Mul läheb jätkuvalt vaikselt. Järgmisest nädalast töötan taas kodust, kaks või neli nädalat. Meil tuleb uusi juurde ja pole ruumi ning 75% reeglist tuleb kinni hoida. Ma sain ülemuselt pakkumise kodus töötamiseks ja muidugi vastasin jaatavalt. Tellisin järgmiseks nädalaks ilusa ilma ka. Nüüd säästan iga päev 2,5 tundi, mis kulus tööle ja tagasi sõitmiseks. See on täpselt see, mida saaks rattagasõitmiseks kasutada.
Ratas tuleks muidugi enne hooldada. Ma õlitasin keti ära ja läksin sõitma, seega kett ja hammasrattad on paksu muda all, mis on jalgratta õudusunenägu. Nüüd harisin end ja tean, kuidas tegelikult tuleks ketti õlitada. Vabandust, kallis! 
Tööl läks üldiselt hästi, aga ükspäev vihastusin. Muidugi seal ma oma frustratsioonil välja paista ei lasknud. Igatahes… Jah… Mul on jätkuvalt tähtajaline leping, seega ongi aeg uut tööd otsima hakata. Panin seemne mulda. Järgmine nädal vaatan edasi.
Eraelus on nii ja naa. Keskendumisraskused, ülesaamisraskused ja muud raskused, aga vaikselt ikka toimetan.
Kohati ikka ja jälle üllatan ennast (positiivses mõttes). Vaikselt hakkavad minu iganenud mõttemustrid muutuma selles suunas, kuhu ma tahan, et need liiguksid. Aga vahel on tõesti tunne, et ma tegelen nagu dinosauruse aretamisega. 
Nii aeganõudev ja keeruline protsess.
Õnneks pole tähtaega, kunaseks ma endaga valmis peaksin saama ja iga väike samm teeb juba mu olemise paremaks, seega lase ainult minna.
Ma võin öelda, et halvasti ei lähe. Samas ei saa päris öelda ka, et hästi läheb. Selline vaikselt tiksuv ja asjatav stiil on see, mida ma praegu viljelen.
Madsen igatseb mind ja tahab kohtuda, aga ma ei tea, kas mina ka tahan temaga kohtuda. Ma tahan midagi, aga ma ei ole päris kindel, kas see on see, mida ma tahan.
Jätkan oma tegemistega.