Minu imeline elu

Möödunud aastal üllitasin ma skandaalse loo naabrimehest. Millegipärast tekitas see lugu minu tutvusringkonnas meelepaha. Ma ei tea tänini põhjust. Kedagi vist pahandas, keegi sai haiget, keegi vihastas. Ma siis rohkem ei kirjutanud naabrimehest. Mitte avalikult. Lisaks blogile on mul magamistoas aknariiulil pooltosinat käsitsikirjutatud vihikut, mida ma päevikuteks kutsun. Neid teised ei loe. Täna teen ma erandi ja lasen teil piiluda nendesse köidetesse sest ma tean et teie hulgas on inimesi kes tahavad teada kuidas lugu edasi läks.

6. jaanuar “See on jätkuvalt väga armas, et naabrimees mulle lehvitab. Ma näen, et ta ootab mind hommikuti, et saaks mulle lehvitada. Mitmel korral on ta sõitnud autoga mu akna alla ja esituledega vilgutanud, et ma aknast välja vaataksin enne kui ta minema sõidab. Sellest on kujunenud rituaal. Ma tean, ma tean – nii totakas ja lapsik aga ikkagi kuidagi jube nunnu. Palju lihtsam on ärgata kui sa tead, et keegi ootab sind.”

21. jaanuar “No nii, nüüd on see lehvitamine läbi. Täna nägin ma naabrimeest mingi naisega, kes ilmselgelt läks tema juurde koju. Ma ei tea isegi miks see mind kurvastas. Nüüd ma vähemalt tean miks ta minu suhtes midagi ette ei võtnud. Mul on hea meel, et ma ennast täiesti lolliks ei jõudnud teha. Teda vältida on edaspidi väga lihtne. Ma ju tean mis kell ta läheb ja millal tuleb. Lihtsalt väldin aknaid sellel ajal ja ongi kõik. Veel üks õppetund – ei lehvita ma enam kunagi ühelegi mehele!”

2. veebruar “Täna tutvustasin ma ennast naabrimehele ja sain teada, et tema nimi on Aleksei. Ikka läbi ja läbi venelane. Kummaline lugu on temaga. Nüüd ma olen päris veendunud, et tal ikkagi on sõbratar. Loomulikult ei mõista ma miks ta siis mulle lehvitab aga mulle meeldib, et ta seda teeb. See on armas.”

1. märts “Möödunud nädalal vahetasin ma naabrimehega mõned laused trepikojas. Sain teada, et ta töötab ehitusel. Ta selgitas hästi püüdlikult, et peab mõnel hommikul varem tööl olema ja ei jõua minu ärkamist ära oodata. See oli nii armas. Ta tundub väga lihtne ja kena inimene olevat.”

8. märts “Täna kolis naabrimees meie majast ära. Küsisin temalt mis toimub ja miks ta kolib. Vastas lihtsalt, et sellepärast. Ütles, et kolib Lasnamäele. Lubas mulle, et me veel kohtume. Kaubikuga akna alt tagurdades saatis mulle õhumusi. Nii kahju.”

10. märts “On täiesti naeruväärne, et ma ikka veel selle naabrimehe pärast kurvastan. Või et ma üldse sellepärast kurb olen. See oli lihtsalt üks täiesti võõras inimene, kes mulle aegajalt lehvitas. Ma ei teadnud temast midagi ja tema teadis minust veel vähem. Miks see siis mulle korda läheb? Lihtsalt üks inimene, kes minusse sõbralikult suhtus.”

Kogu lugu. Oli siis vaja sellest nii suurt draamat tekitada? Vahel harva ma ikka veel näen teda. Ta käib oma korteril silma peal hoidmas. Tänagi käis. Ta endiselt otsib mind köögiaknalt ja kui näeb siis lehvitab. Ja mina lehvitan vastu.