Täna ärkasin kell 5:00, tegin oma “kohustuslikud” 20 kätekõverdust ja läksin koeraga välja. Pärast seda tegin ühe rattasõidu. Sellisel kellaajal ei ole kedagi, vaikus, loodus. Kusjuures lummav loodus. Natuke oli udu, vesi oli peegelsile (tuult polnud). Puujuured olid veel (kastest) libedad, aga ma ei kukkunud. 
Mul oli üks järsk tõus, mis eelmisel aastal ei valmistanud üldse probleeme, kuid sellel aastal ma takerdusin seal konstant. Ja see tekitas tunde, et olen taand-arenenud. Kuigi see koht, mis eelmisel aastal oli peavalu, on nüüd ilusti läbitav.
Aga täna sain kõigist takistustest üle. Seega super sõit oli. Muidugi eksisin natuke ära. Sattusin rajale vastupidises suunas. 
Võib-olla järgmine kord suudan õigesti sõita. (See osa rajast on minu jaoks uus ja seal on veel üsna mitu proovikivi mulle).
Üks ütlemata mõnus hommik oli. Nüüd püüan päevakese ka mõnusalt üle elada.
Ega muud nagu ei olnudki.