Midagi minust ve?

Ma tellisin endale kolm raamatud, mille ma kätte sain ja nüüd üsna usinalt loen. Seega arvuti avan nädalavahetustel ja korraks.

Eile tuli mingi update. Ma siis heauskse inimesena vajutasin OK. Ja see oli mahukas. Umbes 4 tundi läks enne, kui arvuti sulgeda sain. Samas kell oli palju, läksin voodisse, aga ega ikka magada ei saa, kui arvuti helendab ja vuriseb kusagil nurgas. :D Ma pole sellega lihtsalt harjunud. Aga kella 00.00-ks oli asi valmis, siis kobisin üles ja sulgesin arvuti ja nagu naksti magasin ka. (Enne oli selline magamise harjutamine, aga mitte päris magamine.)

Eile oli mul ka probleeme internetiga. Mu arvuti ei suutnud Wifi-t leida. Telefon veel suudab, aga arvutil oli raskusi. Omajagu pusimist oli seal. Mõtlesin, et äkki on juba aeg. Ohhh… J. mainis juba varem, et ma peaksin uue arvuti ostma. Aga ma mõtlesin, et see ju töötab. Tegelikult ma ikka veel mõtlen, et see ju töötab, aga esiteks on see väga aeglane ja teiseks streigib palju. Tehnoloogia jookseb eest ja minu vana pole ühesthetkest enam võimeline ajaga kaasas käima.

Igaljuhul. Ma veel ootan. Arvestan oma pensionäriga ja püüan oma asjad planeerida varuajaga ja asendustegevustega. :)

Mul pole viitsimist arvutimaailma sukeldumiseks. Mul pole õrna aimugi, mida tuleks tähelepanna arvuti ostul…

Auto on ka väsinud. Seisis mul siin umbes kuuaega. Nüüd on pidurid peal. Järgmine nädal püüan teda testida. Alustan testsõidust, äkki saab ise korda. :D Ja siis vaatan edasi.

Mina… Mina lähen siin hulluks. :D

Mul justkui hakkas minema. Justkui sain J. peast välja, aga… Ei, tuli tagasi. Tööl on põnev, aga mul on natuke suurem vastutus ja uue ülesande juurutamine võtab natuke rohkem mõtte-energiat. Seega ma tunnen, et ma upun oma mõtetesse. :D Ja tunnete virr-varri.

Ma suudan 5 minuti jooksul mõelda J., siis tööst, siis vihastuda ühe peale ja siis teise peale ja siis leida mingi uue vaatenurga, idee ja siis jälle otsast peale. :D

Ma loodan, et esmaspäeval saan tööl asjad liikuma. Kolmapäeval tuleb anda tagasiside, kui see läheb hästi, kui saan ohjad enda kätte selleks ajaks, siis võiks ju järgmine nädal veidike rahulikum olla just mu ajule. :D

Räägitakse, et arstid põevad kõik haigused ise läbi. St. et nad õpivad ja loevad mingi haiguse kohta, ja siis avastavad selle endal. Või midagi sellist.

Mina loen psühholoogilisi raamatuid ja panen endale diagnoose. :D Mitte päris nii. Ma loen praegu raamatut tunnetest. Ma tean, et mul on nendega raskusi. Seal on kirjutatud madalast enesehinnangust (jaa, see mul on), äratõukamisest (jaa), ebaõnnestumisest (ka see mul on), süütundest (jaa), üksilduses (jaa), rumination (kas see võib tähendada “kinnisideed”?), ma ei tea, aga igaljuhul on mul ka see. :D

Aga igat tunnet tuleks kohelda (loe: ravida) erinevalt, aga mul on nad kõik ja korraga. Ma ei tea, kust alustada. Lisaks sellele, ma tunnen, et see raamat pole päris mulle, sest selles raamatus on põhirõhk partneril. Püüa näha asju partneri silmade läbi. Aga minu peamine probleem on see, et ma liiga tihti panen end partneri kingadesse ja olen kaotanud kontakti endaga. Ma ei suuda näha olukorda enda seisukohast. Ma ei suuda tajuda enda tundeid ja haarata enda soove. Ja selle koha pealt tekib vastuolu.

Ma püüan leida need kohad, mis mind kõnetavad ja mis mind aidata võivad. Aga see raamat on loonud päris suure segaduse mu peas. :D Mis on hea, sest see näitab, et mingid muutused toimuvad, aga samas on raske keskenduda selles segaduses ja sisemiselt olen ka rahutu ning lõõgastumisest ei saa juttugi olla.

Üldiselt läheb hästi, kui jätta välja need asjad, kus hästi ei lähe. :D

Hakkasin sõpru otsima, aga ei leidnud. :D Minu sotsiaalsuse muskel on täielikult vormist väljas ja ma ise olen ka väga imelik, seega võtab protsess ise juba rohkem aega (kui keskmise inimese puhul).

Samas harjutamine teeb meistriks ja minus ju on üht koma teist, tuleb vaid leida õiged inimesed, kes oskavad neid omadusi väärtustada.

Ma saan hakkama. Seni kaua, kuni ma pole leidnud endale sama hullu gängi nagu mina, siis on mul ju rohkem aega, et kirjutada oma raamatut või lugeda teisi raamatuid. Ma ju naudin mõlemat. :) Lisaks on veel paar projekti, mis on juba pikemat aega mu peas olnud, aga pole olnud mahti nendega tegeleda. Võin öelda, et päris tegevusetult ma nüüd ka ei istu. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Midagi minust ve?

  1. Tommi kirjutab:

    Sinust on kindlasti abielumaterjali. Kui võtta viimase sõna osadeks, siis sa ei vaja abi, kuigi elu kogemust on vähe. Materjal on nii nagu iga asja puhul: vahel kestab, vahel mitte.

    Mis puudutab internetti ja online olemist- valetad. Loed raamatuid ja mitte elu24 või eitede blogisid – kiiduväärt.

    Sul on inimesi, kes sind hindavad, ainult ise pead paremad valikud tegema. Sinuga üks-ühele suheldes sain ka aru, kuidas sa pole suuteline ühtegi enda jaoks õiget valikut tegema. Kõik on sundvalikud. Kogemused ainukesena aitavad sind, mind ja teda. Ära jumala pärast hoia kogemusi omandamiste võimalustest eemal, kuna varem asjad ei läinud nii nagu tahtnuks. Hoolimata, et oli valusaid, halbu kogumusi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>