Kirjutan siia või mujale?

Ma kirjutan siia. Kuidas mul läheb? Hea küsimus, vahel sooviksin ühte assistenti, kes oskaks sellistele küsimustele vastata. :D

Üldises plaanis on nii nagu ikka. Suuri läbimurdeid pole. Püüan hoiduda FB ja uudistest. Need mõjuvad motivatsioonile ja enesetundele halvasti.

Eile oli kummaline päev. Rune võttis minuga ühendust. See oli vist see kõige esimene Rune. Lihtsalt niisama. Me polnud suhelnud oma 2 aastat. Väga cool oli.

Klassikaaslasele kirjutasin. Tegelikult kahele, aga üks vastas. Tundsin end üksikuna ja otsisin kontakti.

Jan’ga kirjutasime natuke. Ta avastas mu pärast tööd.

Madsen kirjutas. Oh… Ma pole juba ammu siia midagi tobedat kirjutanud. Ma vist olen hoidunud tobedustest. Igahates… Tegin jälle Minnyt. :D

Nimelt… Laupäeval oli mul kohutavalt halb vaimne seisund. Või peaks ütlema, et madalseis oli… Ma sain kriitilist tagasisidet või nagu tavaliselt fikseerisin ma kriitilise tagasiside, aga selle positiivse lasin kõrvust mööda. Igatahes, laupäeval tundsin ma end täieliku luuserina, kes on mõttetu ja lootusetu ning teeb absoluutselt kõike valesti. Lisaks veel laisk ja nõrk, paks ja kole jne… See vana-vana refrään.

Siis kirjutasin Madsenile, et kas ta küsiks Aleksandrilt tolle e-maili, et mina saaksin Aleksandrile kirjutada. Muidugi küsiks enne, kas ma tohin. :D Jah… That’s me.  :D Madsen muidugi jorises ja kirjutas, et “Lihtsalt kirjuta talle.” Jah, muidugi, aga kui pole kuhu kirjutada, siis vist ikka ei kirjuta.

Eile Madsen kirjutas ja küsis, kas ma olen Aleksandrile kirjutanud. Ma vastasin, et ei ole, sest ma kustutasin kõik Aleksandri kontaktid ära, seega ei saa ma talle kirjutada, kuid lisasin, et mul on juba parem, et see polegi oluline. :D

Ma ei ole loogiline. Ma ei oska põhjendada. See lihtsalt läheb nii. Võib-olla need aastakümneid alla surutud tunded pressivad välja ja panevad mind piinlikku olukorda. :D Väga piinlik ja häbi on, aga ei tunne. :D

Selline väike (tragi-)komöödia minu elus. Õnneks midagi ei juhtunud. Võib-olla Madseni ego sai natuke kannatada. Ei tea ja mu psühholoog ütleb, et ma peaksin enda peale mõtlema ja oma tunnetega tegelema.

Seega… Eile käisin psühholoogi juures. Olin varunud liiga palju teemasid. Uputasin ta infoga üle. Ta peab kuulma igast sekundist minu hallis elus. :D Aga ma maksan.

Ma nägin tema silmis nagu pisaraid. Need olid natuke märjad (silmad siis, pisaraid ei näinud, aga silmad olid vesised.). Võib-olla ma vaid kujutasin seda ette. Mina nutsin natuke vähem kui tavaliselt, sest laupäeval nutsin ma end üsna tühjaks.

Pean jätkuvalt oma tunnetega tegelema. Püüdma neid tuvastada ja mitte alla suruda enam. Kuna ma avastasin, et olen oma tundeid puuris hoidnud alates 3.-5.-eluaastast, siis olen emotsionaalselt üsna samal tasandil. Seega otsisin netist lasteraamatuid, mis tegelevad tunnetega. Kõige rohkem kõnetas mind 8-10 aastastele suunatud raamat. Kiiruga lasin pilgu üle, aga mõtlen, et äkki teen need harjutused läbi ja võtan selle tõsisemalt ette.

Ma rääkisin psühholoogile, et ma ei talu kriitikat. Ma soovin kuulda rohkem pisitiivseid asju, kiitust.

Pärast rääkisin ka oma eksamitest, tulemustest, et magistritöö võitis konkursi jne… Ma tegin seda nagu muuseas. Noh, püüdsin anda talle pilti edasi, et läbi eksamite ja testide (nende heade tulemuste) tõestan ma endale, et mul on mingi väärtus. Ma hindan end. See tundub objektiivne tagasiside. (Samas ma olen ikka sama meelt, et eksamis on ju ainult üks osa infost ja kui ma õpin valesid asju, olgu neid kui palju tahes, siis tuleb ikka madal hinne… jne)…

Psühholoogi silmad läksid suureks, ta vaatas mind nagu ilme-imet. Ohkas (mitte raskelt, aga imestunult). Ja siis ütles: “Sa ütlesid, et sa sooviksid saada rohkem positiivset tagasisidet, et see aitaks sinu enesekindlust, aga tegelikult see ju ei mõju, sa pöörad selle positiivse negatiivseks, nii nagu sa keerad negatiivse tagasiside positiivseks.”

Ma vaatasin teda üllatunud silmadega (valgustatud olekus). Jah… Ma olen ka mõelnud, et kui suur peab olema kiitus või võit, et ma sellest hakkaksin lugupidama või uskuma… Kui Taani kuninganna tuleks ja ütleks, et ma olen tubli, kas see oleks see… Aga ei… Ma arvaksin taas, et ta ajas mind kellegagi segamini, ta ei ole saanud minu kohta õiget infot jne…

Mõned näited negatiivse positiivseks pööramise kohta… Madsen ütleb, et mul on paks kõht. Mina tõlgendan, et ta tegi ebaõnnestunud nalja, ta ei mõelnud seda. Mul oli lihtsalt seda paha kuulata (selle asemel, et olla vihane ja öelda talle midagi vastu, kaitsta mind ennast).

S ütles, et ta annab mulle peksa, kui ma end rohkem väärtustama ei hakka. Ma tõlgendan, et see oli taas üks ebaõnnestunud nali, aga tegelikult ta armastab mind ja tahab mind aidata (teeb seda oma moodi). (Ma küll mainisin S-le, et karistus mind küll ei aita, karistuste, kriitika ja hirmu tõttu ma sellesse punkti sattusingi…)

Selle peale jäin ma psühholoogi juures mõttesse ja ütlesin üllatunult: “Huvitav”. (Täitsa huvitav.) Ta muigas ja ütles: “Jah, huvitav jah.” Ta ootas seal vist minu tundeid, mingeid reaktsioone, aga ma olin nagu kolmas isik, kes kuulab mingit huvitavat teooriat ühest huvitavast juhtumist ja võiks kaasa arutada.

Ma arvan, et mu psühholoog on paotanud natuke mu kolikambrit, pööningut. Mina ei saa enam üldse aru, mis minuga toimub või minus toimub. Nüüd ma annan kogu info talle ja loodan, et ta siis tõlgib selle mulle arusaadavasse keelde. :D

Me räägime mu lapsepõlvest ja ta küsib, kuidas ma end seal tundsin, et ma laseks oma tunded välja. Aga minus on nii sügaval see blokeerimise süsteem, tunnete allasurumise süsteem, seega ainus, mis ma tunnen, on see tung, kammitsad, äng, põgenemine oma fantaasiamaailma. Ma ei taju ega mäleta, mis seisundis olin ma enne ja pärast olen ma juba kaugel oma tunnetest.

Kuid ma püüan nüüd pöörata tähelepanu oma tunnetele. Arvasin, et ma üsna hästi tajun neid. Aga kui ma neid olukordi uuesti analüüsisin (pärast psühholoogiga vestlemist), märkasin ma, et tegelikult ei taju ma midagi.

Tagant järele, neid situatsioone oma peas kerides jõudsin ma järeldusele, et minu kehas midagi toimus. Ma ei märganud seda olukorra toimumisel, aga tagant järele (väikse abiga) ma sain mingit aimu. Aga mis tunne see oli, mida sellega teha… Ma ei tea. Ma panen oma tunnetele päitsed pähe nanosekundiga. See toimub nii kiiresti, et ma ei suuda seda tuvastada.

Aga harjutamine teeb meistriks. Seega püüame uuesti. :D

Psühholoog ütleb, et tundeid tuleb tunda. Lasta neil tulla. Seega, kui ma taas tajun seda muutust oma kehas, siis… Ma ei sunni end võimuga rahulikuks, ei karda, et hakkan nähvama… Ei lase endal end süüdistada, ei lase endal teisi õigustada… Hakkan blokeerima oma vana blokeerimis süsteemi. :D Oh… Ma olen nii “loogiline”. NOT.

Psühholoog küsis, kas ma usun, et ma saan “terveks”. Ma vastasin, et ma nii-nii väga tahaksin seda. Aga ma tean, ka et, kui see osutub võimalikuks, siis selleks pean ma ikka metsikult endaga tööd tegema. Milleks ma olen muidugi väga valmis. :)

Tegelikult ei märka ma mitte üksnes tundeid vaimsel tasandil vaid ka füüsiliselt. Kui rattaga sõidan, siis ma ei pane tähelegi, kui kuhugi vastu lähen. Pärast jälle avastan sinikad ja kriimud jalgadelt ning kätelt. Vahel küsib Jan: “Kas see teeb haiget? Kust sa selle said?” Ma vaatan ja mõtlen, et ma olen sama tark kui tema. Ma alles avastasin need, tema tähelepaneku tõttu. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>