Nii Isabel Allende “Vaimude maja” kui Gabriel García Márqueze “Sada aastat üksildust” viivad lugeja juba esimestest lehekülgedest mineviku hõllandusse ning sellesse erilisse ibero-ameerika irreaalsesse reaalsusse, kus armastus on kõikeneelav kirg, surnud liiguvad vaimudena elavate seas, tekitamata sellega kummastust, imekaunid lapsed sünnivad, et minna inglitena taevasse, inimeste elukäik on kirjutatud kodeerituna sanskritikeelsete entsüklikatena pärgamentidele või ette- ja tahaulatuvate sündmuste jadana üles tähendatud “elu kirjapaneku vihikutesse”; seal lähevad täide unenäod, surnute vaimud läkitavad elavate maailma endeid, mida ei saa eirata, selgeltnägemisvõime laseb sündmusi ennustada ning ime ei ole ime, vaid igapäevane nähtus, mis sellisena ongi reaalsus, ning kõiki – nii elavaid kui surnuid – jälitab igavene üksildus.
Mõlemas teoses on räägitud perekonna lugu – “Sajas aastas üksilduses” Buendíade, “Vaimude majas” del Vallede ja Truebade oma. Siinsed lapsed on sündides iseäralikud, nagu on iseäralik nende edasine elugi. Buendíade pere lastel, seega tervel suguvõsal, lasub ähvardava endena kunagisest verepilastuslikust abielust sündinud seasabaga lapse vari ning on vaja Prudencio Aguilari surma (Márquez 1975:21), et esimese José Arcadio Buendía naine Úrsula nõustuks abielukohuseid täitma. Ometi on oma mõtteline seasaba igal selle suure suguvõsa liikmel, mingi iseäralik hullus, nagu Úrsula seda ise nimetab või mingi muu eripära, ehkki laste kehaosad võivad kõik inimlikud olla. Nii sünnib Úrsula teine poeg Aureliano lahtiste silmadega, tütar Amaranta on “…kerge ja kuidagi vesijas nagu sisalik…” (Márquez 1975:28), esmasündinu José Arcadio aga tekitab emas hämmastust oma liigse eluks varustatusega ning elustab sellega Úrsula noorikupõlve hirmud. Kunagi hiljem, paljude aastate pärast on neil kartustel antud tõeks minna, kui sünnib viimane Buendía, kelle sipelgad lõpuks söövad: “Pärast seda, kui lapsel nabaväät ära lõigatud, hakkas ämmamoor teda lapiga puhastama… Alles siis, kui nad lapse kõhuli pöörasid, märkasid nad, et tal on keha küljes midagi, mida teistel inimestel pole… See oli seasaba…” (Márquez 1975:333).
“Vaimude maja” Rosa on sündides “…valge, sile, ainsagi kortsuta, justkui fajansist nukk, roheliste juuste ja kollaste silmadega, kõige ilusam laps, kes pattulangemise aegadest saati oli maa peale sündinud…” (Allende 1992:12), seevastu järgmised selle pere tütred sündides iluga kiidelda ei saa: Clara ja Esteban Trueba tütar Blanca “…osutus ebatavaliselt karvaseks ja inetuks olendiks…” (Allende 1992:117), Blanca tütar Alba aga on “…erakordselt pisike olend, peaaegu kiilaspäine, kortsus ja kahvatu, ilma ühegi inimintelligentsi tunnuseta, peale säravate mustade silmade, milles hällist alates väljendus raugalik tarkus” (Allende 1992:290).
Del Vallede peres sündinud Rosa, üks üheteistkümnest elusolevast õest-vennast, ei ole justkui oma ilust, mis mehi halvab, teadlikki. Ta liigub kui “hajameelne ingel” (Allende 1992:32), märkamata, kuidas tema ilmumisel tänav lainetab ja liiklus ummistub. Ometi ei ole tal kosilasi ning silmatorkamatul Esteban Truebal õnnestub vaevata tema ametlikuks peigmeheks saada. Siiski – niisugune ilu ei ole mõeldud selleks, et maapealses elus närbuda. Tundub, et kui Rosa ei oleks saatusliku eksituse tõttu mürgist surnud, oleks ta võinud samuti otse taevasse tõusta nagu “Saja aasta üksilduse” Ilus Remedios, kellest lähtuv fluidum mehi halvab ning neile surma toob. Samuti kui Rosagi ei ole Ilus Remedios oma imetabasest ilust teadlik ning tema äärmine saamatus igapäevases elus, tema otseütlemiste, tema ühegi mälestuseta vaikimiste hullus on võrreldav Rosa äärmise hajameelsuse ning tema tikkimisnõelast väljuvate, ebamaiste, “…ebatõeliste elukate paradiisi” (Allende 1992:14) hullusega. Hiljem, paljude aastate pärast, õnnestub Esteban Truebal näha oma esimest mõrsjat hetk enne põrmustumist just sellisena nagu ta surres oli – ilusamana kui eales varem. Ilusat Remediost ei õnnestu enam kellelgi näha pärast seda, kui ta lahkus “…õhupiirkonnast, kus elavad mardikad ja õitsevad daaliad…”, läbis õhupiirkonna, “…kus sai täis neljas pealelõunatund…” ning kadus kõrgesse õhku, “…kuhu talle ei võinud järele jõuda kõige kõrgemagi lennuga mälestuslinnud” (Márquez 1975:195). Nii kummastav ilu ei ole maapealse elu jaoks.
Del Vallede pere noorim tütar Clara on saanud looduselt kaasa selgeltnägemisvõime, millega ta ometi ei suuda paratamatuid sündmusi ära hoida. Võime ette näha on ka Buendíade teisena sündinud pojal Aurelianol: “”Keegi tuleb varsti siia”, ütles poeg. Nagu alati, kui Aureliano mõne ennustuse lausus, püüdis Úrsula seegi kord oma lihtsa loogikaga tema sõnadelt mõju võtta…” (Márquez 1975:36). Clara ennustustega on tema perekond harjunud, neid isegi oodatakse, kuid üdini realistlik Úrsula, kelle õlul on kogu mitteratsionaalse, lootusetute sõdade alustamisega, mere otsimisega, Melquíadese teaduse uusleiutiste või kõikvõimalike hullumeelsete ettevõtmistega tegeleva meespere hooldamine, püüab ürgnaiselikult kahe jalaga maa peale jääda. Oma hullud ettevõtmised on ka “Vaimude majas”, kus onu Marcose käigud maailma kaugeimatesse soppidesse lõpevad del Vallede õuel puukirstus, kuid tema vaimust saavad osa nii Clara kui tema lapsed ja lapselapsed, kes Marcose kohvritest leitud raamatuid lugedes üles kasvavad. Hullust aga selles peres jätkub. “”Peaaegu igas perekonnas on mõni tobu või hull, lapsuke,” väitis Clara… “Mõnikord ei ole neid näha, sest neid varjatakse, nagu oleks see häbiasi. Neid pannakse kõige kaugematesse tubadesse luku taha, et külalised neid ei näeks. Ent tegelikult ei ole põhjust häbeneda, sest nemadki on Jumala loodud.” “Aga meie perekonnas ei ole ühtegi,” vaidles Alba. “Ei. Siin jagunes hullus kõigi vahel ära ega jäänud midagi üle, et meilgi olnuks oma püstihull.”” Oma hullused on Claral, kes soolatoose ja kolme jalaga lauda liikuma paneb, Blancal, kes lapsest saadik ainult Pedro Tercerost mõelda suudab, Albal, kes ennastunustavalt põgenikke varjab ning Migueliga hullunult armastust jagab, Jaimel, kes oma püksidki jalast ära kingib ning leiab, et ükskõik millisest ohvrist on vaeste abistamiseks vähe, tema kaksikvennal Nicolásil, kes Olematusega Liidu Instituudi asutab, Esteban Truebal, kelle elu võiks jagada kaheks – Clarata ja Claraga. Kõik on oma osa saanud. Onu Marcos vaimustub kui poisike igast uuest asjast ja ideest ning on nii sarnane José Arcadio Buendíaga, kes kui laps innustub mustlaste, eriti Melquíadese leiutistest, mis võtavad José Arcadiol söögiisu ning annavad rahu tagasi alles siis, kui on selgeks tehtud leiutise olemus ja siseelu, olgu selle teadasaamiseks vajalik see kasvõi “surmata” ning hiljem uutmoodi kokku panna, leiutades ise omakorda midagi uut. Alles siis saabub rahu. Kuid tarvitseb Melquíadesel ilmuda, kui José Arcadiost saab uuesti uudishimulik suur laps uute leiutiste lummuses. Tema elu möödub kui vaid üks viiv, ehkki ta ise ütleb: “Aja masin on rikkis” (Márquez 1975:67), sest ükski muutus asjade seisus ei ilmuta aja kulgu. Pärast seda, kui ta on purustanud kõik alkeemiaaparaadid, dagerrotüüpiakabineti, kullasepatöökoja, seotakse ta aeda kastani tüve külge, kuhu ta jääb elu lõpuni. Paljude pikkade aastate pärast annavad tema kui kauni hingega inimese surmast teada taevast langevad tillukesed kollased õied, mille sadu kestab ja kestab, kuni maad katab õitest vaip.
Esteban Trueba meeletu tegutsemine “Kolmes Marias” või ka kullaotsinguil tuletab meelde José Arcadio Buendía tegutsemist Macondo ehitamisel või mere otsinguil. Ühtemoodi ennastunustavalt käituvad mõlemad patriarhid. Esteban Trueba ütleb ise: “Et “”Kolme Mariat”” viletsusest välja kangutada, panin mängu kogu kapitali, …kuid mitte raha ei päästnud seda maavaldust, vaid töö ja organiseerimine” (Allende 1992:63). Ning José Arcadio, “…andis juhatusi külviks, jagas nõuandeid laste ja loomade kasvatamisel, tegi koos teistega kõik – isegi kehalist tööd põlgamata – kogukonna edenemise heaks” (Márquez 1975:11). Kui José Arcadio kired suubuvad töötegemisse ja leiutamisse, siis Esteban Trueba hakkab ühel hetkel tundma, et töötegemisest üksi ei piisa. Lõpuks saab ta aru, et peab leidma endale naise. Tema kui isase üleolek aga on ilmne ning teise inimese tunnetest ta ei hooli: “Esteban kummardus, …küünitas käsivarre ümber tütarlapse piha, tõstis ta korsates üles ja seadis sadula ette istuma… Ta ründas tüdrukut metsikult… Liiga hilja, riietel leiduvate verepritsmete järgi taipas ta, et tütarlaps oli olnud neitsi…” (Allende 1992:69). Kui Estebanist saab esialgu – kuni Clarani – kohalike külatüdrukute hirm, siis José Arcadio Buendía esmasündinud poja José Arcadio hoolimatu naistelembuse taltsutab üksainus naine – Rebeca – kellega abiellumist Úrsula taunib, pidades Rebecat José Arcadio õeks: “Rebeca pidi tegema üleloomuliku pingutuse, et mitte surra, kui mingi keeristormi-taoline hämmastavalt sihikindel jõud tõstis ta vöödpidi üles, kiskus ta paari tõmbega alasti ja litsus ta puruks nagu linnupoja…” (Márquez 1975:79). Kui Rebeca unustab oma kire lõhnastatud Pietro Crespi vastu ning valib selle ürgisase ainsaks meheks oma elus, siis Esteban Trueba saab rahu alles Clara kõrval, kes ometi talle kunagi oma armastust ei kingi. Estebani kirg Clara vastu sellest ainult kasvab ning pärast Clara surma on tema kire jõud nii suur, et suudab naise vaimuna igavesti ennast saatma manada.
Keelatud kirgede rägastikus ekslevad peaaegu kõik Buendíad ja Truebad. Alba onu Jaime Trueba armastab oma õetütart teisiti, kui ta ise sündsaks peab – “Ta armastas öelda, et Alba oli nagu tema tütar, kuid tol ööl avastas ta oma üllatuseks, et ei soovinud olla neiu isa või onu, vaid olla lihtsalt Miguel.” (Allende 1992:389), Blanca armub mitteseisusekohaselt Pedro Tercero Garcíasse ning jääb alatiseks selle kire võimusesse, Alba armub samuti ennastunustavalt mehesse, keda tema vanaisa halvaks valikuks peab; paljudele Buendíadele on saatusest määratud armuda oma tädidesse, õdedesse, vennalastesse või hoopis lapseohtu tütarlastesse (kolonel Aureliano Bundía pimestav kirg väikese Remediose vastu), mis tegelikult tähendab, et ollakse võimetud armastama kedagi peale iseenese. Nii Aureliano José kui eelviimane Aureliano armuvad oma tädidesse ning püüavad oma kirge kõigi vahenditega alla suruda, otsides lohutust lõbunaiste juures või püüdes oma armastust inetuks muuta: “…kuid mida enam ta kujutust Amarantast sõja räpaga määris, seda enam sarnanes sõda Amarantaga” (Márquez 1975:124). Aureliano José tuleb sõjast tagasi kindla kavatsusega oma tädiga naituda, kuid Amarantal on siiski rohkem kainet mõistust, sest ta tunneb, et “…sumab hilise, ohtliku ja tulevikuta kire kõikuval rajal” (Márquez 1975:119). Seevastu Aureliano oma kõikelämmatava tundega suudab võita oma tädi Amaranta Úrsula armastuse ning laseb sellega tõeks saada viimastel lehekülgedel Melqúiadese entsüklikatest.
Esteban Trueba äärmiselt halb iseloom ja enesekesksus on võrreldavad kolonel Aureliano Buendía enesekesksuse ja iseloomuga, kuid mitte üks-üheselt. Kui Esteban on vastutav paljude sohilaste sigitamises, millele tõukab teda kiimalisus, siis Aureliano pojad, välja arvatud esimene, Aureliano José, on teadliku “tõuparanduse” vili – emad saadavad oma tütreid ise tema kui kangelase voodisse. Nii sigitatud seitsmeteistkümne poja saatus on aga surra üheainsa päeva jooksul, kui üle kogu maa saadetud tapjad püüavad tabada neile laubale maalitud tuharisti ning mõningase pikenduse saab vaid Aureliano Armunu, kel õnnestub põgeneda. Esteban Trueba aga ei teagi oma sohilaste saatusest, kui välja arvata vanaisa järgi Estebaniks nimetatu, kellest Trueba teisele lapselapsele Albale korvamatut kahju sünnib; alles siis teadvustab Esteban Trueba endale oma kunagise eksisammu.
Truebade peres ei korrata laste nimesid, et hoida eemal saatusest tingitud ettemääratus, seevastu Buendíade meesoost järeltulijad saavad nimeks vaid kahe esimese lapse nimede kombinatsioonid. Ainult Úrsula püüab suguvõsa tütarde nimekordustest tingitud saatust ära hoida, kuid selle vastu, mis tulema peab, on ta võimetu. Nii vahelduvadki Úrsulad, Amarantad, Remediosed ning viimane naissoost Buendía saab oma nimeks kahekordselt saatustmäärava Amaranta Úrsula.
Kolonel Aurelíano Buendía alustab kolmkümmend kaks sõda, mille ta viimse kui üheni kaotab. Esteban Trueba alustab oma valimisvõitlusi, mis viivad võidule, kuni saatus teeb käänaku ning kõik, mis kunagi oli, kokku variseb. Kuigi nad võitlevad erinevate eesmärkide nimel, sumbub võitlus lõpuks ikka pettumusse, lootusetusse ning oma esialgsete eesmärkide ümberhindamisse, terve elatud elu ümberhindamisse. Kõik, mis kunagi oli, pole enam ammugi see. “Maailm, mida ta oli pidanud heaks, varises tal lõplikult kokku” (Allende 1992:471).
Surm on elu alatine kaaslane. Surrakse rahulikult oma voodis, ümbritsetuna kõige kallimatest, surrakse aga ka õnnetuste või mõrtsuka käe läbi. Clara saab oma peatse surma kohta ende ning sureb pereringis. Estebani õde Férula sureb kõigist mahajäetuna, sest Esteban on oma hulluksajava armukadeduse pärast ta kodunt minema ajanud. Esteban ise sureb oma armsaima lapselapse Alba käte vahel, ise ilmselt uskudes, et need on Clara käed, mis teda silitavad ja Clara on see, kes teda laubale suudleb. Imekauni Rosa mürgitab tundmatu päritoluga vein, mis kummalisi teid pidi del Vallede tagahoovi jõuab; väike Remedios “…ärkas keset ööd üleni märjana kuumast vedelikust, mis oli purskunud tema sisemusest mingi rebestava röhituse taolise heliga, ja kolm päeva pärast seda suri mürgitatuna omaenda verest, kaksikud põiki üsas” (Márquez 1975:75), jättes südametunnistuspiinadesse Amaranta, kes oli jumalalt kõigest hingest millegi hirmsa sündimist palunud, mis lükkaks edasi Rebeca ja Pietro Crespi pulmad. Del Vallede abielupaar sureb autoõnnetusel ning maetakse maha ilma Clara ema Nivea peata, mis mitmesugustel põhjustel jääb matmata kuni Clara matusteni. José Arcadiot tabab tundmatust relvast lastud kuul ja verenire viib tema majast Buendíade majani ning isegi paljud surnukehaga ettevõetud menetlused, hermeetiline kirst ning haua katmine ei hävita lämmatavat püssirohuhaisu. Jaime kohutavat surma ei taha uskuda tema kodusedki, kuni ta lõpuks end isale vaimuna ilmutab ning Esteban Trueba on nõus uskuma kohutavat tõde oma poja surmast. Pole võimalik peita surnuid ning vaikida maha nende surma põhjuseid, ehkki seda banaanikompanii streigi ajal (“Sada aastat üksildust”) teha püütakse, kui keegi ei tea ega tahagi teada vagunitest 3000 surnuga. Sama kordub “Vaimude maja” võimuvõitluste tulemusena, kui keegi ei taha rääkida tuhandetest hukkunutest ning majad kaetakse uue värvikihiga, tänavad puhastatakse ning kõikjale lilleklumpe rajatakse. Rahva mälust aga kadunud inimeste mälestust hävitada ei suudeta.
Mõlemad romaanid köidavad jäägitult ning neist võiks lõpmatuseni rääkida. Mõlemas teoses on aja lineaarset kulgu eiratud, haarates korraga nii minevikku kui tulevikku. Isegi Clara ei suuda oma “elu vihikuid” hiljem kirjapaneku kuupäevade järgi reastada ning valib sündmuste kronoloogiast tuleneva järjestamise, Melquíadese entsüklikad aga lähevad lõplikult täide samal hetkel, kui viimane allesjäänud Buendía need lõpuni loeb. Kõik kordub, kuid elu sünnib uuesti vaid siis, kui olnuga suudetakse leppida ning algab uuesti armastus.
Kasutatud kirjandus:
Allende, Isabel. Vaimude maja. Tln: Eesti Raamat, 1992
García Márquez, Gabriel. Sada aastat üksildust. Tln: Eesti Raamat, 1975