I want to live, not just be alive

http://public.fotki.com/kairikipper/elu-hiinas/

6. märts

Rubriigid: Maailma avastamas — 6. märts 2013 @ 10:28

Eile oli vaba päev ja käisin ühe töökaaslasega koos Chongqingis. Ta oli mulle giidiks ja viis Ciqikou iidset linnaosa vaatamas.

Kui me Mikkoga tavaliselt oleme Chongqingis käinud, siis oleme sõitnud otse kiirteelt suure bussiga, seekord aga selle tüdrukuga, inglise nimega Amy, sõitsime me hoopis väikese minibussiga, mis sõitis teist kaudu põigates läbi erinevatest pisikestest küladest. Terve tee vaatasin huviga aknast välja, sest nägi igasuguseid kohti…väga vaest küla, erinevaid istandusi, kalapüügitiike ja muidugi ilusaid vaateid mägedele. Me sõitisme mööda mäekülge loogeldes alla ja vahepeal oli ausalt öeldes päris hirmus, sest tee oli üpris kitsas ja kohati ikka oli tee ääres kohe väga järsk kallak sügavustesse.

Meeldivaks üllatuseks oli ilm suurepärane. Ilmateate järgi oli 22 kraadi olnud ja päike paistis ja lõpuks ometi sain väljas olla ilma jakita. Küll oli mõnus tunne. Isegi tundsin, et tahaks täitsa seelikut kanda, teksadega oli palav. Hiinlased muidugi olid endiselt kenasti sisse pakitud. Näiteks Amy, kellega koos seal olin, ütles, et pani ennast ka õhukeselt riidesse, aga see tähendas seda, et tal oli seljas pikkade varrukatega pluus ja seal peal veel jakk.

Bussisõiduga ühelepoole saanud, ostsime endale teeäärest varda otsas

ananassid maiustamiseks. Siin müüakse igal pool tänavatel erinevaid snäkke. Ja paljud neist on just puuviljad ja köögiviljad . Näiteks  meeldib neile maisitõlvikuid närida. Nagu meil käib pika maa bussis enne sõidu algust lehepoiss ajalehti müümas, siis siin käib naine maisitõlvikuid müümas.

 

Peale väikest jalutuskäiku jõudsimegi kohale. Seda kutsutakse küll vanaks linnaks, kuid tegelikult näeb kõik palju uuem ja kenam välja kui mujal. Tegu on siis turistidele suunatud linnaosaga, kus kõik majad on uuesti üles ehitatud vanas stiilis, ja see koosneb ainult suveniiripoodidest ja söögikohtadest.
Kuigi see oli turismiobjekt, siiski meeldis mulle see väga. Kogu Hiina võiks selline olla….armsad madalad erinevate nikerdustega hiinapärased majad. Ja küll seal oli palju poode, mis müüsid igasuguseid erievaid toredad suveniirikesi ja ehteid….oi kui palju ehteid seal oli…ja nii odavad. Ma pidin seal ikka korralikult ennast tagasi hoidma, oleks tahtnud kõike osta.

Seal oli ka poekesed, mis müüsid  mu lemmikmaiustusi, erinevate seemnete ja pähklite batoonid. Seal poekese ees olid ka mehed demonstreerimas

kuidas neid tehakse. Nimelt keedetakse see glasuur kokku ja lisatakse seemned ja pähklid ja tehakse kõik üheks palliks ja siis hakkatakse seda haamritega peksma, et see segu võtaks maha jahtudes plaadi kuju.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisaks maiustasime veel erinevate hiina maiustustega,

mida neile süüa meeldib, kuid millest mina just suurt lugu ei pidanud. Esiteks siis banaaanilehtede sisse keerratud pruuni värvi pehme ja soe kuubik, vist pidi kuidas ka riisist tehtud olema ja tee sees keedetud vms. Söödav, aga mitte just väga  maitsev.
Siis ostis ta meile veel ühte kisselli moodi asja, mis oli parjalt ilge. Pruunikas veidi pahaks läinud maitsega vedelik, kus sees hulpisid erinevad üpriski maitsetud limased klimbid. Ei hakanud ennast viisakusest piinama ja peale maitsmist lendas see mul otse prügikasti. Amy ütles, et hiinlaste seas on see päris populaarne ja eriti just suvel süüakse/juuakse seda palju.

Pisut oli keeruline seal temaga ostlemas käia, sest ta tahtis kõige eest ise maksta. Juba minnes ostis ta kohe ise mõlemale bussipiletid ja ei olnud nõus mult raha vastu võtma. Ja neid snäkke ostis ta meile mõlemale aga asi ületas juba igasuguse piiri kui ta juba maksis ise nende ehete eest, mida ma endale ostsin. Lihtsalt jõuab minust ette maksmisega ja ei ole nõus raha võtma kui ma talle anda tahan. Lõpuks siis ikka suutsin ise ka millegi eest maksta, kui valvel olin ja rahakoti juba varakult pihku võtsin, et võimalikult kiiresti enne teda ise maksta. Täitsa hull värk ikka. Oleks siis tegu mingi rikka ärikaga, aga ta ju alles üliõpilane, kellel kindlasti vähem raha kui minul. Kui ma ütlesin, et pole vaja, et ma maksan ise, siis ta seletas vaid, et tema ju kutsus mind sinna. Vot selline on hiinlaste külalislahkus.

Tore päev oli, millagil lähen sinna kindlasti veel Mikkoga tagasi :)

Kommentaarid puuduvad »

Pole veel kommentaare.

Selle postituse kommentaaride RSS-voog. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Rea- ja lõiguvahetused on automaatsed, e-postiaadresse ei näidata, HTML on lubatud: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>