Olen taas töötu

Viimane tööpäev läks visalt. Või noh, ega mul seal eriti midagi teha olnudki. Tühjendasin mappe ja lasin hunniku paberit paberihundist läbi. Seda jätkus mulle pooleks päevaks. Siis leidsin neli mappi ja küsisin, kas need tuleks ka tühjendada. Ülemus arvas, et jah. Seega sain veel tunnikese tööd.

Viisin raamatupidajale väikse kingi. Mingid kommid. Ja ülemusele ka. Ma olen tohutult tänulik raamatupidajale. Ta on nagu ingel. Ülitubli naine ja tark ja kõike. Ta hoidis mind nii palju.

Ülemus oli väga positiivselt üllatunud, et ma talle paki tegin. Ostsin mingid lagritsakommid. Ma nägin, et ta midagi sellist ostis. Ta ütles, et talle need väga maitsevad. Ei tea, äkki vaid viisakus, aga… Ta kirjutas mulle. Väga positiivne oli.

Ütles, et kui mul on soovitust vaja, siis kirjutab selle ka. Ma ei suutnud uskuda. Võin igal ajal tema juurde teed jooma minna… Aga selle soovitusega on nii, et ma pean tabama, kuna tal hea tuju on. Ega seda alati ei saa, nii palju ma teda juba tean.

Tegin end täna ilusaks. Noh, et inimesed mind ikka sedasi mäletaksid. Ülemus ütles, et ma näen täna väga kena välja. Jah, oleksin pidanud tänama komplimendi eest. Aga see olen ju mina. Ma ütlesin: “Jah, ma tähistan oma viimast tööpäeva.” Ta andis mulle laksu tagumiku pihta. Nagu Amy Schumer ütleb: “Pärast 30-ndat eluaastat tundub see nagu kompliment.” Seega ei pane ma talle seda pahaks. (Ei ole #metoo).

Ega midagi oluliselt põnevat polegi juhtunud. Vaikselt-vaikselt. Kusjuures ilma daamata.

***

Enesetunne on imelik. See kõlab veidralt, aga ma olen õnnelik ja rahul. Mind vallandati (või koondati), aga ma olen õnnelik. Mis ma ikka ette muretsen, põrguks läheb varsti. Küll ma siis halan siin.

Mulle pole vist päris kohale jõudnud, et homme ei lähe ma tööle ega ülehomme ega pärast seda. Olen jälle muutuste keskel. Aga kõik saab ainult paremuse poole minna, sest teisi variante ma ei aktsepteeri.

Ega mul ei olegi midagi kirjutada.

Nädalavahetusel jooksin. Meil on siin lumi maas. Natuke lund ja jäine. Libedaga on lihased automaatselt ekstra pinges. Igatahes. Mu tagumikulihas valutab. Pole seda juba ammu tundnud. Arvasin, et mul polegi mingeid lihseid seal, aga nüüd… Käin trepist nagu vanainimene. Patsutan oma pepukest ja puusakest, et hajutada tähelepanu valult.

Kõik on ok. Saan hakkama.

***
Varsti kuulete (st. loete) Aleksandrist. Ma näen ja tunne, kuidas ta hakkab kinnisideeks muutuma. Mäletan veel hästi seda vastikut tunnet Larsi tõttu. Nüüd tunnen, et liigun sama teed, aga ei oska kuidagi piiri panna. Kõik piirid, mis ma selles suunas endale sean, kõik ma ületan. See on uskumatu, millise jõuga ma oma enda elu valusaks ja keeruliseks teen. Jah, mul endal ei hakka hammas enda peale, kuidas saab, siis üks ülemus minust jagu. Ma olen metsik. Tuleb džunglisse tagasi saata.