ma ütlen, et seal on erandpunktid ja üks neist on, et kui ma ütlen oma töö ülesse, sest alustan õppimist (haridust), mille kestus on üle ühe aasta, siis karantiini ei rakendu. Mind saadetakse ametiühingu “hariduse spetsialisti” juurde. (Seaduses on kirjas “alustab haridusrt“, pole kirjas, et lõpetan või muud… Ja kui ma töö üles ütlen, et kooli minna, siis ma ju ei näe tulevikku: äkki jään haigeks, äkki ei tee eksameid ära, äkki jään kodutuks, äkki muudab Taani riik järsku seadust… Seaduse tekst oli vägagi inimlik ja kusjuures inimlikus keeles.)
- Pidin talle uuesti selgitama oma olukorda ja seadust. Aga ta ei mõiganud. Ta väitis, et minu haridus oli kõigest 10-nädalat (luges hariduse pealkirja, vähemalt lugeda oskab, tubli). Ma väidan, et see haridus koosnes kahest osast, koolitunnid ja praktika. Praktika on minimaalselt üks aasta, aga võib olla ka kaks aastat. (Ta ei tahtnud aru saada. Kui gümnaasiumi haridus on kolm aastat, siis see, et ma võtan ühe aasta ei tee ju gümnaasiumi haridust lühemaks…).
- Lõpuks ma ütlesin, et ma olen neile maksnud, olen olnud nende klient, nad kirjutavad, et kaitsevad oma liikmete huvisid, aga nüüd ma tunnen, et nad võitlevad minu vastu. Nõudsin, et ta paberil saadaks mulle, millele tuginedes ta väidab, et mulle tuleb rakendada karantiini. (Otsa sai mu kannatus).
- Nüüd lõpuks helistas ta kooli ja sai teada, et minu haridus koosneb kahest osast jne… (Kui inimene ei tea, siis ta küsib, kui ta ei saa aru, siis küsigu kelleletki, kes teab. Miks ta alles nüüd helistas kooli?)
- Ma olin juba valmis kirjutama juuratudengitele, kes annavad tasuta nõu. Küsimus oleks olnud, et kuidas seaduses defineeritakse “haridus”. Jutt, siis taani seadustest jne… Aga õnneks, minu ametiühing sai aru, et mul on tõsi taga ja et mu kannatus sai otsa.
Nad ütlevad, et kui maksaksin rohkem, siis saaksin rohkem. Pakuvad mingit karjäärinõustamist. Üks kord olen saanud. See oli nii, et “õpi taani keel ära ja otsi tööd. Ja taani keels on arvuti sama, mis inglise keeles (näed, juba oledki targem, tead ühte sõna rohkem, kui siia kontorisse astusid)”. Tänks, ma ütlen.
Kursused on ka nii, et youtubest saaksin asjalikumat infot, inglise keels ja tasuta.
Kirjutavad, et pean 19. oktoobriks endale kohtumise broneerima. Aga süsteemis pole ühtegi vaba aega. Saan valida kolme nädala vahel, kus pole ühtegi vaba aega ja ma ei saa protsessi lõpuni teha. Mul ei ole ühtegi nuppu, et valigu ise aeg. Kirjutasin neile, aga nad pole vastanud. Igavesed sead sellised.
Teevad reegid nii, et ma ei saa neid täita ja siis karistavad mind ning ei anna raha. Kolm kuud null sissetulekut, ainult mu säästud. Ei ole ema rahakoti peal, sest tema on ka töötu ja vajab elamiseks minu toetust, seega igati karm värk. Kolme kuule lisaks tahavad veel kolm nädalat määrata. Mille eest nad mind karistavad, sest ma harin ennast? Tahan tasuvamat tööd, maksaksin rohkem maksu, väiksem tõenäosus, et jään stressitõttu koju, haigeks ja “kommuune-palgale” (loe: sotsiaal abi peale). Mul on seal veel palju tööd.
***
Minu kannatus on nii otsas, et ma ei tunne ennast enam äragi. Mulle ei meeldi olla kuri ja mulle ei meeldi inimestele halvasti kirjutada, aga nad on mu nii maa tasa teinud, et nüüd mulle aitab.
Jan ütles ka, et ta arvas alati, et ma olen selline vaikne ja leplik. (Kuid seda olen ma ainult teatud piirini. Ja need taanlased on selle piiri ületanud.)
Mul on sellest kõigest nii suva, et saatsin avalduse Taani maksuametisse controlleri ametile. Mul pole eriti aimu, milles nende töö seisneb ja maksuametis on jama, nad lähevad ühelt süsteemilt teisele, nad lammutasid maksuameti ära ja kolisid osadena sisemaale. Seega uue süsteemi üle võtmine, uued hariduseta ja kogemuseta inimesed tööl… Igathes, nad on kaotanud mingi osa datast. Sellega saaksin ka mina hakkama. (Seal on pidevalt jamasid).
Jah. Mul on suva, täitsa kama kaks. Ma lähen, kui nad võimaluse annavad, siis teen ja kui jama teen, siis võtavad nemad meetmed kasutusele. Ise võtsid mu tööle, ise tegid vea. Ja nii see asi siin käib. Ma ei tea, kas ma selle viimase osaga saaksin hakkama. Ma mõtlen, et ma kipun ikka ise vastutama oma vigade eest ja süüdistan ennast jne… Aga jah… Eks näis.
Arvatavasti ei saa tööd ja olen järgmine kuu sama töötu nagu nüüd. Ilusat sügist!