Minu imeline elu

29 juuni, 2015

Konfliktist

Postitas kategoorias Määratlemata

Nädal enne möödunud nädalat kirjutas Eesti mõtleva ajakirja juhtkirjanik meie valitsevast peaministrist. Talle ei ennustata pikka karjääri. Põhjus küllalt kummaline – ta on liiga normaalne. Kellelgi pole tema kohta ühtegi head nalja ja ta on liiga viisakas. Kui ma seda lugesin arvasin, et ajakirjanik teeb nalja. Kas pole tore vaheldus, et leidub ka poliitik, kes erineb teistest kuna tal pole kummalisi kiikse?

Olles teemat alateadvuse salajastes soppides pisut marineerinud, näinud vahvaid pilte Savisaarest dressides ja lugenud lugusid Tarandist, hakkan ma asju teisest küljest nägema. konflikt on oluline. Olgu siis sisemine või välimine. Konflikt on edasiviiva jõuga. See sünnitab diskusioone ja ideid. Diskussioonidest ning ideedest kasvab projekt ja sellest sirgub edu. Mitte alati selles järjekorras ja mitte alati kuigi kauakestev aga vähemalt pole see paigalseis. Konflikti puudumine tähendab automaatselt mugavustsoonis mandumist.

Ma olen ennast teadlikult ümbritsenud inimestega, kes mõtlevad teistmoodi kui mina. Nende arutluskäiku kuulates tutvun ma täiesti uue maailmaga. Ma nõustun ja vaidlen vastu. Mõnikord on mul olnud erakordne õnn ja olen koperdanud indiviidi otsa, kes aitab mul näha, et ma olen asjadest sootuks valesti aru saanud ja pean kiiremas korras tegema korrektiive oma mõtlemismallides. Äärmiselt tüütu on veeta aega nendega, kes nõustuvad kõigega mida ma ütlen. See on võrreldav raisatud ajaga teleri taga kui seal jookseb Benny Hill.

Hiljuti veetsin õhtu oma tuttavatega sõbranna juures lõkke ääres grillides ja maailma asju lahates. Meie lapsed mängisid pisut eemal jalgpalli ja sulgpalli ja võrkpalli. Lapsed eksisid meie juurde ainult selleks, et viinereid kõhtu laduda ja morsiga janu kustutada. Lapsevanemad meenutasid üheskoos oma lapsepõlve ja kui igav oli täiskasvanutega koos suguvõsakokkutulekutel sülti süüa ja vanainimesete heietusi kuulata. Võib-olla tuli see õhtu hämarusest või lõkketule suitsust aga niimõnelgi oli nostalgiline ilme ja õhetavad põsed kui ta oma lapsepõlve meenutas. Mulle meenus ka lapsepõlv. Mina olin just see laps, kes liiga sageli käis janu kustutamas ja viinereid mekkimas ning “unustas” siis teiste laste seltskonda naasta. Täiskasvanute jutud olid palju põnevamad kui kulli- ja pallimängud. Kahjuks ei mäleta ma enam kuigi palju neist varahommikuni kestvatest lõkketule ääres vestetud juttudest. Nii palju ma taipasin, et päris laste kõrvadele need mõeldud polnud kuna fraas mida ma lapsepõlves kõige sagedamini kuulsin, polnud mitte, pese hambad ära (kuigi ka sellest oleks kasu olnud) vaid: “Marss, mine teiste laste juurde”. Ma korraks läksin aga siis meenus mulle, et mul on jälle janu ja hiilisin tagasi. Kõik kes on kaheksakümnendatel lapsed olnud teavad, et ühtki pidu ei peetud ilma alkoholita. Minu õnneks joodi minu lapsepõlve ajal kohutavalt palju. Alkohol muudab inimesed laisemaks ja nad ei viitsi iga kümne minuti järel neegrinäoga plikat minema tümitada. Lõpuks nad isegi ei märganud minu kohalviibimist kuni ma ise ennast meelde ei tuletanud. Ma ei saanud ju asjadest aru ja ma tahtsin küsida täpsustavaid küsimusi. Ehk küsisin ma valesid küsimusi või olid need lihtsalt kohatud, igal juhul alati see täiskasvanutele meeltmööda polnud. Siis tutvustati mulle meeleldi kodulindude sooletühjendamise eripärasid ja nende seost laste sõnavabadusega.

Ja nüüd ma mõtlengi, et kas meie noor peaminister oli lapsepõlves korralik ja sõnakuulelik poiss kes mängis jaaniõhtul teiste lastega jalkat või hiilis ta salaja napsitanud täiskasvanute jutte kuulama ja otsis konflikte. Millegi pärast tundub mulle, et ta pesi korralikult kell kaheksa hambad grillvorstist puhtaks. Kuulas Vikerraadiost laulu “Ei taha veel magama jääda” ja magas rahulikult hommikutundideni. Ilma igasuguse sisemise ega välimise konfliktita.

Minu lapsed teavad poliitikast võrdlemisi vähe. Meie peres poliitikast ei räägita. Sellest hoolimata on nad vägagi kursis Savisaare käekäiguga (või kas oleks poliitiliselt korrektne öelda automaatkäiguga?) Nad teavad tema jalakaotusest ja vähemusrahva poolehoiust. Tema suurest kiindumusest dresside ja koledate lipsude vastu. Nende meelest oleks pidanud “Savisaare räpi” saatma Eurovisioonile. Taavi Rõivast aga ei tea nad midagi. Pole isegi tema nime kuulnud. Ta on liiga normaalne. Ta ei otsi ega tekita konflikti järelikult pole avatud muutustele.

2 kommentaari to ' Konfliktist '

Kommentaaride RSS or TrackBack to ' Konfliktist '.

  1. Airi kirjutas,

    29 juuni, 2015 kell 13:41

    “neegrinäoga plikat minema tümitada”- ai-ai-ai, tsensuur ei lase seda läbi, liiga rassistlik!

  2. Jekaterina Kuisma kirjutas,

    1 juuli, 2015 kell 10:30

    Ma tuletan meelde, et ACTA-t ei kiidetud heaks. Seega, meil endiselt kehtib sõnavabadus. Kuigi Agatha Christie romaan mida kõik teavad nime all “10 väikest neegripoissi” ilmus imekombel sootuks teistsuguse pealkirjaga. Kes teab, kes teab. Mis see poliitiliselt korrektne vastand oleks “neegrinäoga plikale”? Solaariumikuuri läbinud aktiivne alaealine neiu?

Kommenteeri


  • Kuud