Kui raske on vahel üles ärgata. Täna oli ka mul sellega raskusi. Kogu mu keha lausa karjus: “Ei mingit äratust, naudi hetke”. Hetk oli tõesti imetlusväärne. Mulle ei meeldi kõik need ninnu-nännutamised, aga nagu iga naine võin ka mina harva puudust tunda hellusest ja kaitsest. Ja täna üle pika aja sain ma oma vajadused rahuldatud. Hetk hiljem olin ma juba lauas, ühes käes suits ja teises tass teed, ning naersin koos poistega mõttetute ja labaste naljade üle. Täiesti tavaline hommik pärast rasket ja lõbusat ööd. Fucking selg valutas – magasin vist ainult ühe külje peal, ja üleüldse oli kehv tunne – pessu tahtsin. Nii ma veetsingi meeste seltskonnas oma päeva alguse. Imelik oleks, kui poiste asemel oleksid chikiitad. Üldiselt on mul ainult kolm head sõbrannat, sest ausalt öeldes ma ei salli naiste seltskonda. Ma parem kuulan juttu 1.8 mootorist ja ilusatest velgedest, mis viskab kiiresti kopa ette üsna, aga on targem kui igasugune pudi-padi jutt, mida levitavad pikkaküünelised sollibeibed. Kõik oli üsna tore, aga puudus hea vene räpp, mis ei sobinud seltskonnaga absoluutselt kokku. Täna olin ma ju eestlastega.
Kuradi nii väga tahaks praegu kuskil Californias mööda pikka maanteed sõita autoga ja kuulata head muusikat, mis tuletaks meelde kellegi pooliku saatusest. Miks just poolikust? Kuna oleks huvitav teine pool ise välja mõelda. Äkki muudaks see kedagi õnnelikumaks. Väidetakse ju, et mõte on suurim jõud, mis meile antud on ning mõttega saab kõike muuta, kui muidugi lisada ka suurt tahet. Ja kindlasti autos peab olema tagaistmetel 2 plokki suitsu, mis muudaksid mu silmad säravamaks.