Tants Politseiaias

Ühel õhtupoolikult kui suhteliselt hilja koolist tulema sain, siis avanes mulle Politseiaias imeline vaatepilt. Oleks kui sattunud kuskile Hollywoodi filmi. Nimelt tantsisid seal kamp noorukeid, kelle nö õpetajaks oli mustanahaline noormees. See kõik oli ääretult positiivsust andev olukord. Kuna autoga mööda sõites ei saanud ma pikalt neid jälgida aga sellest väikesest hetkest piisas mulle, et nad ka minusse positiivsust süstisid. Kuidagi hoopis parem hakkas, tekkis tunne, et peaks äkki ka kuidagi või midagi tegema. Midagi sellist, mis on hingele. Olen päris veendunud, et need noored olid tegemas midagi sellist, mis annab neile lisaks oskustele ja kogemustele juurde veel rõõmsameelsust ja ka julgust. Just julgust olla see, kes tahetakse olla. Mitte see, keda teised tahavad, et sa oleksid.

Arusaadavalt pole kõigil võimalus käia huviringides või treeningutel aga need noored sealt pargist näitasid tõsiasja, et Viru keskuses “hängimine” pole ainuvõimalik vaba aja veetmis vorm. Tahaks loota, et ka meie tulevlased järelpõlved on sama arukad. Igatahes eeskuju võiks võtta “tantsivatelt noortelt” niimõnigi.

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Telefon-telefon, helise-helise

Kas olete jälginud kunagi inimesi, kes vastavad telefonile? Millised emotsioonid, miimikad, kõneviisid, hääletoonid! 

Olen seda pikka aega jälginud, tegelikult oleks õigem öelda, et see on iseenesest silma hakanud. Inimesed on erinevad, nii ka nende käitumine. Hetkega tekib pähe tuhat mõtet, kes on seal teiselpool traate, millest jutt käib, millised on vastaspoole emotsioonid jne. Tekib mingisugune oma kujutluspilt, mis tegelikkuses ei pruugi üldsegi tõele vastata. Niisamuti on ka esmamuljetega, mis on alatihti väga petlikud. Öeldaksegi ju, et ära usalda esmamuljet, kuid siiski seda tehakse ning selle tulemusena muutub ka kogu järgnev suhtumine inimesesse. Vahest paremuse suunas, vahest halvema.  

Kui võrrelda inimest, kes vastab oma hea sõbra telefonikõnele ning inimest, kelle tööks on vastata telefonile, siis nende kahe isiku vahel on nii suur erinevus. Kes teeb seda ülima hea meelega, kes aga tülpinuna. Eks ikka tuleb ette kõnesid, millele me ei tahaks vastata, kuid peame ning kõnesid mida ootaks alati.

Mismoodi vastate teie oma telefonile? Kas olete sellele kunagi tähelepanu pööranud? Kui ei, siis mõtelge. Ja mõtelge ka sellele, mida teised sinust mõtlevad?

 

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Viimaste nädalate teadmatus

No nii, pole sellel leheküljel nüüd juba hulk aega käinud. Miskipärast ei kiskunud kohe kuidagi midagi kirjutama. Tänaseks olen arvatavasti leidnud eneses ka vastuse- miks see nii on? Arusaamatus, mõistmatus õpitu, oleku, olemuse suhtes. Emotsioonid.

Olen tegelikult siiani pisut segaduses, naljakas on see, et iga esmaspäeva õhtul, kui sean sammud kodu poole, tunnen ma ülimat kergendust- tänaseks on see läbi. Tekib küsimus, kas siis tõesti on nii raske, pingeline või keeruline sotsiaalse õppimise loeng? Rääkida mullist, millest endal aimugi ei ole ja kas see mullike ka tegelikkuses olemas on? Kas ma saan ikka õigesti aru, kui üldse millestki aru saan? Raske on kirjeldada, mis mu pisikeses peakeses toimub võib-olla enese otsimine, iseendast aru saamine, vastuste leidmine. Kõik on segane- kõik. Lohutuseks nii palju, et selleks ma ju kooli tulingi, et õppida ja kui ma hetkel ei mõista, siis ehk hiljem tuleb see teadmine, võib-olla pisikese ringiga, kuid ma olen optimistlik ning usun, et ühel kenal päeval see lampike ikka süttib mu peakeses. Minu optimism on mõjutatud tugevasti tänases loengus kuuldust. Lootusekiir tekkis teadmisest, et see, mida hetkel õpin on pikaajaline protsess, järelikult ei olegi ma nii lootusetu eksemplar.

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Laske hingata

Nii, nii, seekordsed minu mõtted :) . Vabandan ette, kui ma kellelegi pisut oma jutuga haiget teen, ma ei mõista kedagi hukka, ma lihtsalt mõtlen “valjusti”. Selge on see, et inimesed on VÄGA erinevad ja kui juba mõnikord on väga raske endast aru saada, siis kuidas on võimalik kellestki teisest aru saada..? Elu on siiski ikka (veel) ilus.

 

Käisin ükspäev omale pesu ostmas, naised ikka teevad seda aeg-ajalt. Ostlemine (kuidagi ei paindunud kirjutama šoppamine, sellepärast ka pisut veider sõna tänapäevases kontekstis) nagu iga teinegi aga kas on kohane haarata sellesse toimingusse ka oma vastassugupoolt? Ei ole mul selle vastu midagi, kui see nö meesterahvas toetaks ja annaks nõu oma naisele/tüdruksõbrale, kuid kui inimene tolkneb lihtsalt kaasas nagu elutu olend, siis andke andeks aga saaks ju kasutada oma aega palju asjalikumalt. Nii mõnelgi tekib võib-olla küsimus, et mis see minu asi on? Nii kaua polegi see minu asi kuni need “olendid” häirima hakkavad. Käisin poes, kus oli lisaks pesule (e naisteosakond) veel meesteosakond, see nö meesterahvas jäi mulle kogu aeg paratamatult jalgu. See tähendab, et mina ei saanud liikuda ei ühele ega teisele poole, härra seisis kui post oma kallima kõrval ja seda ma võin nimetada juba häirivaks. Tema tegevuseks oli lihtsalt oma naise seljataga vaikivalt olla, ilma ühegi kommentaarita. Võib-olla ta ei olnud seal muidugi vabast tahtest, aga kui te olete mehed siis käituge ka mehe vääriliselt. Ärge olge tuhvlialused, pange ennast maksma! Kõike mida naine ütleb, ei pea kohe tegema või siis üks teine variant – nii suur armastus, et minutikski ei saa teineteiseta olla

Minu jutu mõte on selles, et laske hingata ja lubage ka teistel hingata. Me ei saa üksteist lämmatada, see tapab igasugused suhted.

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Grupp arusaamatuid inimesi?!

Eelmise nädali tippsündmus oli Vabariigi aastapäev, mis on tegelikult meie riigi kõige tähtsam päev- sünnipäev. Aga nüüd teemast: iga teine eestlane vaatab nö “pingviinide paraadi” ehk siis presitendi vastuvõttu, et siis oleks mida järgmine päev kommenteerida ja arvustada.  Eks ikka tuntud inimeste välimused lähevad meile rohkemal või vähemal määral korda, kas siis heas või halvas mõttes. Aga siiski on minule arusaamatud need inimesed, kes pilluvad kõikvõimalikkesse meedia allikatesse negatiivseid kommentaare. Tunnistan ise ausalt ülesse, et pole ühtegi neist lugenud, kuid siit-sealt jääb ikka kõrvu, et näe keegi ütles nii ja teine naa. Kas on sellel mõtet?  Positiivsetest ja kiitvatest tekstidest on veel arusaadav aga pritsida teistele pori näkku- milleks? Kahjuks on eestlased kitsid kiitma ja agarad laitmises.

Selle tekstiga tahaksin öelda, et inimesed olge palun tolerantsemad. Maitse üle ei vaielda ning ilu peitub vaataja silmades.

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Mis toimub???

Inimesed, miks te teete sellist tööd, mis teile ei meeldi???

 

Käisin eile Tallinna Pensioniametis, õhkkond selles majas ei olnud küll parimate killast, tigedus, tigedus ja veelkord tigedus. See oli ainus asi, mis mulle silma hakkas. Istusin siis seal oma boksis kui kõrvu hakkas kõrval olev klienditeenindaja ja tema kliendi vestlus. Ei olnud just meeldiva häälega töötaja ja kaugeltki mitte sõbralik. Ühel hetkel kõlas järgmine lause: “Kui te veel ühe küsimuse küsite, siis pean teil paluma lahkuda!” Appi, mis toimub??? Kui sellises kohas ei tohi küsida, kus siis veel? Muidugi ei tea ma, mis põhjustas sellist käitumist, kuid kui ollakse teenindaja, siis mitte miski ei õigusta sellist teguviisi. Mingisugused piirid peaks ikka olema, seda enam, et Tallinna Pensioniamet on riigiasutus, kus peaks töötajad olema eriti eeskujulikud ja abivalmsad inimesed. Kahjuks ei tea ma millega see asi lõppes, kas see küsijast mesterahvas siis visatigi välja või mitte. Loodan siiralt, et ta siiski sai kõikidele oma küsimustele vastused. Õnneks sain mina sealt kiiresti minema ja ei jäänud kellelegi “hambusse”.

 

Nüüd küsiks ma jälle: miks te teete sellist tööd, mis teile ei meeldi??? Mitte midagi ei peaks tegema vastumeelselt. Minu meelest :)

Vot nii on lood siinpool sood

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Minu selle (loe eelmise) nädala märkamised

Kuna minu arvuti jälle ei leidnud interneti ülesse, siis kirja panin oma tähelepanekud pühapäeva õhtul, avaldamis kuupäev on aga midagi muud. 

Sellesse nädalasse jäi mul (nagu alati) palju sebimist. Nädala esimene pool olin pealmiselt koolis ja lapsega kodune ning teisel poolel käisin perega Rootsis ja nädalavahetusel veel vanematega Otepääl Tartu maratonil. 

Hetkel kõige enam on emotsioonid kõrged maratoni rajalt, kuna just äsja sealt koju jõudsin. Olen alati nautinud seesuguseid rahvaüritusi, kuna eriti just siis tuleb välja meie väikese rahva ühtehoidmine, üksteise toetamine, see annab ääretult palju positiivsust ning uhkust olla EESTLANE. Inimesed naudivad suusatamist, loodust, tullakse koos peredega, nad kõik ergutavad, kõik on ülirõõmsad- ei mingisuguseid muresid ega vaenu või viha. Ma isegi suusatasin eelmine nädal Tartu maratoni Avatud Raja Naistesõidul, kus kogesin kogu seda melu veelgi lähemalt, kuna olin ju omamoodi peategelase rollis :) Kui on selline tunne, et enam ei jaksa, siis keegi ikka utstab oma ergutushüüetega ning sealt see puuduolev jõud ka tuleb. Täna raja kõrval olles ei märganud ma mitte ühtegi tigetat nägu, mida kahjuks ei saa öelda Tallinnas liikudes. Kas siis tõesti on meie pealinn nii masendav? Kui nii, siis tekib kohe küsimus, miks te kõik siis kolite Tallinnasse elama? Aga noh, see selleks, nüüd vist pisut teemast mööda põrutasin. Las see jääda.

Rootsis sõidul jäi silma rootslaste abivalmisus ja rõõmsameelsus, aeg-ajalt kohtub seda ka meie kaubandus ühiskonnas aga mitte alati. Positiivne oli ka Rootsi keskealiste müüjate väga hea inglise keele oskus. Ise kunagi kaubanduses töötades märkasin, et kui mõni välismaalane lähenes, siis teatud inimesed “põgenesid” või ei tehtud lihtsalt välja. Tegelikult on see kurb aga mida aeg edasi, seda enam muutume ka meie lääne ühiskonna poole ja küll see keele oskus ka paraneb. Vähemalt mina olen optimistlik :)

Kui nüüd natuke veel kiruda, siis jääb minule arusaamatuks tänapäeva laste vabakasvatus või siis lastevanemate ükskõiksus. Olles laevas lastetoas, siis elementaarne viisakus ja hoolivus jäi küll pisut soovida. Kummaline on seejuures veel see, et arusaadavalt lapsed lähevad vahest liiga mänguhoogu aga siiski, siis peaks nende vanemad olema need, kes oma lapsi pisut pidurdavad. Et nüüd minust aru saada siis tekkis selline situatsioon, kui minu pisike pooleteist aastane laps läheb trepist ülesse, et liumäest alla sõita, siis samal hetkel hakkas trepi peal umbes 7 aastane poiss jõuga trügima ja tõukama, et vastassuunas trepist alla tulla. Kui nüüd mina poleks nagu emalõvi  kalevipoja sammudega kohale tormanud oleks võinud lõppeda see väga kurvalt. Sel hetkel tundsin, kuidas minus tuli välja tõeline ema kaitserefleks. Kummaline on see, et  kõike seda vaatas rahumeelselt pealt aga selle poisi ema, kes ei teinud nagu asjast väljagi. Võtsin siis selgitustöö enda kanda, et edaspidi vältida selliseid situatsioone. Poiss sai nagu aru küll, et väiksematest ei saa niimoodi üle tormata, kuid kui seda ei tee tema ema, ei pruugi see lapsele üldse korda minna.

 

Üks situatsioon, mis pisut muigele ajab juhtus minuga trammis. Peatusest tuli peale vanem vene rahvusest proua, kellele ma istet pakkusin. Otseloomulikult ta keeldus sellest, kuna pidi väljuma järgmises peatuses. Olen suhteliselt kindel, et kui ma poleks temast välja teinud ja istet mitte pakkunud, oleks ta olnud väga solvunud ja põrnitsenud mind, et näe ei tehtagi välja. Sellega tahan öelda seda, et eakad inimesed vajavad meie tähelepanu, nad ju ka INIMESED. Märgake neid!

 

Sellised tähelepanekud olid mul sellel nädalal. Rõõmsa kohtumiseni :)

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Filmi ideed

21 (2008) R: Robert Luketic O: Jim Sturgess, Kevin Spacey (tõsielu põhinev film)
rohkem infot: http://www.imdb.com/title/tt0478087/

Rounders (1998) R: John Dahl O: Matt Damon, Edward Norton
rohkem infot: http://www.imdb.com/title/tt0128442/

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

Huvi pakkuvad kogukonnad

Loengus panime kirja siis TÖÖTAV TUDENG, kes töötab selleks, et ellu jääda

Ise pakuksin veel välja:

noored perekonnad

“õige” eestlane (mees, kes elab uusrikaste rajoonis, tal on suur õllekõht ees, kaks maasturit, uus uhke maja, vähemal 20 aastat noorem naine ning kuhjaga pangalaene. Ta töötab selleks, et maksta oma ülepea kasvavaid arveid, ta tervis on täielikult nässus, muidu pole aega perega tegeleda aga üks või kaks korda aastas käib ta perega soojamaa- ja suusareisidel. Ja suur “sportlane” on ta ka, kes käib ainult eliit spordiklubis, kus saab näitata oma tuliuusi jalatseid ja spordidressi).

Posted in TÄHELEPANEKUD | Leave a comment

natuke veel minust

olen püüdnud seda juba pikemat aega kirja panna, kuid lihtsalt pole aega, interneti või on segajad peal (loe: minu kallis tütar :) ) Selline lugu siis, et olen alati imestanud või tegelikult on minu jaoks jäänud arusaamatuks inimesed, kes peavad blogi, ma ei ole kunagi aru saanud, mille jaoks, kelle jaoks nad seda teevad? Kas inimestel pole siis tõesti muud teha, kui istuda arvuti taga ja klõpsida oma mõtteid, tegevusi või muud sarnast. Nagu juba aru olete saanud olen ma iseendaga täielikult vastuolus, ma küll ei lubanud iseendale kunagi, et mina blogi  kunagi ei tee, kuid oma mõtetes olen seda meelt olnud alati- et ei iial. Aga vat kus lops, siin ma nüüd omadega olen. 

Peale selle ma küll ei vihka arvuteid, kuid mingisugune trots mul nende vastu on, nad ei meeldi mulle ja ma muutud väga kärsituks ja tigedaks arvutite taga, sest nad ei mõista mind (tegelikult on see siiski vastupidi aga ikkagi). Tõenäoliselt on mul väike vimm ka nende vastu seepärast, et mu elukaaslane on arvutispetsialist ja nagu naised ikka, ei salli nad kui keegi saab nende mehelt rohkem tähelepanu. Loodan, et vähemalt osad inimesed (naised) on minuga ühel meelel.

Nii hakkaski palju kergem

Kõike ilusat teile :)

     Minu kallis pere

Posted in JUTTE ELUST JA OLUST | Leave a comment