Minu imeline elu

24 juuni, 2015

Pulm ja neli matust

Postitas kategoorias Määratlemata

Kalendri järgi on käes suvi ja ametlik pulmahooaeg algas juba rohkem kui kuu aega tagasi. Inimesed abielluvad. Peavad pulmi. Minu hea sõbranna, kes töötab pulmafotograafina on kuni septembri lõpuni hõivatud. Eelmisel nädalal oli minu ühe juhusliku tuttava abieluregistreerimine ja sõbrad küsisid kas ma ka lähen. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et mulle pulmad nii väga ei meeldi ja kuna ma peigmeest ega pruuti üldse ei tunne siis pole ma huvitatud. See pole esimene pulmapidu mida ma oma kohalolekuga ei austanud. Inimesed on väga mõistvad. Nad arvavad, et mul on ikka veel lahutusest sügavad haavad ja et kellegi teise abieluõnne nägemine teeks see mulle haiget. Las nad arvavad.

Kuigi ma olen lapsepõlves veetnud hämmastavalt palju aega surnuaias kinganinaga kivikesi toksimas ja hiljem peielauas rosinakringlit vitsutades, on esimene meeldejääv matus minu isapoolse vanaema oma. Ma olin siis just seitsmeaastaseks saanud. Vanaema oli juba pikalt haiglas viibinud kui ühel päeval saabus teade, et nüüd on see läbi. Mäletan halli kevadpäeva ja kopituslõhnalist puidust kirikut milles toimus lahtise kirstuga ärasaatmine. Isaema lamas seal, rätik peas ja silmad suletud. Seda mida kirikuõpetaja rääkis ma ei mäleta, võimalik, et ma sellest ka aru ei saanud. Vanaema oli veneõigeusulane ja neil on kombeks altari kohalt rääkida vanas slaavi murdes ja laulvas kõnemaneeris. Pühas isad räägivad, et Jumala sõnumist ei peagi aru saama, seda peab südamega tunnetama. Kõige hirmsam hetk oli siis, kui isa surus mulle sõrmed ribidesse ja ma korraga leidsin ennast surnud vanaema kohal ning ma teadsin mida pean tegema. Ema oli öelnud isale, et ma olen alles laps ja kui ma ei taha siis ei pea aga isa arvas teisiti. Olin eemalt jälginud seda kuidas kõik täiskasvanud, kes vanaemast vähegi lugupidasid, kummarusid ta kohale ja suudlesid tema laupa või põske. Vastik komme. Väga ebahügieeniline. Aga mis ma teha sain? Seal lamas minu vanaema, minu isa seisis mul selja taga, sõrmed ribides ja ma lihtsalt pidin. Ma ei unusta seda vist kunagi. See mis edasi juhtus on pisut ähmane. Surnuaed. Liivane rada mändide all. Auk. Kirst. Kolm peotäit mulda. Pisarad. Peielaud. Joodi viina ja söödi kringlit. Möödus kümme aastat.

Üheksakümnendate alguses kolis Eestisse ja tõenäoliselt ka teistesse Baltiriikidesse palju välismaalasi. Osad olid väliseestlased. Oli ärimehi. Misjonäre. Paljud kolisid koos peredega. Ühe sellise perega hakkasin ma tihedalt lävima. Nad olid pärit Kanadast ja peres oli ema, isa, kaks tütart ja poeg. Mingil hetkel olin ma perepoega sügavalt armunud. See tunne polnud vastastikune. Aga sellest hoolimata võttis see pere mind omaks ja ma olin neile nagu adopteeritud pagulane. Nemad õpetasid mulle milline peab olema pereelu, millised on terved suhted pereliikmete vahel. Pereema õpetas mind ilmutama emalikke tundeid ja näitas, et see pole häbiväärne. Ometi olid mul kõige lähedasemad suhted selles peres just isaga. Mäletan elavalt pikki vestlusi mis leidsid aset nende Kakumäe maja verandal juues kodustehtud limonaadi. Ma õppisin sellelt mehelt nii palju. Ja siis ta suri. Oma kodus, lugedes verandal puudevilus raamatut, kui tema naine läks talle isetehtud limonaadi viima ja ta sealt leidis. Lahkamine näitas, et tal oli arteriaalne tromboos. Ta suri silmapilkselt. Paar nädalat hiljem kogunes suur hulk inimesi kuulama tema ärasaatmiskõne. Seal oli sadu inimesi. Ta oli armastatud paljude poolt. Kõnepidaja meenutas kadunukese elu, tema lapsepõlve, eripära ja temale omaseid väljendeid. See oli naljakas. Ma naersin. Teised naersid. Naersid tema lapsed ja lesk. See matus oli meeldetuletus sellest, et elu tuleb elada täiel rinnal ja nii, et sinust jäävad maha inimesed kes sinust hoolivad ja meenutavad sind alati soojuse ning heldimusega. Möödus kuraditosin aastaid.

Selleks ajaks kui mu isa suri olin ma juba õppinud, et matuseid peetakse elavate jaoks ja mitte surnutele. See oli teisipäev. Olin oma pesamuna just lasteaeda viinud ja ootasin bussi kui helistas mu ema. Isa oli surnud. See tuli nii ootamatult. Alles ma rääkisin temaga laupäeva hommikul ja nüüd teda enam polnud. Ta suri infarkti. See on alati lohutav, kui sa saad teada, et inimene ei pidanud kannatama. Järgnev nädal möödus justkui udus. Ma käisin tööl ja ei küsinud ennast vabaks. Hakkasin saama tundmatutelt numbritelt SMSse kaastundeavaldustega. Ma ei mäleta kuidas ma juhtunut oma lastele selgitasin. Ilmselt lihtsalt ütlesin, et vanaisa on surnud ja rohkem te temaga ei kohtu. Mu lapsed olid näinud kuidas kalad akvaariumis surid ja ma nad wc-potist alla lasin. Nad teadsid mida tähendab surm. Teoreetiliselt. Laupäeval oli ärasaatmine. Ma olin otsustanud, et ma ei võta oma lapsi kaasa. Kõne oli nagunii vene keeles ja kirstu polnud. Hiljem olen ma mõelnud, et äkki ma siiski oleks pidanud nad kaasa võtma. Äkki see oleks andnud neile mingi lõpetuse tunde? Me istusime perena auditooriumis eespool. Vend, tema naine, õde, teine vend, ema ja mina. Inimesed nutsid. Nad alati nutavad matustel. Ma ei oska. Ma võin käsu peale naerda aga nutta mitte. See tuleb siis kui tuleb, ise, kutsumata. Võib-olla arvasid inimesed, et ma olen šokis. Võib-olla arvasid nad, et ma üritan olla vapper ja oma tundeid varjata. Võib-olla mõtlesid, et ma ei armastanud oma isa. Eks neil kõigil oli omajagu õigus. Hiljem samal õhtul ma ikkagi nutsin. Tulin jala kesklinnast koju, sadas lörtsi ja puhus tuul. Mul oli vaja seda jalutskäiku, et isaga hüvasti jätta. Üksi, võõraste pilkude eest eemal. Möödus kaks aastat.

Mu ema helistas ühel kolmapäeva õhtul ja teatas, et vanaema on väga haige ja viibib haiglas. See oli täpselt nädal enne minu Londoni reisi. Ma teadsin siis, et kauaks teda enam pole. Ta oli terve elu väga haige olnud ja kui ma teda viimati nägin oli ta elust väga väsinud. Ma tundsin oma emaema hästi. Ma teadsin, et surma ta ei karda. Polnud kunagi kartnud. Kaks nädalat pärast seda telefonikõne vanaema surigi. Matused toimusid pühapäeval. Avatud kirstuga ärasaatmine toimus vanaema koduõuel. Selles majas oli ta 79 aastat varem sündinud ja tema pikim reis oli olnud tütre pulm Otepääl 1982 aastal. Olid mõned naabrid ja tuttavad aga enamasti sugulased. Vanavanaemal ja vanavanaisal oli selles Soonlepa küla mäepealses majas kokku sündinud 12 last. Meil on suur suguvõsa. Ma vaatasin seda kuivetunud kuju tillukeses kirstus ja mõtlesin, et see kogu polnud üldse minu vanaema moodi. Mu vanaema oli särtsakas ja elujõuline ja tragi. Ma ootasin terve kõne aja, et vanaema tõuseb istukile ja hüüab oma heleda hiiunaise häälega: “Mis te itud siin seisate, ma ainult puhkasin jalga!”. Kõnepidaja oli kogenud ja hea. Talle meeldis oma häälekõla ja ta polnud kitsi seda jagama. Enamasti rääkis ta väga asjalikku juttu. Tema juttudest meenus vanaema nii nagu ma teda lapsepõlvest mäletasin, mitte see haige väike kogu keda viimati haiglas vaatamas käisin. Ma olin peaaegu unustanud kui äge mutt ta oli. Nii lohutav ja turvaline oli istuda koos oma sugulastega ja meenutada lapsepõlve. Kõiki neid lugusid mida olime oksendamiseni kuulnud ja naljakaid fraase, mis tõid muige suule. See on väga eriline hetk, kui sa oled oma inimestega ja tunned ühtekuuluvust. Inimesed ei taha seda tunnistada aga surm ühendab palju rohkem kui pulmad.

Pulmad on algus, mille lõpp on teadmata. Surm on lõpp. Me ei saa valida millal või kuidas meie elu lõpeb. Me saame valida kuidas me elame. Kuidas meid mäletatakse. Kes meid mäletab. Matused pakuvad palju rohkem lohutust ja mõtlemisainet kui pulmad. Ma lähen matustele alati kergema südamega kui pulma. Ma rõõmustan elatud elu üle. Pulmad on liiga ettearvamatu lõpuga, et tunda ühte või teist. Aga võib-olla olen ma ikka veel katki, kuna see üks pulm millelt ma puududa ei saanud lõppes nii inetult.

2 kommentaari to ' Pulm ja neli matust '

Kommentaaride RSS or TrackBack to ' Pulm ja neli matust '.

  1. Airi kirjutas,

    25 juuni, 2015 kell 16:22

    “surm ühendab palju rohkem kui pulmad” – täiesti nõus! Ja kui elavatega kipub see siduvus vahel nõrgenema, siis surnud lähedastega saame aina rohkem lähedaseks. öelge mulle, kui on paras aeg psühhiaatri poole pöörduda:)

  2. Jekaterina Kuisma kirjutas,

    29 juuni, 2015 kell 11:12

    Me ütleme, ole mureta.

Kommenteeri


  • Kuud