I want to live, not just be alive

Eile sain Nastjalt kena värvika ülevaate tema uusaasta veetmisest koos ühe hiina perekonnaga kenas maakohas. Tema joaks oli see shokeeriv kogemus, minu jaoks oli päris huvitav kuulata ja kuigi pole mu isiklik kogemus, siis soovin siiski ka teiega jagada.

Üks tema töökaaslane kutsud teda pühade ajaks endaga koos tema perele külla. Esialgu mindi neiu vanemate korterisse, mis oli päris kena, seejärel aga vanaema talumajja, kus siis nii umbes 20 pealine seltskond võttis koos uut aastat vastu. See, et Nastja hiina keelt väga ei räägi ja nemad inglise keelt väga ei osanud oli muude faktorite kõrval vaid pisiasjake. Kõige rohkem ebameeldivust oli valmistanud rõskus ja külm. Kui vahepeal oli väljas juba pea 20 kraadi, siis nüüd on jälle vaid 8 ringis.  Niisiis absoluutselt ilma igasuguse kütteta vanas kivimajas on sellise aastaajal ikka masendavalt külm. Ilmsegelt kandsid kõik siseruumides jopesid ja saapaid (lapsed küll olid täiesti paljajalu ringi jooksnud) ja tema oli veel lisaks ka teksi sisse mässinud ennast, et vähegi talutav oleks olla. Maja oli olnud väga suur, aga kole ja räämas, maas oli vaid savipõrand, ilma migisugusegi vaipkatteta, ning ka väga must, sest kõik sodi, nagu näiteks kommipaberid, sihvkakoored, mandariinikoored jne, visati otse põrandale. Kõige shokeerivamaks oli Nastja jaoks olnud aga see, et elati loomadega sama katuse all. Esimesel korrusel oli peale eluruumide otse wc kõrval näiteks sigadeaedik, vaid umbes meetri kõrguse taraga. Teises maja otsas, köögi kõrval oli kanade aedik. Köök oli ka päris rõve olnud ja peale seda, kui ta nägi, kuidas süüa tehti, siis ei suutnud ta midagi süüagi seal. Kuna ta oli seal kokku 3 päeva, siis pidi siiski üht-teist sööma, aga ütles, et kõik oli parajalt rõve. Ja öö oli isegi päevast hullem olnud, sest magada oli olnud pea võimatu selle meelete külma tõttu. Ta magas oma jopega ning lisaks veel kahe teki all, aga sellest hoolimata oli külm. Igal pool majas hoiti ka aknaid lahti. Vähemalt selles toas, kus tema magas pani ta aknad kinni, kuid ega sellesti polnud suur kasu olnud, sest osadel akna ruutudel puudusid üldse klaasid. Samas pani teda imestama, et kuigi elati väga jubedates tingimustes, siis tegelikult ei jäänud muljet, et perel rahaga probleeme oleks. Seintel olid lameekraaniga telekad ja näiteks tekid-padjad jms olid täiesti uued ja korralikud. Tundub, et raha kulutamise prioriteedid on siin hoopis teistsugused kui meil.

Niisiis oli ta äärmiselt õnnelik kui lõpuks oma ühikasse tagasi jõudis ja sai jälle inimlikes tingimustes elada.

Niipalju siis sellest.

Meil oli täna üle pika aja jälle Mikkoga koos ühine vaba päev, loodan, et nüüd hakkabki graafik niimoodi jooksma ja ei tule enam mingeid eriolukordi vahele. Käisime täna Shuangfus sporditosse ostmas ja plaan on homme alustada spordikeskuse külastustega.

Tegin tänaval jälle paar pilti siinsest külaelust. Esiteks siis juba varem mainitud lapse kandekorvist.

Siis on pilt tüüpilisest tänavagrillijast, kust ka meie täna lõunasöögi võtsime.          

Ning veel üks pildike küllaltki mustast ja rõvedast lihaturust. 

Kõige lõpuks lisaksin veel ühe näite sellest, kuidas Hiinas ikka mitte kunagi ei vasta ostetud asjast pilt kaanel selle tegeliku sisuga. Pakis olidki kõik sellised ühesugused rõngad. Ja kuigi need olid tõesti väga maitsvad ja nägid välja täpselt sellised, nagu ühed normaalsed küpsised olema peavad, siis kaanepildiga need siiski kokku ei läinud.