Ma siis naeran enda üle. 
Mul on iga lahenduse jaoks 5-10 probleemi. Ma tean. Ma vihkan ennast. Aga ära ka ei lähe. 
Käisin psühholoogi juures. Ta oli pikal puhkusel, seega tuli mul pikem paus ja kohe andis enesetundes tunda. Ma ei tea, mida ta teeb, aga ta teeb seda hästi.
Ta mainis, et ma näen palju probleeme ja nende teoks saamise tõenäosus ei ole üldsegi mitte kindel. Jah, ma sain valgustatud. Murd-osa sekundiga jooksid mu peast need probleemid läbi ja siis sain ma aru, et ma olen nagu S ja vanaema. Oh. See on kummaline tunne, kui järsku oled sattunud kellegi teise jalatsitesse.
Ma mäletan väga värskelt, kui häiritud ma olin, et nad igas lahenduses probleeme näevad. Tahtsin aidata, aga ei suutnud. Ainult põgeneda oskasin. Nüüd ma siin olen. Üks samasugune, ega ma selleski olukorras, midagi teha oska… Aga ma olen sammukese neist ees. Ma käin psühholoogiga aega veetmas ja ma teadvustan (nüüd) seda probleemi ja püüan endal silma peal hoida.
Psühholoog küsis, miks ma ennast nii palju piiran, käsen ja keelan. Ma ei tea. Kusjuures ma arvasin, et nüüd olen just rahulikult võtnud, teadlikult eesmärgid ja ootused endale maha keeranud ja lihtsalt kulgenud… Ise ka ei saanud aru, miks ma tunnen end nii kasutuna.
Ja kui rääkima hakkasin, siis… tuli välja, et ma mõistan end hukka ja hakkan end materdama juba ainuüksi Youtube vaatamise mõtte eest. Ma isegi ei vaata veel, aga mõtlen vaadata ja juba materdan ma ennast. “Lase elada bitch,” ütlen ma endale.
Täna psühholoog palus, et ma laseksin tal tema tööd teha. Ma nimelt hoian ajal silma peal ja planeerin meie jutuajamist nii, et jääks arveldamiseks aega. Viimane kord oli üks jama ja see tuli klaarida, seega arvestasin natuke ekstra aega. Püüan hoida meie jutuajamist fookuses, et ma oma mõtetes kaduma ei läheks. Et psühholoog mind jälle teema juurde tagasi ei peaks suunama. Oh, mind küll. Ma võtan liiga palju vastutust.
Mul ei ole olnud eriti võimalust laps olla. Ma ei oska ilma. Ma ei taha vastutust võtta, see tundub kohutav mulle, aga teen seda automaatselt, endalegi märkamatult. Ma olen natuke tagasi tõmmanud, vahel ma ütlen endale, et see pole minu mure. Ma ei pea lahendust leidma.
Oh, minu peakene küll.
Ma ei suuda end kiita, automaatselt tunnen vajadust seda kiitust tasakaalustada mingi kommentaariga või puudusega, veaga.
Mõelda enda peale. Mida mina tahan? See tundub mulle nagu kuritegu. Tegelikult ka.
Ma mõtlesin, et kui psühholoog tahab oma tööd teha (ise), siis järgmine kord ma kella ei vaata. Räägin nii nagu torust tuleb ja ta ise suunab mind õigele juturajale tagasi. Aga samal hetkel mõtlesin, et see tundub isekas. Ma olen ju nii meeldiv jutupartner või nii hädine, et tal pole võimalik minu üle kontrolli saada.
Mõtlesin ka tööga. Mul läks kõik hästi, kui ma alustasin. Siis kirjutasin seda, mida mina tahan ja mõtlen. Nüüd olen lugenud ja saanud nõustamist, kuidas tuleks teha. Ja tulemus on see, et ma püüan olla midagi, mida ma pole ja ei julge isegi mitte mõelda oma vajadustele, sest ettevõtte soovid on olulisemad. Tuleb öelda, mida ettevõte minust saab, mitte mida mina tahan. Kedagi ei huvita minu hinded, kedagi ei huvita mida mina tahan… Ja sedasi ma rappa jooksingi.
Ma püüan nüüd minna selle sammukese tagasi ja leida üles see, mida mina taha. Juhuks, kui keegi küsib ja kedagi huvitab, siis on mul mida öelda. Praegu oskaksin ma vastata vaid: “Eeeee, öööö, mmmmmh… Ma tahan, et ettevõttel hästi läheks ja tahaksin ettevõttele kasulik olla.”
See on uskumatu, kui kinni ma oma mõttemustrites olen. Ma tean, et olen enda vastu karm ja kriitiline. Ma tean, et ma peaksin eesmärke ja ootuseid endale maha keerama ja teistele juurde panema. Omast arust seda teengi, sest paberil minu ees on ainult 5 tegevust, varem oli seal 10. Tegelikkuses olen seadnud endale 15 eesmärki, lihtsalt 10 tükki istub märkamatult mu peas ja annab materjali sellele kriitilisele minale.
Õnneks on mul aega küll. Ma proovin uuesti.
On ta väikese testi sulle teinud ka?
Mis testi?
Aspi kohta. Kunagi ma tahtsin jubedalt psühholoogiat õppima minna, kuna keskmisest inimest märkan rohkem. Mida aeg edasi peale Sinuga suhtlemist, seda enam kõik tundemärgid näitasid ja seejärel kõiki Sinu infot, siis Sul võib olla Aspergeri sündroom. Kui kõik mäestused ja Sinu uus info mulle jõudis, tundus see vägagi tõenäoline.
Ma pole teinud mingit aps-testi. Ma ütlesin, et ma arvan, et mul on see sündroom, aga ta ütles, et ei ole. Ta üles, et olen täitsa tavaline inimene, kellel on elus raskuseid olnud.
Ta on töötanud aspergeri diagnoosiga inimestega ja tal on 15-aastat kogemust psühholoogina. Seega ma arvan, et tema paneb mulle täpsema diagnoosi kui sina.
Päikest!
Tava tingimustes ütleksin, et su psühholoog on idioot ja vist ongi. Kuigi Sina võid seda võtta solvanguna, kuna tema on Sinu jaoks palju teinud, siis 15 aastat nn töökogemust on tänapäeva mõistes 4 või vähem aastat. Kui Sinu ees seisab muti 40-ndates, siis ta on ajast juba maas, eriti Eesti mõistes. Kui ma ütlesin muti ja 40, siis see on meie mõlema reaalsus – vanad, aga see ei tähenda, et surnud. Võimalik on muuta ja ka muutuda. Mina vahetaks oma raviaarsti ehk jutukaaslast, kes saab raha.
Siis on ju hea, et see olen mina, kes olukorda hindab ja otsuseid teeb.
Ebameeldiv on lugeda sellist lahmivat negatiivsust, aga mis ei tapa teeb tugevaks.
Päikest! Loodan, et seda tuleb sinu pimedasse kibestunud ellu.
Ma üldse ei mõista, miks paned smailisid lausete lõppu, kui nendes lausetes pole mitte midagi positiivset – positiivseks suhtumiseks smailide tõttu seda ei saa lugeda. Mul on õnneks nii palju tööd, et sinu sarkasm mind ei heiduta, pigem annab jõudu juurde. Mina olen õppinud ja õppimas inimeste negatiivsete hoiakute ja ütlemised positiivseks energiaks muutmist. Kui 5 või 10 aastat tagasi ma igat ebaõnnestumist peas üle mõtlesin, siis näiteks eelmine nädal käis Lõuna-Euroopa koostööpartner külas. Mõni päev enne visiiti sain teada, et lisaks müügijuhile tuleb ka omaniku poeg külla. Tundus, et kõik asjad lähevad metsa. Kulminatsiooniks Tartus läksid mul püksid perse pealt lõhki, Lõunakeskuse kõrval. Põhimõtteliselt käisin palja persega Lõunakeskuse läbi, miljonär autos ootamas. Kui kunagi ma oleksin sellises olukorras maa alla vajunud, siis nüüd tegin paar jalgpalli nalja ning teekond sai jätkuda. Ma ei tea, kas kohtumisest midagi suurt sünnib, alguses arvasin, et teeb nalja, et tahab meiega koos Eestisse mõned müügipunktid teha, et võtta Eesti turust suurem tükk. Mina läksin kohtumisele hoopis teiste mõtetega ja ideedega, aga tänu sellele, et mul sel päeval palju äpardusi juhtus, õppisin ma väga palju, mis kõige tähtsam ma olin aktiivne. Selleks et saada järjest edukamaks on vaja olla aktiivne. Halb on see, kui kõik hästi kogu aeg läheb. Kui kõik läheb pidevalt hästi, siis midagi peab olema valesti ehk kui kõik on hästi, siis sihid liiga madalalt. OK, mind on Eesti naismüügijuhid kandnd kätel, üks sinu nimekaim. Ma olen neilt kõike saanud mida ma küsinud olen. Kui ma alguses oli neis valdkondades edukas, siis mulle lihtsalt öeldi, et see on mul algaja õnn. Nendes asjades pole õnnega mitte mingit seost, see oli kõva ja aktiivse töö tulemus. Ma ei saanud mitte mingit kiitus, vaid “algaja õnn”. See, et ma kiitust ei saanud, motiveeris mind veel rohkem pushima tarnijaid ja kliente. Oleks saanud kiitust, siis võib-olla oleksin täielikult põrunud. See on ka põhjus, miks palju kuldmedaliga lõpetajad ei jõua kaugemale, kui kahe- või kolmeline õpilane. Inimene, kes pidevalt ja ainult õnnestub, see enamasti ebaõnnestumise korral laguneb täiesti ära, kuigi ebaõnnestumised on eduks hädavajalikud. Ma olen öelnud seda varem ja hoolimata sarkasmist usun, et Sinus on X-faktor olemas edukaks saamisel. Kui minul oli tööga ülimalt raske, siis võtsin ma Sinu süsteemi kasutusele. Kui ma ei jõua hädavalikke asju tehtud, siis ma panen kas või kell 5 hommikul äratuskella helisema, et tagasi järjepeale jõuda. Aga ärkan tavaliselt juba enne äratuskella nendel juhtudel. Kuidas mind kummitab mõttetera: “Kui teed seda, mis on lihtne, siis sinu elu on raske. Kui teed seda, mis on raske, siis sinu elu lihtne!”
Ma tõesti tahan, et sul hästi läheks, aga nii kaua kui sa ei saa aru, et sinu olukorras pole mitte keegi peale sinu süüdi ja ning asi ei ole tingitud ebaõnnest, vaid et sa ei ole nõus tegema, seda, mida on eduks vaja. Ja töö mõttes on Sinul eeldused eduks minust palju kõrgemad.
Pommivaba päeva!
Ma loen siit välja, et sinu hoiak on “Tee nii nagu mina ütlen või teed valesti”. Ehk siis, sa arvad, et tead ainuõigeid lahendusi. Mulle see suhtumine või hoiak ei meeldi.
Väide, et ma oma hädades teisi süüdistan, on täiesti vale. See väide ärritab mind, aga ma ei saa muuta teisi, saan muuta enda suhtumist.
Tegelikult on mu probleem just see, et ma süüdistan kõiges ennast. Ma koorman ennast ja ebaõnnestudes koorman veel rohkem, et end karistada.
Ma olen siia jõudnud ja seda saavutanud tänu distsipliinile ja pingutamisele. Olen end korralikult piitsutanud. Olen liialdanud võimuga enda üle ja seetõttu läbipõlenud.
Sa väidad, et viielised õpilased ei saa hakkama, sest nad elatuvad kiitusest ja negatiivse tagasisidega ei saa hakkama.
Mina väidan, et viielised õpilased saavad pidevalt negatiivset tagasisidet endalt, mis on kordades tugevam kui kommentaar väljast poolt. Ehk siis, pideva pinge all on inimesed murdunud ja see ohustab just neid, kes on tipus.
Tipus olevad inimesed on pingutanud kõvasti eelnevalt (et sinna jõuda), seega on nad sellele “ülekuumenemispunktile” lähemal kui need, kes pingutavad vahete-vahel ja siis lasevad lõdvaks.
Mis ma tahan öelda? Mina olen “ärganud varem, et jõuaks rohkem” juba aastakümneid. Mulle tundub, et sina alles alustad selle eksperimendiga. Kunagi, kui sa jõuad sellesse punkti, kus ma olen, siis saad sa vast aru, millest ma räägin.
Elu on lühike ja tobe on seda raisata enese hävitamiseks. Ma pole lubanud endale lõbu ega naudinguid aastakümneid.
Nüüd olen ma valinud teise suuna. Keskendun rohkem endale ja enda heaolule. Püüan leida tegevusi, mis mind rõõmustavad, luban endale lõõgastumist.
Me oleme erinevas eluetapis, meil on erinevad eesmärgid ja maailmavaade, seega see, mis tundub õige sulle ei pruugi olla õige mulle.
Tore, et sul hästi läheb ja sa end koduselt tunned seal negatiivsuse keskel. Edu!
Mina õpin enda eest seismist ja ei lase end halvasti kohelda. Kellelgi pole õigust mind, kui isiksust kritiseerida (hinnanguid jagada). Ma ei saa sulgeda teiste suid, aga ma saan öelda, et mulle ei meeldi, ma pole nõus ja keerata selja.
Minu jaoks on positiivne lause ja sobib minu smiledega üli hästi.
Päikest!