Ühistumuti päevaraamat

Olen kehvapoolne blogija. Viimasel ajal olen nii peast soe päeva lõpuks olnud, et pisiasjadest ei viitsinud kirjutada.

Postkaste ikka veel ootame. Telefonidele keegi ei vasta, kuigi viimase jutu järgi pidid kastid valmis olema.

Veesülitid tellitud ja ootan, millal saab järele minna. Peaks ka otsima tegelasi, kes tuleks tõstukiga ja kohendaks neljanda korruse kõrgusel vihmaveetoru, see on alla vajunud ja vesi jookseb torust möda seinale.

Üleeile helistas üks elanik ja kurtis, et koridoris on jube hais. Lausa pidi kätt ette panema. Muretseb, et ehk keegi lõpnud on. Mina seepeale soovitasin koridoris akna lahti teha ja lubasin järele mõelda, mis mul selle infoga pealehakata on.  Hiljem käisin nuusutamas, kuid kõhn oli juba enamuses ära tuuldunud ja järgi oli väga vana kapsasupi hais. Ju keegi avas kodus midagi, mida poleks ammu enam tohtinud avada. Või oli keegi Rootsist aromaatse meene toonud…

Ühtlasi tahtsin ära vahetada koridoris elektripirni. Lihtne ülesanne ei suutnud jääda lihtsaks. No ei läinud uus pirn põlema. Palusin kohale üht kohalikku meest, kes sai kontrollida voolu olemasolu ja leidis vea üles. Soklil oli põhjakontakt eemale väändunud ja pirni saba ei ulatunud kontaktini. Sai korda. Lisaks tüübel ei hoidnus lampi enam kinni, seega vahetasime ka selle ära.

Täna peaksid fassaadimehed töödega alustama. Ise olen haigeks jäänud ja kõik vajalikud jooksud teeb kolleeg.

Nädal tagasi avastasin, et vihmase ilmaga ühest äravoolutorust ei jookse vesi alla, vaid ladistab torupõlvest välja ja jookseb mööda seina. See, et allpool oli keegi vihmatoru lapikuks peksnud, nägin juba varem. Viimasel ajal vihma on palju ja peab midagi tegema.

Keldris seisis jupp vihmaveetoru, mis kunagi oli üle jäänud. Võtsime kaasaga tööriistad ühes ja läksime  mõlkis toru vahetama. Ega töö keeruline polnud, nii pooleks tunniks. Kuna saime ise hakkama, ei pidanud vajalikuks kedagi selleks tellida. Seda enam, et sügisel alustame fassaaditöödega ja peaaegu jägub korraga pikimat seina korda saada. Ühes jupis teha on kokkuvõttes mõistlikum ka, kui mitmesse jagada. Niigi jupitame seda fassaadi, kuna korraga ei saaks kuskilt suurt rahasummat. Nojah, nii hoiamegi raha võimalikut kokku, et saaks suure töö peale raha koguda. Jookvalt nuputame mida ise teha, mida mitte teha, ainult hädavajalikud tööd.

Tuleme tagasi ja näen katkise käsipuu (see puuosa, mis mööda ülemist serva jookseb) peale on vildikaga kirjutatud: “REMONDIFOND?! ”  Mul läks kõik seest keema. Kurat! See käsipuu peksti katki ühes aknaklaasiga veel külmal ajal! Aknapaketi vahetus läks maksma üle 100€ ja see väljaminek on tehtud ainult sellepärast, et keegi laamendas,  asi ise ei lagunenud oma ea tõttu! Täna parandasime järjekordse laamendaja tagajärge. Vaata, inimene, ringi! Meie majas võib igale nurgale kirjutada REMONDIFOND!!! Kõik karjub remondi järele. Meil on mingid prioriteedid paika pandud ja iluravi ei ole esmases järjekorras! Selle asemel, et argpükslikult kirjutada ühisvarale, tule ja küsi kuhu remondifondi raha läheb!

Läheb veel aega, enne kui maha jahtun.