Ühistumuti päevaraamat

Täna tehti elektrikäitu (käiduhooldust? käidukäimist? Mis sõna see on? Mida saab öelda sõna KÄIT?) Käisime kilbid üle, sai pingutatud kõik ühendused ja elektrik läks ära. Minul ka oma asju ajada, läksin minema. Umbes veerand tundi hiljem helistab kolleeg, et helistati esimeselt korruselt ja neil on korteritest elekter läinud. Helistan omakorda elektrikule ja räägin jutu edasi. Temal kohe selgus peas, ju on ta peakilbis kogemata kaitsepaneeli paigaldamisel kaitsmele vastu läinud, lubas kohe tagasi tulla.

Helistan kolleegile tagasi, et elektrik tulekul. Siis helistab teine korter ja pikalt hakkab teemasse sissejuhatust tegema. Mina seepeale: “Elekter läinud? Tean! Kohe tuleb tagasi. Helistage, kui on tagasi.”

Viis minutit hiljem kolm kõnet tehtud: esimene korrus helitas minule, mina elektrikule, mina kolleegile.

Minu hommikuund lõpetas kõne:

Helistaja: Tere, vabandust, kas ja millal antakse vesi tagasi?

Mina: ?! … Mis? … Keerasin ju vee öösel lahti… olgu, lähen vaatan.

Helistaja: Olen Teile väga tänulik!

Panen kleidi selga ja lähen keldrisse ( kaasa igaks juhuks turvamas, ei ole see kelder üksi viibimiseks meeldiv koht), vahime seda veetorude paraadi ja kohe ei saa arugi, mis veel peaks keeratud olema. Lõpuks kaasa avastas väikse halli kraani teiste seas, mis kinni oli. Keerasin lahti. Tehtud! Helitasin üle, jah, vesi olemas.

Lonksame mõnuledes oma hommikukohvi ja tuleb uus kõne. Kolleeg: helistati kolmandalt korruselt, uues kohas uputab, mina ise olen tööl, mine vaata. Vaatasin majaplaani järgi ära, kes on uputatava kohal (ega naljalt peast ei mõtle välja numbri järgi korteri asukohta) ja läksin koputama. Pole kodus. Läksin uputatava juurde ja nägin, et tõesti laest vesi tilgub. Natuke juttu siin-seal, jälle osa neljandast korrusest veeta. Enne koputasin läbi, et kes kodus varugu vett. Ise läksin koju mõtlema. Leidsin vana telefoninumbri, mis uputaja korteri taga kirjas ja sain teada, et see enam ei kehti. Siis helitasin prouale, kes suhtleb otsitavaga, et ehk saaks uut numbrit. Miskipärast ühendus oli kehva, aga sain aru, et proua kodus ja läksin numbri järele talle ukse taha. Kohapeal avastasin, et minu tagaotsitav istub seal. Kiiruga läksime uputaja juurde koju ja meile avanes tõesti päris vesine pilt, vannitoa seinad ja varustus veetilkades. Prouad läbisegi seletasid, et eile polnud vett ja nad otsisid põhjust jne. Ütlesin, et vaadaku ringi, aga mina lähen annan vee tagasi.

Proual oli rikkis WC-paagi süsteem ja tal omad nipid selle kasutamiseks. Lõpuks prouad läksid häälekalt omavahel raksu WC-poti kasutamise üle. Mõni minut hiljem tutvustasin alumist naabrit ülemisega, alumisel oli lisaks veele teisigi etteheiteid: mida ta öösel põrandasse kolistab ja lõpetagu aknast tundmatute vedelikkude kallamist. Mina ei soovinud selles asjas osaleda ja kadusin vaikselt minema lootes lõppude lõpuks hambad ära pesta.

Parallelselt toimus selle juhtumiga teisi korralduslike  pisiseiku, aga see pole nii oluline, et siia lahti kirjutada. Nüüd jäi veel veeavariide kohta aktid kirjutada.

See juhtus jälle. Kõne kolleegilt, et teisel korrusel uputab. Mina tulin just dušši alt, aga kohe tulen. Vaatame, et kolmandal ka uputab. Neljandal polnud kedagi kodus. Läksin koju telefoni numbrit otsima. Helistasin perenaisele ja seletasin olukorra ära. Perenaine ise on Saaremaal homseni, korterielanik Raplas samuti homseni. Samal ajal kolleeg käis keldris poolt korrust kinni keeramas. Panin omanikule hingepeale, et Raplast on paar tundi tulla, aga inimesed peaksid veeta määramata aja istuma.

Lühem järgneva kokkuvõte on selline: kella kaheteistkümneks öösel jõudis elanik koju ja hakkas paaniliselt koristama. Vesi lahmas katkisest segistiühendusest. Muide, see pole esimene kord, kus katkine segistiühendus uputust põhjustab. Millest neid küll tehakse?!

Päriselt muretsema mind pani teine asi. Kui elanik tuli, siis vesi lahmas. Kolleeg pani ju keldris kraani kinni!  Meil on seal veevärk nagu mets, vaja kaarti ja kompassi orienteerumiseks. Veearvestite juures on korruste numbrid kirjas. Käisin ise vett lahti keeramas. Mis kuradi vooliku kaudu see vesi just sellesse korterisse jõuab?! Tuleb välja, et poole ööni vesi lahmas ja alumised naabtid nutsid. Tilkuma jääb neil vähemalt hommikuni. Oh, seda iseehitamist… juhatus nüüd tegelegu… korterid maha müüdid, uued omanikud üldse midagi ei tea. Ma keeldun kuidagimoodigi vastutama selle eest, et juhatus ei tea täpselt kust mis korteril saab kraani kinni keerata ja kas saab üldse seda teha. Veetoru kraanid on kulla hinnaga ja neid on raske saada – selline on mu seletus antud olukorrale.

Lausa uskumatu, aga täna on torupuhastusauto siiski kohale jõudnud! Helistasin kohe kolleegile, kes küsis elndise juhatuse liikme käest töötavate kaevude kohta, et saaksin kindel olla, mis kaevud üle kaeda. Kolleeg ei vasta, telefon oli kinni oli ka endisel ühistumutil. Poole tunni jooksul ei saanud kumbagit kätte. Ühte luuki parkis kinni kolleegi abikaasa… Ajasime asjad ära nii, kuidas oskasime.

Jälle paus tuli sisse. Tegevust oli, nii nipet-näpet, aga keegi ei ole lollusega hakkama saanud ja mind väljavihastanud või vähemalt üllatanud.

Eelmine teisipäev saime lõpuks uue prügikonteineri. Mitte päris uue, taastatud. Peaasi, et prügi sees hoiab.

7. augustil kirjutasin firmale, mis tegeleb fekaaliveoga ja survepesuga. Neil ilusti kodulehel kirjas, et kõnedele vastatakse 24/7 ja üleüldse toimetatakse end kiiresti kohale. 11. augustil kirjutasin uuesti, et ega ma nüüd teil märkamata ei jäänud? Samal päeval vastati, et tullakse 14. augustil. Mina olin nõus ja nimetatud päeval sitsisin kodus, kuna aega ei olnud kokku lepitud. Kella 15 paiku kirjutasin, et kaua veel oodata? Sain vastuseks, et auto on reserveeritud 2 päeva ja tulevad 16. augustil kell 9. Olgu, tulge. Täna kell 11 tuleb kiri, et nad siiski ei tule, kuna auto on teeninduses ja tulevad homme kell 11. Kas ikka sobib? Jah, sobib. Ise olin ammu linnapeal ja tegelikult tänane aeg oli mul peast ära tuuldunud. Teisest küljest, mida kuradit?! Kuidas te oma asju ajate? Millal auto oli eserveerinud? Kas mitte keegi ei kontrolli auto graafikut? Ma kah nagu reserveerisin, mitte ei palunud kohe tulla. Ah, loodan, et homme saab asjaga ühele poole.

Hakkasime jälle intensiivsemalt võlgnike pressima, kuna fassaditöödeks jagub raha väga napilt, aga mõistlik on sein lõpuni teha. Reedel helistan omanikule, kellel kõige suurem võlg (peaaegu 700€). Jutustasime natuke aega, ta seletas, et olid pere ja äriprobleemid, ma ei saanud täpselt aru kas ta üldse Eestiski elab. Lubas pool esmaspäevaks ära maksta ja kuu lõpus teine pool. Esmaspäeval helistab ja ütleb, kas saaks sularahas maksta, et pank ei võta raha vastu. Ma täpselt ei saanudki problemist aru, aga lubasin täna temaga kokku saada ja aidata asi korda ajada. Et kokku saada pidime mitu korda üle helistama ja siis, kui õiges kohas mõlemad olime ma ei saanud teda telefonitsi kätte ja meest näkku ka ei tunne. Rahvast ümberringi palju ja hakkasin juba pahaseks muutuma. Võtku, krt, see telefon puhku ja oodaku kõnet! Leidime lõpuks teineteist üles ja sain teada, et tal Eesti pankades pole arvetki ja Nordea ainuke esindus on sularahata ja kohe kõrval pank ka sularahata. Point on selles, et tõesti, kui pole pangakaarti, siis pista see raha kuhu tahad, aga ülekannet sa sellega ei tee. Noh, läksime Hansapanga raha vastuvõtva automaadi juurde ja panime raha minu arvele ja sealsamas telefonis tasusin tema arve ära kätte antud summa ulatuses. Võlga jäi järgi paarsada eurot.

Eile, väga vihmasel õhtupoolikul suurest igavusest läksin prussakatõrjet jagama. Sain ainult kaks ära antud. Suures pettumuses tulin koju ja kirjutasin kõigile, kelle e-mail olemas ja tõrje saamata ja tuletasin meelde, et andku endast märku.

Päeval sain kirja ühelt omanikult, kes müües oma korterit avastas, et seda polnus ehitisregistris. Samas kinnistusraamatu järgi on kõik korras. Kellegi kunagi tegemata jäänud töö. Mina pidin ehitisregistrile kirjutama kirja, et see korter eksisteerib, kommunikatsioonid olemas ja pind on samalaadne teiste maja korteritega. Loodan, et see asi tal lõpuks korda saab.

Õhtul plaanisin endale koduilusalongi korraldada ja end põhjalikumalt korrastada. Loomulikult helistati mulle siis, kui dušši all olin ja teatati, et kohe-varsti tullakse tõrjele järgi. Siis helistas kolleeg, et teeks väikese koosoleku, vaja pisut asju arutada. Sain poolteist tundi ajapikendust ja tõrje andis välja kolleeg.

Koosolekul tuletati mulle meelde, et pidin survepesu tellima. Jah, unustasin. Kahte plekksülitit on ka vaja.

Nädalavahetusel pandi maja teisel pool paar asfaldiauku kinni ja asi jäi seisma. Täitematerjali hunnikust on veel pisut järgi.

31. juulil võtsime elektrinäite ja leppisime kolleegiga kokku, et tabelisse elektrinäite kannab sisse tema ja mina tegelen veenäitudega. 3. juulil käisin uste taga koputamas ja sain alla poole puuduolevatest näitudeast kätte. Möödaminnes jalutasin peale neidudele, kes rahulikult toolidel istuse koridori akna all suitsetasid. Tegin ettepaneku kadumiseks ja hoiatasin, et nii ei või. Ühega neist oleme just näitude võtmise ajal samal teemal inetult karvupidi kokku läinud trepikojas. Teiseks kohtumiseks oli ta endale selgeks teinud kellega oli tegemist ja käitumine oli tunduvalt viisakam. Paneb küll mõtlema, et kas inimesed tõesti ei taipa, et lihtsurelik võib täpselt sama edukalt avalduse MUPOle kitjutada?!

Taas hakkas korduma probleem, et kirjad ei jõua adressaadini. Kirjutasin Ekspresspostile kaebuse koos fotoga vanadest kirjadest.