Ühistumuti päevaraamat

Hommik algas pool üksteist kõnega kolleegilt. Tuli elektrit pakkuva firma poolt hinnapakkumine, mida oleme juba oodanud. Võrdlesime numbreid siia-sinna, kolleeg arvutis numbreid näpuga järgi ajamas ja mina voodis üks silm lahti. Sai soodsam küll kui eelmine ja otsustasime pakkumine vastu võtta.

Just olin saanud esimese lonksu hommikukohvi tehtud, kui taas helistab mu kolleeg. See eilne veeuputuse tekitaja on oma asjadega valmis saanud ja peaks nüüd keldris vee lahti tegema. Selge see, et see ei ole ühe-kahe inimese töö. Mul klomp kurgus, üldse ei taha värsket kuuma kohvi lauale jahtuma jätta! Olin väga isekas ja palusin pool tundi ajapikendust, mille ka lahkelt sain. Aitäh!

Päeval potsatas kirjakasti registriosakonnast kiri – menetlustoimingust teavitamine. Teen soovitatud ettevõtjaportaali lahti ja loen:

Tartu Maakohus, Registriosakond (miks TARTU Maakohus neid asju ajab, on keegi endalt seda küsinud? Oleme ju Tallinnas.)

Kandemäärus

Määruse number XXX; Kohtunikuabi XXX; Määruse tegemise aeg ja koht : 26.04.2017, Tartus; Määruse liik: Kandemäärus ex officio (guugeldamata aimasin tähendust samapalju, kui guugeldades teada sain. Miks üleüldse ladina keeles?!); Menetlusosalised: meie KÜ.

Kanne: 12. Kanne kinnitatud 23.04.2017 (muutmiskanne). Kanne on tehtud MTÜS prg.82 alusel.

1. Nimi ja aadress. Korteriomandi kinnistu number on xxx. Tsitaadi lõpp.

Oli vaidlustamise nupp ka juures. Sellele vajutades sain teada, et vaidlustamine on juba aegunud… Samal päeval?!!! Ega ma otseselt vaidlustada ei plaaninus, aga ikkagi. Lehitsen maja dokumente, kus kinnistunumbrid kirjas, näen samasugust kinnistu numbrit korteril nr. 1. Olgu, see on selle korteri kinnistu number, aga mis siis muutus? Miks kandemääruses on juttu korteriomandist, aga korteri number on märkimata? Mis üleüldse muutus, mille kohta pidi kandemääruse tegema? Mina loll või ma ei peagi selest aru saama?! Niisama ma seda ka jätta ei tahtnud ja palusin sealt, kust kiri tuli, selle kohunikuabi kontakte ja jäin ootele. Vast siis selgub midagi.

Jõudes hilja õhtul koju oli majakass taas koridoris. Ta kaugelt kohe ei tundnud mind ära ja ajas end puhevile. Ütlesin talle, et mäu ja tema leidis, et mäu on aktsendiga aga sobib. Juhatas mind perenaise ukse taha ja ma nagu kassiga juba eelnevalt kokkulepitud, koputasin. Ust avas perenaise sõbrants ja kass eriti sellega rahul ei olnud ja mõtles kojuminemise suhtes ümber. Sõbrants ka ütles, et kass ei taha kodus istuda. Lükkasime punase poolvägisi ikka koju. Jõudes oma koju tuli meelde, et mul juba palderjan valmis ostetud. Võtsin vana puuvillase niidirulli, sidusin veel niidid hävimatu nööriga omavahel kinni ja kallasin tinktuuriga üle. Koputasin taas kassi korteri uksele. Proua avas kass süles. Ei jõudnud ma seletamagi hakata, et see niidirull annab loomale pikaks õhtuks tegevust, kui kõuts osavalt lõi selle mul käest ja tormas rullile järgi. Tundub, et see talle täitsa meeldis.

Jõudsin töölt koju umbes kaheksa paiku õhtul. Olid riided juba seljast võetud kui helises telefon. Kolleeg teatas, et kolmandal korrusel on veeavarii. Püksid jalga tagasi ja minek.

Läksin läbi teise korruse ja nägin vett laest tilkumas, täitsa hoogsalt kohe. Jõuan kolmandale, kollegid juba ees ja otsapidi minemas keldrisse kraane kinni keerama. Naabrid jooksid rättide ja ämbritega edasi-tagasi, turske noormees hoidis jõuga survet tagasi ise märg mis tilkus. Mina jäin ülesse passima. Sain teada, et üks tahtis veeühendust oma korterisse teha ja hakkas kraaniga mässama, aga kraan oli vana ja keermeosa purunes. Purunes nii, et keermeosa jäi vastusesse kinni ja vesi lahmas purskkaevuna üle koridori.

Mõne aja pärast surve kadus ja sai toruotsa lahti lasta. Kollegid tulid üles ja ütlseid, et panid pool maja kinni kuna torudel olev korruste märgistus ammu kulunud ja üleüldse see meie veevärk on paras segapudru ja mõistatus. Otsustasime proffid appi kutsuda. Helistasin toruabid-toru24-toruspetsid läbi ja lähim aeg oli pakkuda paari tunni pärast. Teised ajad olid homme. Ja öösel parandust ei tee, kuna varuosi pole. Lihtsalt paneb toruotsa kinni. Palusin santehnikut enne liikuma hakamist helistada, ehk meil ka miski laheneb.

Ise otsustasime pimekatset teha ja proovida leida see õige kraan, mis just seda toru kinni paneb ja teistele vesi tagasi anda. Selleks on vaja kõiki kolme juhatuse liiget: üls keerab keldris kraane, teine vahib toruotsa ja annab tagasisidet kas vesi jookseb või mitte ja kolmas seisab telefoniühenduses teisega keldriukse vahel ja karjub esimesele keldrisse kuidas seal toru juures läheb. Keldris telefoniga helistamine on rangelt keelatud, kuna seal ei ole absoluutselt levi. Muide, meil on keldris pommivarjend ka.

Torust tuli lõpuks vurts ja ma karjusin telefonisse: stoooop!!! Kraan leitud. Üks kontrollvurts veel ja ülejäänud majapool sai vee tagasi. Ilma veeta jäi 2 korterit, üks neist seisab hetkel tühjalt. Teine asjaga kursis ja naabrid veega aitavad. Sain ka santehnikuga ühendust ja jätsime visiidi ära. Homme toimetatakse edasi, meie enda peale rohkem kohustusi ei võtnud, kui selle keldrkraani lahtikeeramise, kui kõik valmis saab.

Peale seda trianglit istusime ühistu koosolekute tuppa maha ja tõmbasime hinge. Arutasime, mida üldse saab ette võtta haisukottidega ja tuli välja, et varasem vaheukse eemaldamine on naabritel elu ikka rahulikumaks teinud. Veel on meil üks neiu, kes krooniliselt ei soovi arveid tasuda ja peab pidusid. Temalt oleme arvete tasumist vaid kahel viisil saanud: kohtu kaudu ja elektritarbimise piiramisega (piisab vaid lambile). Elektritarbimise piiramisest ja selle seaduslikust võimalusest räägin siis, kui teemaks tuleb. Lõpuks läksimegi laiali.

Minut hiljem helistab kolleeg (see, kes meie majas koristajana lisa teenib) ja kõkutades teatab, et üks teadaolev härrasmees on trepikotta sittunud. Et läheb nüüd koristama. Jäin mõtlema, kas see ikka pakkus talle nalja või ta närvikava lihtsalt pidi kuidagi reageerima.

Kohe, kui ma üleeile arvuti kinni panin ja hakkasin tööle sattima, tuli prussakatõrje vastaselt kiri sooviavaldusega saada põhikirja. Lülitasin arvuti uuesti tööle ja panin dokustaadi teele. Las loeb.

Samuti üleeile pidasime telefonitsi kolleegiga nõu, mida teha kassi miinidega. Perenaist mõjutada pole hästi võimalik, loomakaitsesse või konstaablile kaevata on pikem jantimine, lisaks loomale ka ei taha liiga teha. Tuli välja, et me kolleegiga koos oleme kurjad geeniused! Mõjutame siis kassi, tal vast rohkem mõistust peas. Kolleegi mõte oli tilgutada palderjani perenaise ukse taha, siis pole kassil isu majapeal uitada ja veedab aega omaenda ukse taga. Ja minu mõte oli kakakohtadesse pritsida seda loomapoe kassipeletajat, mis sarnasteks treeninguteks mõeldud ongi. Vaatame, kuidas kõik see tööle hakkab.

Eile helistas kolleg ja rõõmsalt teatas, et on hetkel ehituspoes ja leidis asfalgi märgistamise värvi. Jippii! Lugu on selles, et maja eest läheb tee, mis viib parkimisplatsile. Kõrvalmaja elanikud kipuvad parkima täpselt tee algusesse ja sellega teevad läbipääsu väga raskeks. Oleme rääkinud, et pole hullu, kui meie parkimisplatsi kasutate, aga ärge teed kinni parkige. Tulemusteta. Nad ei näe ju siis autot aknast. Ukerdagu siis oma maja inimesed neist mööda.

Eelmisel aastal küsisin linnavalitsuselt, kas võime meie tee ja linna muru vahel oleva teepiirde kollaseks värvida ja meile oli luba antud. Nii me kolleegiga kaevasime kinnikasvanud teepiirdekivid muru alt välja ja avastasime, et kole katkised on ja kui kollaseks värvida, siis jääb lausa naeruväärne. Selle mõttetöö tulemusena betoneerisime (jätkuvalt kaks naist oma valgete käekestega) piirdekivide augud tasaseks. Kolleeg ostis Duplikolori spray värvi…  see on maailma kõige kehvem spray värv, nii kehv, et kaeba või kohusse! Ta ei kata ega kuiva, ei tee midagi peale määrimise ja rikkumise. Mnjah, eelmisel aastal jäi asi värvimata.  Proovime nüüd uuesti.

Meil majas elab üks tore punane kõuts. Vanasti käis pererahvaga rihma otsas õues jalutamas, nüüd juba luusib ise õues ringi. Tegelikult on kõik ilus ja tore, saan kassiga hästi läbi, uudishimulik ja pressib külla. Kui satun koju tulema ja kass tuleb majja kaasa, lähen koputan naabrinaisele ja kass saab koju.

Kogu selle loo juures on suur probleem. Kass situb koridoris. Ma ei tea miks. Õues käidud, kodust tuldud. Majaelanikud pahased, perenaine laiutab käsi. Poleks sitta, poleks probleemi.

Täna just talutasin ta koju ja vastu tulid kaks inimest erikorrustelt ja mõlemad pahased kassi ja perenaise peale, et junnid maas. Mida mina isiklikult teha saan? Talutasin looma koduni, mingi proua sõber tegi lahti, ma ei vaevunugki epistlit lugema. Pool tundi hiljem koputab endine ühitumutt ja näitab, et kass jälle väljas! P%#¤!

Nüüd istun – mõtlen. Mõned õues käivad kodukassid käivad hädal ainult kodus, mõned ainult õues, mõned nii kodus kui õues. Miks see juhtub koridoris käima? Hädal käimata jäi koridori kinni? Pea iga päev?! Kas kodus üldse tal tualett on? Ehk peaks end sunniviisiliselt prouale korterisse nõudma ja kassi tualeti olemasiolus veenduma? Kui manitsused ei aita, mui pole ka mingeid karistumeetmeid olukorda parandada. Kas meie ülereguleeritud riigis on meetmeid selliste olukordade lahendamiseks? Avaliku korra seadus, või kus see koerasita koristamise kohustus kirjas oligi?

Pean juba tööle minema, mõtlen veel selle peale.

Vahepeal on tööl kolekiire olnud ja pisijuhtumeid ei ole iga kord kirja pandud.

Päevi tagasi mees, kes prussakatõrje pärast soovib meie peale kohtusse kaevata, helistas uurimaks kust saab ühistu põhikirja lugeda. Ütlesin, et EMTA meie ühistu andmetes on, aga ei tea, kas peale juhatuse liikmete keegi seda näeb ja olen ka meilidele kunagi ammu laiali saatnud. Kui meilis ei leia, siis kirjutagu meie meilile sooviavaldus.

Paar päeva hiljem helistab taas, et meilis seda ei leidnud. Ütlesin, et kirjutagu sooviavaldus meilile ja saadan põhikirja teele. Mees oli nõus ja jutt oli lühike. Kaks päeva juba ootan sooviavaldust. Muidugi saan talle niigi põhikiri ära saata, ilma kirjaliku sooviavalduseta, aga ma ei tunne suurt entusiasmi seda teha. Tema ajab pilli lõhki prussakatõrjega, mina teda selles aitama ei hakka. Ajan ka pilli lõhki! Põhikirjas öeldud, et juhatusele esitatakse kirjalikult avaldused, kaebused ja järelpärimised. Kus on kirjalik avaldus?

Tagasivaatena lisan kirjavahetuse ühe teise korteriomanikuga, kes just prussakatega hädas (võin lisada, et tema korter on prussakafarmi vahetus läheduses):

Eelmise kuu arvetel oli tekkinud üldelektri arvestamise viga, ca 1-2 euro (keskmine kulu) asemel oli arvestatud üle 4 euro. Raamatupidaja ise ka hämmingus. Kuulutasime kõigile (majasisesed kuulutused ja meilile), et on viga ja tasaarveldust teeme järgmine kuu.

Nüüd tulid uued arved ja asi veel segasem, kui enne. Üldelekter arvestatud nagu tavaliselt ja tasaarveldus eraldi reana väljas. Ja valesti! 2-3 euro ülearu arvestatu asemel  oli paarkümmend senti. Lisaks üldelektrit arvestatakse ruutmeetrite järgi, aga tasaarveldus tehtud iga arveühiku kohta. Täielik segapudru! Kuidas on võimalik, et raamatupidaja selliseid vigu teeb?! Peame taas inimeste ees vabandama teiste poolt tehtud vigade pärast ja lisaks proovi seda veel seletada. Sitt lugu.

Meil on küll keeruliselt korraldatud maja ja sellele raamatupidamist teha on keerulisem, kui tavaelamus: osa kortereid on veetarbimiseta, mõni kasutab ühistualetti, lisaks on renditavad ruumid ja kõikidel on midagi erinevalt arvestada vaja. Raamatupidajale paras orienteerumine. Maja ostab raamatupidamisteenust sisse, rmp.firma on laienenud ja paistab, et meil on muutunud raamatupidaja ilma, et meie sellest teadlikud oleksime. Lihtsalt oletan.

Homme läheb kolleeg raamatupidaja juurde jutule. Arvan, et võtab šampooni kaasa…

Täna helistas elanik murega. Nimelt, korruse aken ei käi kinni ja seda tema ja veel keegi naaber on aeg-ajalt teibiga kinni pannud. Aknal puudub link, millega seda sulgeda. Täna on aga väga tuuline ja kangesti tahaks akent kinni saada. Ütlesin, et kuskil on jah üks aknalink olemas, eelmis juhatuse liikmel isiklik ja lubasin info edastada. Edastatud. Loodetavasti on aken nüüd kinni.

Huvitav lugu on nende aknalinkidega. Aastaid tagasi ühistu vahetas kõigis üldruumides vanad aknad välja ja lühikese aja jooksul olid kõikidel kättesaadavatel akendel lingid mahavõetud või ära murtud. Isegi nendel akendel trepikojas, kuhu ilma redelita ei pääsegi! Lingid jäid vaid lukustatud ruumide akendel, millele oli piiratud juurdepääs. Ma polegi suutnud väljamõelda lingieemaldamise tagamaid…

Märtsi lõpus kutsusime teise korruse kahe korteri elanikke korrale ja kord oli. Oli kuni pensionipäevani.

Üks naabreid segav faktor on see, et koridori nurk on kinni pandud lisauksega ja ühe lärmava toani peavad sõbrad läbi kahe ukse prõmmima. See koridori nurk on üldkasutatav pind ja selle eest makstakse väikese kopika ühstu kassasse. Kui inimesed ei oska naabreid häirimata pinda kasutada, siis läheb pind üldkasutusse tagasi. Andsime aega 8. aprillini oma asjad ühispinnalt ära koristada ja see uks eemaldada. Eilseks oli kõik vanaviisi, uks alles ja asjad koristamata. Ütlesime, et homme võtame ise ukse maha.

Täna tulime kohale, uks polnud lukus ja asjad koristamata. Mis siis ikka, tõstsime ukse hingedelt ja viisime keldrisse. Asjad jäid ripakile nii, nagu nad seal olid.

Olin just hommikul bussiga tööle sõitnud, kui helistati majast. Suur jama, naabrid uputavad. Kahjuks mina ei saa aidata kuna olen juba majast läinud, palun helistage kolleegile.

Seda korterit on naabrid juba korduvalt üle ujutanud. “Uputaja” korter kuulub firmale ja sees elavad üürnikud. Pool aastat (?)  tagasi kemplesin firma remondimehega, et kui mujal leket ei leia, siis võtku vannitoa põrand üles ja otsigu seal, aga selline non-stop tilgutamine peab lõppema. Oligi juba alumine korter ära kuivanud ja ülemine korter oli mõnda aega tühjelt seisnud.

Nüüd elavad seal teist rassi välismaalased ja kolleeg inglise keelt ei mõista, siiski mingil imetabasel kombel oli remondimees kiirelt kohal  ju nad helistasid ise üürileandjale. Uputus pidavat korralik olema, allkorrusel oli ka väliskoridori lagi märg ja vesi jooksis mööda seina alla. Kogu selle jama tekitajaks oli lekkiv boiler. Palju õnne!

Õhtul kirjutasin veeavarii kohta akti, kolleeg ja mina panime oma digiallkirjad juurde ja saatsime kannatajale ja põhjustajale meilile. Edasi ajavad nad ise oma asju.

Täna hommikul helistas korteriomanik, keda pole kordagi näinud ja kontaktandmed puudusid. Korter ise pikalt tühjana seisnud. Mure oli vee korterisse saamisega. Leppisime kokku, et peale viit helistan ja täpsustame õhtuse kohtumise aja kuna mul oma töö iseloomu tõttu ei ole võimalik tööpäeva kestvust täpselt ette ennustada. Kell viis oli inimene juba majas ja helistas teadmaks kuhu mina jäin. Noh… mul töö alles lõppes ja majja jõudmisega läheb aega ja ma alles nüüd plaanisin Teile helistada.Pool-kolmveerand tundi hiljem kohtusimegi koridoris ja pidasime plaani, kuhu püstakusse ühineda ja kust vett saab. Ühtlasi sain kontaktandmeid ja üle anda prussakamürgi.

Pisut ajalugu. Meie majas varem olid ühistualetid, ühispesuruumid ja ühisköögid. Iga korruse pika koridori peale 2 komplekti (WC, pesuruum, köök), asetsesid kummaski koridori otsas. Ühe komplekti peale oli ca 15 tuba kasutajaid. Nõuka aja lõpuga kadus ka maja omanik – sadam ja maja võttis üle kinnisvara firma. Aborigeenid (nii kutsuvad end põliselanikud, kes siin nõuka aja lõpust alates elasid) rääkisid palju lugusid sellest ajast. Ega maja hooldamisega keegi ei tegelenud ja koristamise ning torutöödega ka mitte. Ruttu läksid vetsud rivist välja ja osa elanikest lahendas olukorda nii, et rooja loobiti otse ämbrist vetsu põrandale. Mitte keegi tasuta ega ka tasu eest teiste sitta koristada ei tahtnud ja ettevõtlikumad hakkasid ise endale kanalisatsiooni ehitama. Mõni palkas torumehe, mõni pusserdas ise. Nüüdseks vaid üksik korter ei ole veel veevärgiga ühendatud.

Õhtul helistas taas sama mees, kes enne ei olnud rahul prussakate tõrjumisega ja palus audientsi. Enne seda on ta kirjutanud oma soovist mitte osaleda prussakatõrjes ka ühistu meilile ja kolleeg vastas, et see on ikkagi kohustuslik. Sama kollegi palusin moraalseks toeks audiensile kaasa.

Möödaminnes kohtasin endist juhatusekollegi ja sain tallegi anda prussakamürk ära ja ka ta naabrile edasiandmiseks.

Saime pahase meheda kokku ja algas väitlusklubi üritus. Mehe argument on see, et korterid seisavad tühjalt ja prussakatel pole seal midagi teha. Meie argument on see, et tema korterid asuvad väga lähedal nendele korteritele, kus prussakate kaebused tulevad ja meie ei soovi jätta lünka tõrjegeeli täppide võrgustikus. Mehe argument – tõrjugu need, kes prussakaid aretavad ja see otsus on vaid huvitatud osapoole hüvanguks. Meie argument – proffid teavad, et lokaalne tõrje ei ole effektiivne ja kõige effektiivsem on täistõrje. Mehe argument – prussakad on soojalembesed ja tal korterid küteta. Meie – suvel pole vahet. Mees – tal oma tõrje tehtud. Meie – ei tea millega tehtud aga sellel geelil on järjepidev mürgitamise omadus vähemalt aasta. Mees – teie otsus on õigustühine. Meie – võite vaidlustada kohtus. Mees – vaidlustangi!

Nii läksimegi laiali, mõlemad osapooled jäid oma arvamusele kindlaks. Mina isiklikult arvan, et tühjale korterile profülaktika tarvis piisaks poolest doosist, ehk siis üks süstal kahele korterile, aga ei kolleeg ega see mees ei pidanud seda lahenduseks. Ega kõik ei saagi alati õnnelikud olla ja ei olegi võimalik, et 120 inimest oleksid ühel arvamusel. Juhatusel jääb vaid külma pead hoida ja paksu nahka kasvatada.