Teisipäev, kell on 12.18 – mida sellisele kirjale vastata?
aa-ee aa-ee, Kristiinakene!
Sa ei kujuta vist ette, aga ma olen siin siiani pisut sõnatu ja mõttetu, kujutades juba igasugu kujutelmi oma vaatlemises vaadeldavasse…
aga mu, ja Su, meie, me elu ilu, kas on see kirjeldatav sõnades
või kujuteldav mõtteis..? Või kus on see kirjeldamatu mina, meie…kes kujutleb?
vaatleja on vaadeldav
alati ja kõikjal
kujutlematus kujutluses kujutlusest
kujuteldava kujutleja kujutluse
kujutelma kujutletava kujutlemises
see siis lühidalt, aga, kui veel säilinud võime näha, siis ehk millaski vaatame seda kujutelma sujuvalt või vähemalt lähemalt,
või mis Sa seal kuskil õige ette kujutad, mõtled, vaatad, teed?
Ahjaa, mu kiri ehk tuli seekord pisut isemoodi kentsakas,
mul vist too viimane kohtumine kestab siiani, ma ikka veel pisut joobunud ja isest loobunud…
ooo, vabadus, ma hõljun veel… või kuidas need tiivad kokku käisivadki..
aivar (kle, nii vist kutsuti mind siin maal, aga kus maal ma nüüd…?)
-
..Taimetoitlane…oehh..kummaline mees. 