Minu imeline elu

15 juuni, 2015

Naistest kes mõtlevad üle ja meestest kes ei kanna aluspesu

Postitas kategoorias Määratlemata

See lugu räägib populaarsest kohtinguäpist Tinder. Paljud on sellest kuulnud ja veel rohkemad on seda kasutanud, kuigi nad teile seda ei tunnista. Esmakordselt kuulsin Tinderist umbes kaks aastat tagasi. Üks mu tuttav noormees hakkas seda kasutama ja oli suures vaimustuses. Kes veel ei tea, siis Tinder on selline kaval äpp, mis võtab sinu Facebooki profiili info, sinu meeldimised ja otsib sarnaste huvidega vastassoost inimesi, keda sa siis saad vastavalt nende pakutud lühikirjeldusele ja/või fotodele, kas “like”-ida või “unlike”-ida. Kui sulle meeldinud inimene sind vastu “like”-ib saate hakata omavahel sõnumeid vahetama.

Kuna mõlemad asjaosalised on teadlikud sellest, miks nad oma konto lõid ja mis eesmärgil kumbki Tinderdab, siis enamasti pikka juttu pole ja flirdile aega ei kulutata. Mõni küsib kohe otse, et kas sinu või minu pool? Või kas sul on C või D korv? No mul on punukorv aga sul? Ostukorv? Jah, vestluskaaslaste pärast ei tasu endale äppi tõmmata. Nii nagu ei tasu salati pärast McDonaldisse minna. Midagi nagu saab aga hing jääb ikka tühjaks.

Aga on ka mõned edulood. Olen kuulnud ilusatest suhetest mis alguse saanud just Tinderist. Minu hea sõbranna on ka vahelduva eduga Tinderdanud. On ka kohtingutel käinud ja paar nädalat tagasi näis, et tema otsingud on lõpuks vilja kandnud. Ilus mees. Edukas, oma auto ja kodu. Isegi töö mille eest palka makstakse. Lotovõit! Käisid korra kohvikus ja jutt jooksis ka päriselus. Noormees oli viisakas, kenasti riides – viigipüksid ja triiksärk. Tasus arve ja sõbranna oligi juba armunud. Vaadake, viimased aastad on ta ka käinud kohtingutel ja heal juhul pidanud tasuma ainult enda arve, sageli ka kaaslase oma.

Nagu interneti avarustes alguse saanud romaanidele omane, liikusid asjad edasi väga kiiresti. Juba saadeti sõnumeid ööpäeva ringselt, juba olid jalutuskäigud looduses ja kirglikud suudlused pankrannikul. Kaks päeva pärast esimest deiti mõtles sõbranna sellele, et kumma korter tuleb üürile anda pärast seda, kui nad kokku kolivad. Ma justkui hoiatasin, et kuule tüdruk ära nüüd üle mõtle ja pea hoogu aga kes neid vanemaid inimesi nii väga kuulata tahab? Mida tean mina interneti-kohtingutest ja Tinderist? Ainult seda mida olen ajakirjanduse vahendusel lugenud ja millest lugusid kuulnud, ma pole ekspert. Olin tasa ja ootasin, mis edasi saab.

Edasi olid juba ühised väljasõidud väikelinnadesse ja spa-külastused. Kohutavalt romantiline. Nagu mõnes Julia Robertsi filmis. Mees oli jätkuvalt hoolitsev ja tähelepanelik. Neiu jätkuvalt liialt agar. Ja armunud inimesele kohaselt ka naiivne. Üsna pea selgus, et prints on tegelikult ikka veel abielus. Ka oli ta valetanud oma vanuse ja isegi tegeliku nime kohta. See muidugi ei tähendanud midagi. Tütarlaps oli armunud ja planeeris ühist tulevikku.

Loomulikult olid sõbrannal ka omad hirmud. Aga mis siis kui ta ei lahutagi oma naisest? Aga mis siis kui tal on veel teisi peale minu? Aga mis siis kui ma ei meeldigi talle päriselt? Aga mis siis kui meil voodis ei klapi? See viimane küsimus leidis kiiremini vastuse kui keegi meist oleks osanud oodata.

Üsna pea selgus, et kuigi prints toonitud klaasidega Audis kannab küll Hugo Bossi ülikonda, selle all pesu ta ei kanna. Kui mulle seda räägiti, kukkusin peaaegu toolilt maha. Minu peast tulvasid läbi igasugused mõtted. Peaasjalikult et kas see pole ebamugav? Ma ei usu, et see on kuigi hügieeniline?  Miks? Ja nagu tegelikult WHAT?!? Nädal aega olen elanud teadmisega, et minu ümber liiguvad mehed, kes boksereid ei kanna. See on äärmiselt ebamugav teadmine. Väga kõhe. Ei tahakski enam koduuksest välja astuda. Ei aga päriselt, kes tuleb sellise idee peale? Mis ometi toimus selle inimese päritolu peres, et ema teda aluspesu kandma ei õpetanud? Kõigil on kiiksud, seda küll ja parem on kui me nendest midagi ei tea.

Aga sõbrannast veel nii palju, et palja tagumikuga prints ratsutas öhe ja ei vaevunud isegi hüvasti jätma.

Kommenteeri


  • Kuud