Üks ilus video ja samal teemal jätkates üks ilus lause, mida ma hommikul lugesin.
“Lihtsalt aasta otsa kätt hoida ja silma vaadata ja siis hiljem mitukümmend aastat kuumalt armastada.” Peeter Sauter
Võtsin eksole oma diplomi-asja ühe tüübi ja ohh… ma nii kardan, et taga on tüütu koostööd teha. Kui kõik teised on chillid ja sellised, noh, ma tean, et me sobime kokku, siis ta tundub siuke.. tüütu! (kuigi laval on ta kohe kindasti väga hea).
Ohh.. hoidkem pöidlaid, et ta tegelt on normaalne ja me kõik saame väga hästi läbi!
Selle asemel, et kütta, olen nüüd paljude riietega kolme teki all.
Tahaks nii väga veel swing-tantsu õppida ja niisama tantsida. Uuuh..
Ma lihtsalt pidin täna ostma Go Reisiajakirja! Mida kauem eemal olla, seda lihtsam on unustada oma unistused ja lakata uskumast, et kõik on võimalik!
Või kas tegelikult on unistused lihtsalt selleks, et elus kuidagi hakkama saada? Nagu illusioonid mida täita.
Ma tunnen, et mul ei ole mõtet sellest rääkida, sest see ei muuda seda. Ma tahan rääkida, aga mitte kellelgi ei ole usku sellesse. Ja see natuke paneb ka mind tundma, et kas ma peaksin ka asju nii nägema? Põhiline vastus on “no vaatame kuu pärast uuesti”. Aga seekord ma tõesti tahan ka, et kuu pärast oleks, millest rääkida! Ja ka kolme kuu pärast!
See on nii naljakas, aga iga kord kui Swingi-Mehest lahkun, siis tekib tunne, et tahan veel. Ja iga kord enne kui me kohtume on mul nii awkward olla. Või noh.. ei ole ka, pigem liblikad kõhus ja täiega siuke.. aaaaaaahhhhh!
Aga nüüd kui ma just koju jõudsin, siis just see, et kellelgi usku ei ole.. on kurb. Ma niiiii väga loodan, et see läheb aina paremaks! Sest siiani, ausalt, iga korraga on aina cool’imaks läinud! See on väga crazy! ahhh.. ja ta on niii hea suudleja!
PS! Olen üliuhke enda üle. Ühele savi-duche’le suutsin “ei” öelda, ma mõtlen oma maailmas, ma isegi ei reageerinud talle kuidagi. Ahhh, vot niiviisi mõjub Swingi-Mees mulle. Ja mitte ainult tema, vaid.. MINA tunnen nii ja otsustan nii!
Nagu öeldakse: “Head tüdrukud on kell 22.00 voodis ja kell 00.00 juba kodus.”
Meil oli Folk-Mehega jälle tund koos. Ja ohh, tegelikult ei taha ma neid tunde just tema pärast. Mitte, et mul midagi tema vastu on, ei ole mul ka mingeid tundeid ta vastu vms, aga lihtsalt.. on tunded, mis on läbi elatud ja tuntud ja tegelikult iga kord kui ma pean taga jälle koos olema, siis .. väsitav on. Ma isegi ei tea miks.
Huvitav on see, et ma tõesti kogen nüüd täiesti teistsuguseid tundeid ta vastu. Või äkki on need tunded, mida ma olen kõik maha surunud ja siiani surun. Samas, eiei, mul ei midagi ta vastu. Aga lihtsalt.. ta oli ikka täielik munn muga. Olgem ausam. Samas, ainus kelle ootustes ma pettusin, olid mu enda omad. Ja eks ma sain ka seda, mida ma ehk tahtsin?
Aga mingi 20 minutit seisin lihtsalt välisukse ees ja ei suutnud kuskile minna.. lihtsalt mõtlesin, et kui palju ma tookord tundsin, kui hulluks ta mind ajas, kui väga ma teda tahtsin! ohh.. inimese emotisoonid ja tunded on ikka nii võimsad ja huvitavad.
Kummaline, kuidas osad inimesed lihtsalt jäävad su ellu. Ja sa ei pea kuidagi pingutamagi ja te ei pea isegi koguaeg koos olema.
Aga noh, ju on siis teil midagi, mida üksteiselt õppida või millegipärast vajate teineteist.
Ja mõnega oled koguaeg koos ja ikka on midagi uut õppida ja üks hetk avastad, et te olete küll nii erinevad, aga nii Üks. Hipitüdruk ütleb selle peale “läbipõimunud”. Aga eile kui me seal tantsisime, siis .. nii imelik lihtsalt.
Nii tore õhtu on olnud! Olen küll natuke purjus, aga nii hea tunne on. Ootan, et saaks juba Tallinna!
..ja Pawel kirjutas, ta on elus! Just oli olnud Las Vegases mingi väga crazy.. ohhh, ma nii tahan teda näha! 
Vanaisa tuli mu tuppa, tõi ühe kavalehe ja ütles: “Uuri, mis on varietee tants.” Ja rääkis veel midagi lõputööst..
Eks kõik, kes on lugenud “Vihurimäge” teavad, et oooh… mis lugu. Ja nüüd vaatasin selle uue “Wuthering Heights“‘i filmi ära. Nii hea! No mulle väga meeldis.. ja näitlejad olid sitaks kuumad!
Ilus lugu sellest, kui haige võib armastus olla. Ja kõik ongi nagu selline tühi väli. Niiviisi ma veits tunnen end mõnikord.. Ja see viimane lõpulugu mulle nii meeldib. Kõik oli kuidagi julgelt aus ja tore, ei olnud üle emotsioneerimist või mingit tüüpilist paska. Mumford & Sons “The Enemy”.
Natuke teistel teemadel ka siis.. pidin juba ammu magama või ammu õppima oma eksamiteks, aga siin tuli järjest juurde inimesi ja üks asi viis teiseni.. ja ohh.. lõpuks jõudsin veel jämmima muusikutega. Aga noh, nüüd õnneks tuli mõistus pähe ja nüüd juba voodis oma zebrateki all. Hoidke mulle siis pöialt!