Minu imeline elu

14 juuni, 2015

Kultuuripärandist

Postitas kategoorias Määratlemata

Reede hommikupoolikul helistas mulle sõbranna ja teatas, et meeldib see mulle või mitte aga tema on õhtul toimuvale kontserdile kaks piletit ära ostnud ja parem oleks kui mul õhtuks veel plaane poleks. Olid küll plaanid aga kontsert tundus ahvatlev ja ma uurisin edasi. Esimene küsimus minu puhul on alati mis sinna selga tuleb panna? Teiseks, kui palju maksab? Alati pole hind oluline aga kuna hetkel olen töötu siis olen mõnevõrra ka hinnatundlik. Esimesele küsimusele vastati, et sa tead vist ise paremini mida sümfooniaorkestri kontserdile selga panna ja ka hind oli enam kui mõistlik. Ma olin käpp.

Õhtul astusin oma mustas sametkleidis ja sätitud soenguga Estonia kontserdisaali uksest sisse ja tundsin ennast üsna pidulikult. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli mulle esimest korda elus üle selle ukse astuda. Aga nagu sellistes olukordades ikka, teen ma nägu, et see on mul juba tosinas kord sellel hooajal. See on väga lihtne, ma lihtsalt jälgin silmanurgast kuidas teised käituvad. Päris kiiresti hakkan ma juba üleoleva kulmutõstmisega kriitiliselt kaasmelomaanide riietevalikut hindama. Ma ikka veel igatsen aegu, kus ebatsensuurselt riietuvaid inimesi viisakalt ukse taha jäeti. Või siis mitte nii viisakalt. Aga vähemalt ei rikkunud see teiste inimeste tuju kes olid vaevunud kulutama viis minutit sellele, et oma garderoobinurka rippuma jäänud ülikonnad/õhtukleidid päevavalguse kätte tuua.

Istusime kenasti oma kohale ja jäime ootama orkestri saabumist. Tunnistasin sõbrannale, et see oli mul päris esimene kord elus sellisel kontserdil viibida. Sõbratar vaatas mind imestunud pilguga ja küsis, et kas mu vanemad siis mind lapsena ei toonud kontserdeid kuulama? Avasin just suu, et talle vastata kui juba saabusidki pillimängijad ja asusid oma kohtadele. Kuidagi kohatu tundus edasi sosistada ja nii see küsimus vastuseta jäigi.

Edasi oli väga põnev. Ajasin kaela õieli, et imetleda kõigi orkestrantide kauneid toalette ja frakke. Nii väärikas! Nad istusid oma kohtadele ja peagi saabus ka dirigent. Kontsert algas.

Püüdlikult üritasin ma jälgida laval toimuvat ja tuletada meelde mida olin koolis muusika ajaloo tundides õppinud orkestri paigutusest ja sellest miks see nii oluline on. Kuulatasin ning üritasin tabada muusikatundidest päheraiutud tempovahetust kiire-aeglane-kiire. Mälusopis ringi kolades leidsin mõned pildid mis siiani olid tuttavad vaid kooliõpiku lehtedelt nagu trompet ja oboe. Meenusid õnnetud lood nälgivatest geeniustest, kes said kuulsaks postuumselt. Ja siin ma nüüd istusin, kuulasin nende loodud muusikat ja üritasin toimuvast sotti saada.

Kui ma peaksin kirjeldama seda mis toimus minu peas, kui ma istusin kaunis saalis, ümbritsetud kultuursetest inimestest, kes ilmselgelt nautisid toimuvat, siis mina olin täiesti valesse kohta sattunud. Ma oleks justkui vaadanud võõrkeelset filmi ilma subtiitriteta. Pilt on, heli ka aga aru ikka mitte millestki ei saa. Ilus oli küll. Vaimustav teamwork. Kaunis. Aga igav.

Paratamatult hakkas mu pea vasakule kalduma ja puudutas toolileent. Silmad muutusid raskeks ja neid oli aina raskem lahti hoida. Piilusin saalis ringi. Nägin, et teised olid ka silmad sulgenud ja nautisid kontserti. Noh, ega keegi ei saaks ju aru kui ma pisut tukastaks. Vaevalt olin jõudnud silmad sulgeda kui äkitselt hakkasid siiani tuimalt istunud löökpillide mängijad oma gonge ja “taldrikuid” klohmima. Ei saa ju üks normaalne inimene magada sellise müra ajal. Istusin taas sirge seljaga ja vaatasin hoolega toimuvat. Pisut aega vaatasin lavale ja siis liikus mu pilk lakke, mõtlesin, et kuidas küll lühtritelt tolmu pühitakse ja pirne vahetatakse aga nägin siis, et neid saab alla lasta ja saingi vastuse oma küsimusele. Uurisin veel lage ja valgusteid, ornamente ja kuulajate kuklaid kui jällegi saabus rammestus ning ma hakkasin suikuma. Ja nagu kellavärk, jällegi kargasid trummarid püsti, kukkusid laamendama. Nendega ühinesid trubaduurid kes vihaselt vaskpille puhusid ning viiuldajad, tšellistid, kontrabassistid kukkusid agressiivselt pillikeeli saagima.  Ei lasta magada. Hiljem juhtus seda veel mitu korda. Ma kahtlustan, et see ongi täpselt nii kavalalt planeeritud kuna ma ei saa ju ometi ainus võhik olla kes kontserdisaali ära on eksinud.

orchestra-41

Teisel poolajal rändas minu mõte hoopis uutele radadele. Mul oli korraga kurb ja kohutavalt piinlik, et ma olin pärit perest, kus klassikalist muusikat ei kuulatud, kontserditel ei käidud ja oldi üleüldiselt kultuurivõõrad. Ah, mis ma siin ikka keerutan, matsid olime/oleme. Ma olin päris pahane, et kogu see kaunis ja võõras maailm oli minu jaoks nii kaugeks ning küündimatuks jäänud. Ma olin seda maailma tajunud vaid kaugusest ja näinud filmidest aga ma polnud kunagi olnud osa sellest. Ma tean küll, mis on ooperisse minemise dresscode aga ma ei tea ooperist endast mitte mõhkugi. Ja kuna ma seda ei tea ning ei mõista on mul keeruline seda ka nautida. Ainus kokkupuude klassikalise muusikaga on filmide taustamuusika (muide, kes tahab mulle selgitada miks seostatakse klassikalise muusika nautimist sageli sarimõrtsukatega?) ning Richard Clydermani põgus fännamine millalgi 90nendatel. Andrew Lloyd Webberi muusikale päris klassikaliseks muusikaks nimetada ei julge.

Istusin seal ja haletsesin ennast. Vajusin päris sügavale toolipõhja ja üritasin muutuda nähtamatuks kuna korraga tundus mulle, et kõik teadsid, et ma olen vaid tõusik, kes tõelisest muusikast mitte vähematki ei tea. Õhtuti kuulab Rihannat ja Taylor Swifti ning arvab, et on jube kultuurne, kui omab paari must-valget filmi ja käib Olly Mursi kontserdil kiljumas nagu teismeline plika. Kaua ma ennast muidugi haletseda ei saanud, pole päris minu loomus. Mõtlesin, et kõik pole veel kadunud, surnud ma ju veel pole. Jõuan harida nii ennast kui oma järeltulijaid. Annan neile edasi kultuuripärandi, millest mind ilma on jäetud. Vean neid kaasa Pähklipurejat ja Aidat vaatama. Kui see neile meeldib on tore, kui nad valivad selle asemel Kanye Westi ja Eminemi, on ka päris lahe aga vähemalt on see nende enda valik, mitte valikuvabaduse puudumine.

11 juuni, 2015

Kurjategijatest

Postitas kategoorias Määratlemata

Nüüd on jälle vahepeal asjad nii kujunenud, et olen taas aktiivselt tööd otsimas. Sellest mis põhjusel lahkusin ja sellest kuidas mu tööotsingud kujunenud on kirjutan ka kindlasti aga enne sooviksin rääkida ühe loo mis minuga hiljuti juhtus. Nimelt olin ühes eriti ägedas kohas vestlusel ja minu meelest läks mul väga hästi. Asutus ise on ülimalt suure turvakontrolli all. Enne kui ma vestluselegi jõudsin, pidin andma oma isikliku dokumendi, kõndima läbi turvavärava ja mind otsiti väga intiimselt läbi. Üllatav, et kolm tilka verd ei võetud, DNA analüüsi jaoks. Ja sellepärast mainiti kusagil vestluse poole peal justkui muuseas, et sulle teadmiseks kaitsepolitsei teeb sulle ka taustakontrolli, enne kui me sind järgmisesse vooru kutsume. Ja mitte ainult sulle vaid ka sinu lähi-sugulastele.

Arvate, et pärast seda suutsin ma enam kuulata seda spetsiifilist juttu mida mulle räägiti? Ma hakkasin oma väikses ajusopis meenutama kõiki sugulasi kes on suuremal või vähemal määral seadusega pahuksis olnud. Kõigepealt meenus mulle, et minu laste isal oli kombeks auto gaasipedaali muljuda pisut rohkem kui seaduses ettenähtud. Siis tulid meelde venna piletitasõidu trahvid. Minu siiani rahulik ja turvaline olek hakkas väga kiiresti muutuma. Mu pulss tõusis. Minu peopesad hakkasid higistama ja ma hakkasin toolil nihelema. Mulle väga meeldis seal. Ma tundsin, et see ongi see töö mille jaoks ma siia maamuna peale sündinud olen. Need inimesed olid nii viisakad. Mehed nii kenasti riides ja naised lõhnasid hästi. Aknad olid pestud ja toolid kõik kenasti reas. Ja nüüd jään ma sellest ilma sest kõik mu sugulased on kurjategijad. Nagu Al Capone perekond, tõesõna.

Ma olen olnud väga korralik. Mitte ühtegi trahvi. Mitte ühtegi, isegi valesti parkimise eest mitte. Isegi punase tulega kõnniteed pole ületanud. Kõige hullem asi mis mul meelde tuleb on koolis spikerdamine. That`s it. Mu sõbranna ütles, et see on ka kuidagi kahtlane, et mul nii puhas kuriteoregister on. Aga milleks tegeleda oma imago määrimisega kui sellega saavad edukalt hakkama minu sugulased?

handcuffs

Vahepeal pöördus potentsiaalne tööandja minu poole ja küsis, et kas mul on küsimusi. Tunnistasin ausalt, et polnud viimased 10 minutit sõnakestki kuulanud ja püüdsin meelde tuletada kõiki sugulasi kes politseis arvel on. Meenus onu, kellele meeldib napsusena rallit sõita. Kadunud isa õepoeg kes kunagi isegi vanglas istunud. Kusagilt mälusopist koitis vanaema venna lugu kes Nõukogude ajal oli sõjaväe kohustuse eest põgenedes tüdrukut teeselnud. Ma ei tea ju kui palju KaPo minu kohta teab ja mida minu kohta on võimalik välja uurida. Äkki olen isegi oma blogis naljaga pooleks terroristidest kirjutanud ja mind peetakse riigi vaenlaseks? Äkki on mu parim sõbranna seotud Al Qaedaga? Ja nüüd on minu IP aadress seotud selle sõna otsinguga, sest ma ei oska seda isegi kirjutada ilma Googlita.

Homme mulle helistatakse sealt ja ma saan teada kas ma pääsesin järgmisesse vooru. Oma südames olen ma juba leppinud sellega, et võin selle tööga hüvasti jätta. See oligi liiga hea, et olla tõsi. Neil on kindlasti paremaid kandidaate ja mul veab, et mind isegi intervjuule kutsuti. Mul on veel üks kogemus ja mul on millest kirjutada. Mul on mille üle mõtiskleda. Ütle mulle kes on sinu sugulased ja ma ütlen sulle kes oled sina ise.

Ja siis täiesti ei kusagilt meenus mulle, et üks minu kunagine kohtingukaaslane oli enne meie esimest deiti teinud mulle põhjaliku taustakontrolli. Tal oli minu kohta infot mida isegi minu vanaema ei teadnud. Järelikult oli ta ka teadlik kõigist kriminaalidest kellega ma korra või kaks aastas kokku saan ja ühiseid mälestusi heietan. Teda see info ei heidutanud ja minust eemale ei peletanud. Äkki on mul lootust, et ka minu unistuste tööandja suudab sellest maffiaperekonnast mööda vaadata. Hoidke mulle pöialt!

10 juuni, 2015

Kodumaa armastusest

Postitas kategoorias Määratlemata

Ma pole kunagi ennast eriliseks patrioodiks pidanud. Sinilippu kodus ei hoia ja presidendi uusaastakõnet unustan kuulata. Nooremana olid mul üldse kodumaa vastu vastakad tunded. Tundus, et siin on kõik nii hirmus ja mujal nii tore. Eriti halvad tundusid mulle siinsed mehepojad. Olin kindel, et ühegi kohalikuga mina perekonnanime jagama ei hakka. Kõik kohalikud keda ma teadsin olid kas matsid või potentsiaalsed kurjategijad. Nii ma siis läksingi mehele esimesele skandinaavlasele keda kohtasin. See oli minu esimene viga.

Asi millega ma polnud osanud arvestada, kui välismaalasega abiellusin, oli see et suurriikide kodanikud armastavad hirmsasti oma kodumaad. Kõik mis nende maal tehakse ja kunagi on tehtud on puhas kuld. See mis meil, sõnnik. No mis on meil Bergmani ja ABBA vastu panna? “Viimne Reliikvia” ja Onu Bella? Meil pole põnevat arhitektuuri ja hingematvat loodust. Meil on kõik igav ja hall. Alguses olin ma selle vaatenurgaga nõus, olin ju ise samamoodi mõelnud. Aga aastate jooksul muutus see mingisuguseks omavaheliseks võitluseks, et kelle riik ikkagi ägedam on. See oli rumal ja lapsik.

Ma ei ole kunagi arvanud, et mingi riik on parem, mõni keel ilusam või rahvus üllam kui mõni teine. Aga see kui sa kuuled nädalast nädalasse ja aastast aastasse seda kui nõme ja mõttetu on sinu kodumaa, keel ja rahvas, muudab inimest. Kui keegi seda väidab siis tahes-tahtmata hakkad patrioodiks ja oma rahva advokaadiks. Avastasin, et kodumaa juures on nii palju mis on mulle kallis. Ma ei kujuta hästi ette, et elaksin kusagil mujal kui siin. Need matsid ja kurjategijad on ka osa meie inimestest ja nad vähemalt teavad kes Sipsik on.

Naiivselt arvasin ma, et selline Eesti mahategemine oli ainult minu kalli abikaasa eripära. Olen kuulnud kogemusi teisteltki saatusekaaslastelt, kes ütlevad et nende välismaa mehed kiruvad üksteise võidu meie armast isamaad. Meil on väidetavalt euroopa halvim teenindus, meil on vastik ilm, rõve toit ja puterdav keel. No kui meil nii kohutav on, siis kes teid siin olla käsib? Võtke oma kaks asja ja minge tagasi oma kuningriikidesse. Ei hoia keegi teid siin vägisi kinni. Aga vaata, ära nad ka ei lähe. Istuvad siin oma eestlannadest abikaasade vanaisade ehitatud majade tagaaias, kiruvad meie heledat õlut juues sääskede üle ja igatsevad oma suurt ning võimast kodumaad. Ajuvaba!

Minu soovitus kõigile neile, kes ei tunne erilist kiindumust oma kodumaa vastu – minge välismaalasele naiseks, küll see isamaa armastus siis ka tuleb. Hakkate kõik armastama kiluvõileibu ja kama. Koit Toome on peagi lemmik artist ja Armin Karu maailma seksikaim mees.

5 juuni, 2015

Pervertidest

Postitas kategoorias Määratlemata

Meil kõigil on kindel nägemus sellest kes on perverdid. Need on mehed kellele meeldivad väga noored tüdrukud. Või siis väga vanad. Tegelikult ka need mehed, kes eelistavad räigelt ülekaalulisi naisi, või siis haiglaselt kõhnasid. Olgu sellega täpselt kuidas on, üldiselt ollakse ühel nõul, et perverdiks kutsutakse isikut, kelle seksuaalsed eelistused erinevad üldiselt ühiskonnas heakskiidetud tavast.

Mõni päev tagasi tekkis mul seoses selle teemaga ühe uue tuttavaga diskussioon. Nimelt on isiklikult minu maitse jaoks pisut perverssne ka käitumine, kus minu käest avalikult ja ilma pikema sissejuhatuseta seksi hakatakse lunima, no vastik on. Samas kas ma saan öelda, et kõik mehed kes naist vaatavad ning varem või hiljem nende mõtted juhtumisi pisut kreeni kalduvad, on perverdid?

Sel juhul peaks ma ilmselt tõdema, et oma ellujäämise ja paljunemise oleme me kõik võlgu pervertidele. Ja nii kaugele ma minna ei tahaks. Kuigi mul polnud isaga head suhted siis pervert ta päris kindlasti polnud. Ja kuigi minu tunded endise abikaasa vastu pole enam kuigi soojad, siis ei saa ma ju valju häälega laste kuuldes öelda, et sinu isa on üks paras …

Kust siis läheb piir?

Me elame väga keerulisel ajal. Kõik mis pole keelatud on lubatud. Ja nii mõnedki tegevused, mis alles hiljaaegu olid keelatud on nüüd lubatud ja leidnud koha ühiskonnas. Kui päris aus olla, siis neid, kes ei suuda muutustega piisavalt kiiresti kaasa tulla kutsutakse ka pervertideks. Täna peetakse mehi, kes armastavad alaealisi tüdrukuid pervertideks. Aga me ei tea kui kauaks, sest pole ennekuulmatu ega haruldane, et pedofiilid räägivad sellest kui isikliku eelistuse küsimusest. Mõnele meeldivad blondiinid ja mõnele kümneaastased tüdrukud. Isiklik eelistus.

Kuidas selles moraalses segaduses lapsi kasvatada? Mida ma tohin enam nendele intiimsete teemade kohta rääkida ja mida mitte? Kui ma ise siiralt usun millegisse ja soovin seda oma järglastele edasi pärandada, kas peaksin siis salaja, pimedas toas sellest sosistama, et mitte põlu alla sattuda nii nagu meie esiemad rääkisid meie vanematele jõuludest ja jumalast, kartes kommunistlikku parteid? Keda me täna kardame? Habemega naisi ja homoaktiviste?

2005nda aasta TEA võõrsõnastik defineerib sõna pervert kui rikutud tundeeluga, loomuvastase (seksuaalse) käitumisega isikut. Mis on normivastane? Mis on ebameeldiv? Kes on tegelikult pervert? Kuidas ma hoiatan oma lapsi pervertide eest? Kuidas ma hoian iseend pervertide eest? Kes ütleb, et mina pole pervert? Miks mulle hakkab tunduma, et tuumafüüsikast on lihtsam arusaada kui tänapäeva “normaalsusest” ‘?

Hea küll, ma olen lihtne inimene ja ei hakka üle mõtlema, vähemalt üritan. Lisaks ülalmainitud isikutele on pervert see mees kes paar nädalat tagasi Rahumäe metsas tahtsis ühe sörkijaga rollimänge mängida ja sellest ka habe ning käerauad. Pervert on see mees, kes tungib noorte tütarlaste riietuskabiini, et nende kehasid lähemalt tundma õppida. Kui viimati mainitud tegevused oleksid toimunud vastastikkusel nõusolekul oleks tegemist lihtsalt isikliku eelistusega. Teise inimese privaatruumi tungimine ilma vastava kokkuleppeta on ja jääb perversseks, ma vähemalt loodan väga.

Samas kindel ei saa olla, iseäranis kuna meie kauni riigi korrakaitseorganid on enamasti seisukohal, et kui naine viibib alkoholi joobes meeste seltskonnas siis ta provotseerib neid oma kohalviibimisega ennast ära kasutama. Kuidas sellele nüüd vaadata? Meie avalikus ruumis liigub küllaltki palju joobes inimesi, bussis, parkides, kauplustes. Kas oleks äkki mõistlik meil Idamaade kombekohaselt naised koju luku taha sulgeda, et nad kuidagi ometi oma kohalolekuga mõnda perverti ei provotseeriks? Arvestades meie riigi potensiaalsete pervertide armeed siis ilmselt oleks seda lihtsam reguleerida. Teisalt, kui me kõik perverdid vastutusele võtaks ja naised luku taha paneks, mis saab siis meie iibest?

Asja teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et perverdid võivad olla ka naised. Kuna aga mehed on reeglina õnnelikud igasuguse seksuaalse tegevuse üle ja paljudel võib olla ka piinlik tunnistada, et nad polnud kogemusega rahul, siis naispervertidest eriti ei kirjutata.

Jah, pole ime, et sotsiaalteadusi edu ei saada. Keeruline on see inimloom. Kuna on sisseastumiseksamite aeg, siis soovitan soojalt valida reaalalad, humanitaaril pole tulevikku. Pedagoogid, psühholoogid, sotsioloogid, lastekaitsespetsialistid, perenõustajad ja teised selles vallas töötavad inimesed on peagi muutumas legendiks nii nagu vastassoost isikute vaheline abielu, loomulik rasestumine ja head kombed. Võimalik et nendest nähtustest võime kolmekümne aasta pärast lugeda vaid reisikirjeldustest arengumaadesse.

3 juuni, 2015

Hulludest naistest

Postitas kategoorias Määratlemata
Kui ma üksikuks jäin ei osanud ma uneski näha, et nii kauaks omepead jään. Iseenda arvates olin ma hea saak. Kena, asjalik, nupukas ja emotsionaalne. Tuleb välja, et sellest kõigest ei piisa, et korralik abikaasa leida. Leidmisega tegelikult probleeme pole olnudki, probleem on hoidmisega.
Umbes kolm aastat tagasi kolis mu abikaasa meie juurest minema ja pisut rohkem kui kaks aastat tagasi jõustus minu abielulahutus. Sellest ajast saadik olen ma vahelduva eduga endale meessoost kaaslast otsinud. Siiani oli kõige edukam ja pikaajalisem suhe naabrimehega, kes umbes kolm kuud igal tööpäeva hommikul truult mulle lehvitas. Ma arvan, et meie suhe kestis nii kaua kuna me teineteisega kordagi ei vestelnud. Sest olgem ausad, mina olen peast põrunud ja kõik minu suhted ongi lõppenud päeval, kui mu kaaslane sellest teadlikuks sai.
Ajakirja artiklid, mis lahkavad teemat, et millist naist mehed otsivad võivad analüüsida seda, kas mehed eelistavad blondiine brünettidele või saledaid lopsakatele. Lõppsõnas aga kõlab ikka ja alati kokkuvõte, et olenemata välistest teguritest, valivad mehed enda kõrvale pigem tagasihoidliku väljanägemisega aga emotsionaalselt stabiilse tütarlapse.
No aga mida sa teed, kui seda stabiilsust pole ega tule? Tablettidega ennast deliiriumisse krõbistada? Ma olen olnud sünnitusjärgses depressioonis ja mäletan, mis tunne on olla kõige ja kõigi suhtes apaatne. Stseene tõesti ei korraldanud, kenasti vaikselt lamasin kuude kaupa pimedas toas tekk üle pea tõmmatud. Mingil kummalisel põhjusel ei olnud mu tollane abikaasa ka siis minuga rahul. Käskis ennast kokku võtta. Nagu see oleks midagi, mida ise saaks otsustada ja korraldada. Samamoodi ei saa praegu keegi mind käskida normaalne olla. See lihtsalt pole minu võimuses.
Vahel on nii lohutav kaaskannatajatega lahata teemat, et kuhu on kõik normaalsed mehed kadunud. Saad aru küll, et see vestlus ei saa mitte mingil juhul päädida mõistlike lahendustega, kuna nende crazy-tase on vähemalt sama kõrge kui sinul. Siiski on lohutav teada, et mõnekümne aasta pärast on mul truu seltskond kellega kolmapäeviti kohvikus konjakit juua ja laupäeviti salli heegeldada.

 

28 mai, 2015

Kuidas ennast paksuks süüa?

Postitas kategoorias Määratlemata

Selle loo kirjutan ma oma sõbranna palvel. Nimelt on tal suur mure. Mure seisneb nimelt selles, et ta ise pole üldse suur. Väga väike on. Kohe väga väike. Mitte pikkuselt vaid kehakaalult.

Suurem enamus pani siin kohal lehe kinni ja mõtles, et mis mure see üldse on. Pigem halavad inimesed selle üle, et nad on liiga rasked, mitte vastupidi. Näoraamatus jagatakse innukalt sõnumit, et mehed on naistest täiesti valesti aru saanud, kuna naised ei unista mitte sellest, et endale unelmate mees leida vaid sellest, et võiksid valimatult süüa ja mitte paksuks minna. See on ka minu salajane unistus.

kogu selle kõhnuse kultuses oleme me ära unustanud inimesed, kes pole saledad sellepärast, et nad sööksid apelsinimahlas immutatud vatti või saaksid oma turgutuse illegaalsetest mõnuainetest. Minusugustele inimestele, kes on alati vihanud seda väikest kandilist elektroonika vidinat magamistoa kapinurgas, jääb arusaamatuks see, kuidas on võimalik süüa ja mitte kaalus juurde võtta. Osalt kadedusest, osalt arusaamatusest leiab mõni, et on igati õigustatud loomulikult saledaid inimesi hurjutada. Tahaks küsida, et kas need inimesed niisama vabalt lähenevad ka ülekaalulistele ja kritiseerivad nende kehakuju või toitumisharjumusi?

On asju, mis on isikliku vabaduse küsimus ja teistel pole õigust kritiseerida neid valikuid. Valikuid mis puudutavad sõpru, elukohta, laste saamist. Kas on selliseid valikuid mida võib kritiseerida? Ja kui on siis kellel? Kas nendel, kes ennast “normaalseks” peavad? Kas keegi üldse peab ennast normaalseks pärast seda kui Conchita Wurst meile uut normaalsust tutvustas?

Aga tagasi tulles püstitatud teema juurde. Nii nagu ma tunnen paari väga ülekaalulist inimest kes söövad äärmiselt vähe ja tervislikult, nii tean ma ka mõnda üksikut saledat inimest, kes söövad üllatavalt palju ja üldse mitte tervislikult. Mõlema grupi esindajad on ise väga õnnetud ja neil pole aimugi kuidas olukorda muuta. Nii lihtne on hukka mõista ja nii raske on mõista. Kõike enda juures ju muuta ei saa. Mulle meeldiks olla mõni sentimeeter pikem ja loomulikult blond. Päris imelik oleks kui keegi tuleks mu juurde ja hakkaks riidlema, et kuule, mis sul viga on et sa nii lühike oled! See on seotud geenidega. Samamoodi on ligi 40% meie kehakujust ja kaalust seotud geenidega. Kui juba etteheiteid teha, siis palun pöörduge minu vanemate poole ja riielge emaga, et ta mulle pikemat ja blondimat isa ei valinud.

24 mai, 2015

Kevadjooksust

Postitas kategoorias Määratlemata

Ma ei mäleta kuidas see täpselt juhtus või millal aga kuidagi sattusin ka mina sel kevadel Lauluväljakul alguse saavale Mai jooksule. Saan selles süüdistada enda kartmatut iseloomu ja tõenäoliselt kahte head sõpra Chiantit ja Chardonnayd. Need kaks on mind varemgi igasugustesse jamadesse kaasa vedanud. Seekord siis nii halvasti. Hea küll, kui nii siis nii. Otsustasin, et kui ma ei soovi tagantpoolt kulla omanikuks saada siis tuleb ennast kätte võtta ja pisutki vaeva näha. Õnneks on mul päris elus ka selliseid sõbrannasid, kes kätt hoiavad kui ma esimest korda üle mitme aasta jooksutossud varba otsa seon ja Nõmme metsa mõõtma asun.

Pärast paari korda oli tunne juba täitsa hea. Seitse kilomeetrit tuli nagu naksti ära ja pärast jaksasin isegi veel hingata ja rääkida. Mõtlesin, et pole paha keskealise eide kohta kes on viimase viieteist aasta jooksul trenniks nimetanud seda kui korraks diivanilt püsti tõusin, et köögist uus pakk krõpse tuua. Hea küll, väike liialdus. Tähelepanelik lugeja kindlasti veel mäletab minu pooleteise aasta tagust ülistuspostitust jõusaalide ja personaaltreenerite aadressil. Aga suures plaanis on see õige. Keskkoolis olin üsnagi tubli maratoni jooksja aga sellest on väga kaua aega juba möödas. Jõusaalis käisin jooksulindil ainult paar minutit, et ihu soojaks saada ja siis peegli ees oma uusi dresse imetleda. No pole trenni inimene. Ja nüüd siis selline lugu, et kohe-kohe on 7 km jooks ja mina olen osaleja number 1828.

Aga nagu juba mainitud, siis võhm tuli ja tunne oli täitsa hea. Kuni vana põlvevigastus endast märku hakkas andma. Alguse lihtsalt pisut tuikas aga siis aina enam ja enam. Paaril korral olin sunnitud jooksu pooleli jätma ja häbis tagasi koju tulema. Käisin tuttava füsioterapeudi jutul ja uurisin maad, et kas on ehk mingeid ime ravimeid mida sisse või peale määrida, et ma ikka seda kulda sealt tagant poolt kuidagi ei võidaks. Ei ole veel selliseid asju välja mõeldud kahjuks. Seega tuleb ennast varustada sellise koguse valuvaigistitega mis paneksid väiksema looma magama ja kõige kiuste ikkagi jooksma minna.

Laupäeva hommik ei olnud harrastussportlasele kuigi vastutulelik. Jahe ja rõske. Pigem istuksin kodus diivani peal ja vaataksin eluloo filmi sportlastest kui et ise jooksma kipuks. Aga minna tuli. Minu suurim mure oli endiselt see, et ma kindlasti viimaseks ei jääks ja üldse suudaks oma haige põlvega jooksu lõpetada ja poole peal alla ei annaks. Stardi joone taga koos tuttavate ja võõraste naistega stardipauku oodates tundusid kõik nii hästi treenitud ja hasarti täis. Mida rohkem ma neid naeratavaid ja entusiastlikke naisi vaatasin seda rohkem hakkasin ma oma terves mõistuses kahtlema. Ma päris kindlasti ei kuulunud nende sekka. Eriti hirmsaks läks asi siis kui märkasin hiiglasliku putuka moodi lendavat robotit peade kohal filmimas. No oli mulle seda siis vaja, avalikult endale marki täis teha. Aga tagasi ka enam ei saanud minna. Kuigi ma polnud esimeste seas siis minu taga oli veelgi innukaid naisi ja ma olin lõksus.

Ja siis see algas. Teokiirusel hakkas see inimmass liikuma stardijoone poole ja jooks algas. No ja siis oli kõik juba lihtne. Mul oli ainult üks mõte. Joosta. Iga hinna eest joosta. Mitte alla anda.

Iga jooksja teab, et esimesed kilomeetrid on kõige raskemad ja siis käib mingi klõps ära ja siis võiks lihtsalt joosta ja joosta. Ma arvan, et minu jaoks käis see klõps ära kusagil teise kilomeetri peal kus ma ei mäletanud enam seda, et mul olid omad hirmud ja kahtlused kogu selle ürituse eel. Ei hoolinud ma veest ega spordijoogist mida lahkelt jagati, isegi mitte veinist mida üks tore kodanik oma maja ees serveeris. Ei hoolinud sellest, et poole jooksu peal tuli päike välja ja hirmus palav hakkas. Lihtsalt kohutavalt mõnus oli joosta.

Ühel hetkel hakkas ikkagi see õnnetu põlv valutama ja siis polnud enam tore joosta. Siis vaatasin ma ärevusega tähiseid mis andsid teada kui kaua veel joosta tuleb.  5 – ainult 2 kilomeetrit veel. 6 – alles 6? Kuidas alles 6 ma olin ju nii kaua juba jooksnud? Aga ma suudan, kui olin nii kaua vastu pidanud siis kannatan selle viimase õnnetu kilomeetri ka ära. Olime ju juba praktiliselt tagasi Lauluväljakule jõudnud. Põlv valutas ja ma teadsin, et pärast ma lihtsalt lonkan, olin ka treenides endale viga teinud ja teadsin, et  kui ma oma kehaga õrnalt ümber ei käi siis ta maksab mulle julmalt tagasi. Aga ma ei saanud ju nüüd ometi jalutama hakata. Mõtlesin, et kui ma märkan finishi joont siis teen veel lõpuspurdi. Korraga märkasin, et ma ei saa enam joosta, sest minule arusaamatul põhjustel kõik naised lihtsalt jalutasid. Miks nad omati jalutavad? Enne lõppu? Laus lollus! Pöörasin ennast ümber ja umbes 50 meetrit taga pool oli finish. Kuidas ma niimoodi jooksin, et ei märganudki lõppu? Nii kiiresti saigi see läbi.

Emotsioon oli laes. Ma olin ennast igas mõttes ületanud. Ma olin kõige kiuste tulnud ja osalenud. Ma ei võtnud kordagi hoogu maha ega jalutanud ühtegi meetrit. Kella vaadates olin ka parema aja teinud kui lootsin, alla 50 minuti. Tore oli näha seda suurt hulka naisi kes kõik ennast ületanud olid. Ei näinud kurje nägusid ega kuulnud pahaseid hääli. Curly Strings tahtis hirmsasti pruuniks saada 2 juuniks aga ma tegelikult ei soovita, päevitamine pole enam ammu moes.

5 jaanuar, 2015

Õppetundidest

Postitas kategoorias Määratlemata

Hiljuti olin ma taas olukorras kus hoidsin tuttava lapsi. Lapsed täitsa vahvad, pisut üle aastasd parajad nunnukad. Umbes nädal aega vaatasin nende järele. Tavalised asjad, nagu lastega ikka. Söötmised, mähkmed ja magama panemised. Ei midagi erilist.

Kummaline on asja juures ainult see, et kuigi mulle lapsed pole kunagi eriti meeldinud on mu elu ikkagi kujunenud välja nii, et kellegi lapsi pean ma kanseldama. Ma olin neljalapselise pere vanim tütar ja nii oli loomulik, et pean nooremate järele vaatama. Peagi pärast abiellumist sain ma ise lapse ja siis veel kolm. Minu jaoks polnud mingi dilemma mähkmeid vahetada, vannitada ja magama kussutada. Kui mu neljas lõpuks rinnaga toitmise lõpetas olin ma ühtekokku kolm aastat rase olnud, 38 tundi sünnitanud ja viis aastat imetanud. Kas ma seda nautisin? Olin õnnelik emaks saades? Pean teile tunnistama et mitte eriti. See polnud roll mille ma endale valisin, see suruti mulle peale. Paraku tulen ma suguvõsast kus naised on iseäranis viljakad ja meil pole rasestumiseks vaja eriti palju rohkem kui oma mehe aluspesu pesumasinasse asetada.

Nüüd on mu lapsed juba võrdlemisi iseseisvad, see on suure pere eelis, vanematel pole aega oma lapsi lõpmatuseni kanseldada ja nii ongi, et minu üheksa aastane saab paremini hakkama nii mitmegi kodutööga, millega jäävad mõned kolmekümne aastasedki jänni. Praegu ma juba naudin emadust, mul on alati kaaslased, kellega kohvikusse ja loomaaeda minna. Aga millegipärast eeldavad inimesed, et ma olen väga suur lapsearmastaja ja sokutavad mulle oma võsukesi. Eriti veidraks teeb asja see, et ma olen laste seas suur hitt. Täiskasvanud järeldavad sageli et olen uhke ja üleolev, ometi tikuvad lapsed ja koerad mulle sülle. Ju nad siis näevad midagi, mida ma hirmsasti varjata üritan.

Olen kõike seda sügavalt kaalunud ja jõudnud järeldusele, et ju siis on mul sellest midagi õppida. Õppida lastelt. Õppida mängulisust, spontaansust, empaatiat, alandlikkust ja siirust. Pole kaugel aeg kus mu pojad toovad mulle oma lapsi hoida et saaksid abikaasaga õhtul teatrisse minna. Veider ja kummaline on ikka see elu – see mille eest kõige rohkem põgened püsib tihedalt su kannul ja see mille poole püüdled, pääseb ikka viimasel hetkel su sõrmede vahelt.

30 detsember, 2014

Kaitstud: Kohatutest ettepanekutest

Postitas kategoorias Määratlemata

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

22 detsember, 2014

Vabatahtlikest ja sunniviisilistest kingitustest

Postitas kategoorias Määratlemata

Täna hommikul lasteaia värava juures kõnetas mind üks lapsevanem, kelle laps käib samas lasteaia rühmas, kus minu põnn. Ta küsis, et kas ma olen meili ikka kätte saanud. Jutt käis nimelt e-kirjast, milles teatati lastevanematele, et neilt oodatakse 4 eurost annetust õpetajate jõulukingituse tarbeks. No muidugi olin ma selle meili kätte saanud, nagu kõik need eelmised 87 milles kerjatakse raha sünnipäeva, jõulude, õpetajate päeva ja kevadvaheaja tähistamiseks. Mul on neli last ja kõik nad on käinud lasteaias ja kolm neljandikku käivad nüüdseks juba koolis, mis teeb kamba peale kokku kaheksa kasvatajat, neli söögitädi ja kuus klassijuhatajat. Arvestades veel sellega, et kuna oleme ka mõned korrad kolinud ja lasteaedu ning koole vahetanud on see number pisut kõrgemgi.

Ei, mul ei ole kahju oma laste õpetajaid ja söögitädisid meeles pidada. Jah, ma mõistan, et töö mida nad teevad on väga väärtuslik ja et nad saavad selle eest häbematult väikest palka. Aga ma keeldun selle massipsühoosiga kaasa minemast.

Disappointing_gift_2728986b

Ma teen heameelega kingitusi siis, kui mul on tuju seda teha. Ma pole mõni tsirkuse karu, kes vile peale hakkab jalgrattaga sõitma sest nii on kombeks ja kui ma seda teeksin, ei peetaks mind sotsiaalseks hälvikuks. Mulle ei lähe kriipsuvõrdki korda, keda ma sellise nahaalse käitumisega pahandan. Meilid, milles minu käest vabatahtlikult/sunniviisiliselt raha lunitakse kustutan ma lihtsalt ära. Ja kui keegi tuleb pärima, siis saan ma alati oma vaese üksikema kaarti kasutada. Õnneks on see kõigile nii piinlik ja tundlik teema, et edasi rohkem ei uurita.

Aga ühiskonnas peetakse seda normaalseks, et ülla missiooniga kodanikke peetakse meeles kingitustega. Need ei tule südamest, need tulevad mingist teisest kohast. Vanema generatsiooni esindajad kiruvad üksteise võidu seda kui palju nad oma raviarstile konjaki ja šokolaadi näol pistist annavad. Kiruvad ja ikkagi teevad seda. Miks ei võiks siis juba kõigile madalapalgalistele paar korda aastas kingitusi teha? Näiteks postiljonile, et ta igal hommikul minu postkasti lehe toob, vahel isegi selle mida ma tellin. Või kojamehele, et ta talvel trepile liiva puistab ja sügisel lehti riisub. Või miks mitte naabrimehele, kes laupäeva hommikul alles kell 8.45 hakkab seina puurima, sest jutud käivad, et just siis on betoon seintes pehmem kui pärastlõunal.

Miks ei tee keegi mulle selle eest kingitust, et ma oma korteri aknad alati eeskujulikult puhtad hoian? Või et minu lapsed ei too pori trepikotta? Et ma oma arved alati õigeaegselt tasun. Et ma prügi sorteerin. Või kas on mõne meili boksi äkki potsatanud kiri, milles mulle kingituse raha kogutakse? Kui nii on olnud, siis pean teile kurvastusega teatama, et olete sattunud pettuse ohvriks ja teilt on lihtsalt raha välja petetud, sest ma just vaatasin, ja minu sussi sees pole ühtegi kingitust.
« EelmineJärgmine »
  • Kuud