Vabatahtlikest ja sunniviisilistest kingitustest
Täna hommikul lasteaia värava juures kõnetas mind üks lapsevanem, kelle laps käib samas lasteaia rühmas, kus minu põnn. Ta küsis, et kas ma olen meili ikka kätte saanud. Jutt käis nimelt e-kirjast, milles teatati lastevanematele, et neilt oodatakse 4 eurost annetust õpetajate jõulukingituse tarbeks. No muidugi olin ma selle meili kätte saanud, nagu kõik need eelmised 87 milles kerjatakse raha sünnipäeva, jõulude, õpetajate päeva ja kevadvaheaja tähistamiseks. Mul on neli last ja kõik nad on käinud lasteaias ja kolm neljandikku käivad nüüdseks juba koolis, mis teeb kamba peale kokku kaheksa kasvatajat, neli söögitädi ja kuus klassijuhatajat. Arvestades veel sellega, et kuna oleme ka mõned korrad kolinud ja lasteaedu ning koole vahetanud on see number pisut kõrgemgi.
Ei, mul ei ole kahju oma laste õpetajaid ja söögitädisid meeles pidada. Jah, ma mõistan, et töö mida nad teevad on väga väärtuslik ja et nad saavad selle eest häbematult väikest palka. Aga ma keeldun selle massipsühoosiga kaasa minemast.
Ma teen heameelega kingitusi siis, kui mul on tuju seda teha. Ma pole mõni tsirkuse karu, kes vile peale hakkab jalgrattaga sõitma sest nii on kombeks ja kui ma seda teeksin, ei peetaks mind sotsiaalseks hälvikuks. Mulle ei lähe kriipsuvõrdki korda, keda ma sellise nahaalse käitumisega pahandan. Meilid, milles minu käest vabatahtlikult/sunniviisiliselt raha lunitakse kustutan ma lihtsalt ära. Ja kui keegi tuleb pärima, siis saan ma alati oma vaese üksikema kaarti kasutada. Õnneks on see kõigile nii piinlik ja tundlik teema, et edasi rohkem ei uurita.
Aga ühiskonnas peetakse seda normaalseks, et ülla missiooniga kodanikke peetakse meeles kingitustega. Need ei tule südamest, need tulevad mingist teisest kohast. Vanema generatsiooni esindajad kiruvad üksteise võidu seda kui palju nad oma raviarstile konjaki ja šokolaadi näol pistist annavad. Kiruvad ja ikkagi teevad seda. Miks ei võiks siis juba kõigile madalapalgalistele paar korda aastas kingitusi teha? Näiteks postiljonile, et ta igal hommikul minu postkasti lehe toob, vahel isegi selle mida ma tellin. Või kojamehele, et ta talvel trepile liiva puistab ja sügisel lehti riisub. Või miks mitte naabrimehele, kes laupäeva hommikul alles kell 8.45 hakkab seina puurima, sest jutud käivad, et just siis on betoon seintes pehmem kui pärastlõunal.