Dilemma

Ma tean, et ma olen väga kinnine inimene ja introvert (kui neil peaks erinevus olema), aga…

Mina olen seisukohal, et ma ei pea koguaeg ennast õigustama ja vabandama ning teistele põhjendama, miks ma midagi teen. Mina usun, et need teised võiksid eeldada, et ma olen piisavalt arukas, et ise asjalikke otsuseid teha, mitte eeldada kõige halvimat minust.

Ma sihin oma ema pihta. Mulle tundub ja tema hoiakutest kumab läbi, et ta arvab, et ma ei tee midagi. Päevad läbi istun oma toas, arvutis, nagu need “tänapäeva noored” ega tee midagi.

Näiliselt oleks see justkui nii, aga ma olen käinud kaks korda töövestlusel, olen saatnud CV-d, ostsin endale voodi ära (tuleb järgmine aasta), eelnevalt uurimistöö, kust oleks kõige odavam, kuidas korraldada transport, kuidas vältida, et mingi ootamatu töövestlus ei jääks segama jne… Lisaks veel püüan end erialaselt harida, loen raamatuid, teen kokkuvõtteid, et uusi teadmisi kinnistada. (Harjutan töövestluseks, psühholoogiliselt tegelen endaga, püüan tõsta enesekindlust, eneseusku, sest mul ei ole oma kisakoori.)

Ma teen palju, aga väliselt istun terve päev arvuti taga. Näha ei saa palju, aga mina tean, et tegutsen ja asjad liiguvad.

Ma olen väsinud võitlusest endaga ja enese tõestamisest töövestlustel. Ma lihtsalt ei jaksa ka siin kodus tõestada, et kuigi näiliselt ei liigu miski, siis tegelikult ma tegutsen.

Igatahes… Ma tean, et see kõlab umbes, et ma otsin või lunin kaastunnet ja toetust. “Ma ju olen tubli, eksju?!” :D

Ma usun, et tõeline probleem ongi see, et ma ise ka kahtlen, kas ma ikka olen tubli. Ma kipun usaldama rohkem seda haput ja ettehetlikku nägu seal köögis kui ennast. :) Sellepärast kirjutan siia, et ise-endale toetust pakkuda.

Mina olen seisukohal, et ma ei pea ennast alati õigustama ja vabandama ning selgitama. Mitte oma perekonnale. Nemad võiksid minusse uskuda lihtsalt niisama. Ma ei ole neid alt vedanud, olen end neile piisavalt tõestanud. Ma olen neilt teeninud austuse ja usalduse. Kui neil seda mulle pole pakkuda, siis ok. Aga mina neile enam lähemale ei astu. Nüüd tegelen ma endaga. Kui tahavad eeldada ja arvata, et ma niisama istun terve päev arvutis ja olen laisk ning mõttetu, las nad siis eeldavad. Mis see minu asi on.

Töö mõttes, jah. Tööl on uued inimesed ja nad ei tunne mind ning seepärast peaksin ma end rohkem avama ja end tutvustama. Seega kasutan ma oma energiat rohkem töövestlusel, et rääkida, mida ma teen, kuidas teen, mida olen saavutanud jne… Aga kodus ma puhkan. Puhkan enda õigustamisest ja selgitamistest. Nii palju ma ka ei jaksa, ma olen ikkagi introvert ja vestlused väsitavad. Vott.

***

Minu rikkusest rääkides. Pole eriti rahalist rikkust. Ostsin voodi ja ühe tugitooli, mis mulle hirmsasti meeldisid, vaipasid ostsin ka, seega andsin 43% oma kuu sissetulekust ja järgmisel aastal peaksid need saabuma. Põnevil ja natuke värisen ka. Kas ikka oli õige valik? Äkki oleks pidanud vähem kulutama? Kui arve saabub ja asi on kindel, et enam tagasiteed pole, siis vast on juba natuke kergem hingata.

Praegu on hästi palju ebakindlust. Rahaliselt ja tööle saamise asjus. Auto kindlustsus on tulemas, aastane (s.o. u. 30% mu kuu siisetulekust), siis autoremondiarve (eeldan, et see on ka 30-35% mu kuu sissetulekust). Oleks vaja veel mõned asjad osta, aga kuna kaks suurt arvet on tulekul, siis ei julge praegu kulutada, ootan need ära. Siis on parem ülevaade, kui rikas/vaene ma siis olen. :D

Töö. Maksuamet andis äraütleva vastuse mu unistuste tööle. (Kuigi ega ma ju tegelikult päris täpselt aru saanudki, mida see töö endast kujutab.) :D Aga… Nad helistavad iga nädal ja annavad teada, et nad otsivad mulle seal kohta. (Kohati tekib tunne, et “ma sind ei taha, aga mu kolleeg vast leiab sulle koha”). :D Tegelikult on see positiivne, sest varem oli nende seisukoht, et ma olen väga tubli, tark ja osav, et kindlasti mitte lihtsat tööd teha, et ikka erialast tööd otsiksin, aga mitte seal. Nüüd olen n.-ö. “kuum kartul” seal sees (maksuametis sees). Noh… Pole paha. :)

Mul on tunne, et varsti see hoiak muutub, et siis juba tahetakse mind enda osakonda. Siis muutub see tõuke-taktika tõmbe-taktikaks. ;) Elame ja näeme.

***

Praegu ongi hästi palju ebakindlust, samas on natuke positiivne õhkkond. Uus vald (linn) andis mulle kingikoti. Sain tasuta pileteid, need tuleb enne lunastada, aga võimaluse… Seal on teater, jõusaal, hokivõistlus ja muud sellist. Ja kaks piletit, seega saan sõbra ka kaasa võtta.

Üks aasta liigub ka lõpu poole, seega… Järgmisel aastal, kohe selle alguses, on oodata suuri muutusi. Põnev ja natuke hirmutav, aga ikkagi põnev. ;)

Kass on ka okidoky. Eile juba mängis, seega kõik hästi. Loomaarstile tahaks kingituse teha. Aga ootan selgemat pilti oma rahalisest seisust.

Nüüd tagasi tööle. :) Teen ühest loetud raamatust märkmeid. (Taanikeelne).

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 kommentaari postitusele Dilemma

  1. Brian kirjutab:

    Intovertsust kui sellist asja pole olemas, on vaid passiivsed ja aktiivsed inimesed olemas. Introvert on 100% passiivne ja ekstravert on 100% aktiivne.

    Sina oled 100% passiivne ektravert. Miks? Sellepärast, et oled elus väga palju haiget saanud. Ükski normaalne inimene ei taha haiget saada ja seda nautida. On vaid inimesed, kes on haiget saanud ega taha seda enam kogeda ning sulgevad end sinna, kus nad kõige rohkem haiget saavad. Sina oled üks nendest. Mina olen olnud üks neist. Enamus inimesi on neist üks. Tead, kui palju inimesi läheb aastas aia taha?

    Jube lihtne on öelda, et sul on “hea ema”. Ma pole Sinu emaga kunagi kohtunud, aga ma näen, et Sul on hooliv ema, kes on piisavalt isekas, et avaldab iga lause, et sa teaksid, mis juhul sa edukas pole. Sinu ema teab, et ta pole ligilähedaseltki sama võimekas kui Minny, aga tema tegi poolevaevaga seda, mida teed Sina täna. Kui sa tahaks tõestada, siis sa tõestaks, mitte ei otsiks lolle vabandusi, et pead ikka õppima, kuna pole veel valmis. SA POLE KUNAGI VALMIS. Valmis oled siis, kui hakkad vigu tegema. Seejärel sinu ema on uhke. Kui teed vigu, siis oled edukas, sinu ema teab seda. On ju lihtne? Ilusad jõule!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma ei ole üldse sinuga nõus. Mina näen ennast teistmoodi ja mul on endast täpsem/õigem ettekujutus, aga jõulude puhul luban sul lällata siin ning lasen sul arvata, et oled keegi. :)
      Kas tõesti on su isa ihaldusväärsem kui sina?! Ta on sulle heaks eeskujuks, võta parem õppust. Nii lihtne see ongi.
      Häid jõule! :)

  2. Brian kirjutab:

    Just, kui sa oleks sama südikas kogu aeg nagu kommentaariumis vastades, oleksid edukas. Aga sa pole, sa lihtsalt ootad paremat aega. Seda paremat aega ei pruugi aga tulla, kui teed üht ja sama viga ikka ja jälle, arvates et tulemus tuleb teine. Garanteerin, et ei tule. Kui tahad, et maailm muutuks, pead ise muutuma.

    Ja sinu võimed -nendes ma ei kahtle absoluutselt, samuti ei kahtle, et neid võimeid mitte kunagi ei realiseerita. Ja see on kurb.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Sinu enda kõrvad ja silmad on sama kurdid ja pimedad sinu oma sõnadele nagu minu omad. Ju ei oma sinu sõnad mingit tähtsust ja on vaid puhas õhk ka sinu enda jaoks. ;) See on uskumatu, kui jõulisi ja edukaid loosungeid sa jagad, aga mitte üht sentimeetrit ei liigu sa nende järgi. Esmalt näita ette, et sinu ideoloogia töötab, siis ma otsustan, kas proovin ka või teen omasoodu. Ma olen oma elus rohkem saavutanud kui sina, seega oleks natuke rumal käia sinu (kes on elus vähem saavutanud kui mina) õpetuste järgi ja enda tõekspidamised nurka visata.

      Häid jõule! Ma saan hakkama. :)

      • Brian kirjutab:

        Kõrvade kohapealt ei saa vastu vaielda. Mitu aastat ei kuulnud hästi, aga lõpuks olen sellest probleemist vabanenud. Minule loevad väga sinu sõnad tähtsust ja ma oskan neid enda hüveks ära kasutada. Ma armastan sind liiga palju, et pehmendada sinu ebaõnnestumisi ja sulle aastast aastasse valetada, et nii tegutsedes sind saadab edu lõpuks. Ütlen ausalt, et kui sa nii ilus poleks, ma poleks pärast esimest korda sinuga rohkem välja tulnud ja olen rahul, et ma seda viga ei teinud, kuna sa võid olla päris tulehark. Oleks sa selline tulehark mõistlikul tasemel kogu aeg, saadaks sind ammu edu. Sa oled kindlasti enamus asjades oma emast parem, aga soovitan selle positiivse külje oma emalt üle võtta, mida oled korduvalt tutvustanud ja kritiseerinud. Sa ei küsi abi,aga kui vajad abi, siis kindlasti aitan. Kui EKRE võimule jääb, siis äkki nihverdaks su riigitöölegi… :)

        PS. Jaanuaris võib üks aafrikalane sind peedistama hakata. Püüan selle sellel raisal näpud sahtli vahele panna.

        Minu ideoloogia töötab, aga pole võimalik avalikustada ebaausate inimeste tõttu. Sind ma usaldan.

  3. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Huvitav, kui su ema teaks lugeda siin su päevikut…(?)Mina kunagi avastasin oma lapse blogi. Olin väga üllatunud, kui valesti on ta mind mõistnud ja kui teistmoodi saab t e m a aru maailma-asjadest ja elust ja ka minust. Samas tajusin üks-ühele geneetilist koodi, kui nii võib öelda. Ei ole suhkruhaiguski magus—võtsin ma asja piltlikult kokku.

  4. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Inimesed blogides panevad suurelt jaolt samalaadseid asju paika nagu sina oma” lõppeva 2019a. aasta kokkuvõttes”, küsitakse/küsivad ja vastatakse a’la nagu keegi siingi, täitsa põnev:
    https://soodomagomorra.wordpress.com/

Leave a Reply to Brian Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>