Ja ongi järgmine päev käes,mil lihtsalt passin,laps magab,elukaaslane istub telefonis ja pole sõnagi öelnud.Nii närvidele käib see vaikus,aga ehk aitab?Ei kavatsegi ühtegi sõna öelda,miks peakski?Samas teeb nii kurvaks,et olen sidunud end inimesega kellel on minust 100% pohhui.Kui lihtsalt ei suuda mõista miks?Mida ma teinud siis olen ,et sellist käitumist taluma pean.Kordvalt ju räägitud,et milleks kõik see ja miks sa oled selline ükskõikne(isegi kui mulle ainult tundub).Mida kõike ma tema pärast teinud olen!!Inimese,kellega ma näen siiani,hoolimata kõigest oma tulevikku?!Miks ma olen nõrk ja ei suuda oma  elu kontrollida?Keegi võiks mingeidki vihejeid saata/anda kuidas edasi käituda või mida öelda,sest mina ausalt enam ei tea..kõik mida teinud olen on asjata… Miks ma   pean olema kurb..ja valama pisaraid..MIKS?!?!?!?

***

Pealegi on ta mitu korda öelnud,et ta ei tea mida ta ilma meieta teeks,samas kui mõelda siis eelmises postituses kõll sellist muljet ei jäänud nagu tal oleks siis nö elu läbi..

***

Praegu on lihtsalt mu suurim sõber muusika,täpsemalt Lauris Reiniks,tal on nii kurvad laulud,laulusõnad ja videod.Panna ennast sinna videos olevate inimeste asemele lihtsalt valguvad silmad pisaratega ….”ma rahu ei saa”….”süda vaikselt närbub”….nii ongi

Hei,täna on juba 25.09.2014,kuid kirjutan ikkagi eilsest(minu jaoks tänasest)sitast päevast.Nimelt läksin elukaaslasega jälle tülli.Panin tähele,et ta lihtsalt hakkas fb-st välja logima kui arvutit küsisin,niisiis õhtul magama minnes küsisin kas ta varjab mu eest midagi.Vastuseks oli muidugi ei.Okei ei siis ei.Lõunal avastades end üksinda koos tema telefoniga mütlesin vaadata ta fb-ki,mis oli sisse logitud.MIDA KURADIT ma näen,mingi võõras eit oli seal oma sitast elust rääkinud ja tahtnud omale enda poissi ja last,kutsudes minu elukaaslast kohvile ja mida veel,ütles et meil on ilus laps.See pole veel kõik ta kutsus mu elukaaslast koos lapsega kokku saama… Lugedes seda kirjavahetust,ma tundsin tunnet mida ma pole veel varem kogenud,nagu keegi oleks seest kõik laiali kiskunud,pisarad voolasid sekunditega mööda põski..ei suutnud selle olukorraga toime tulla,elukaaslaselt vastuseid ei saanud,otsustasin siis lõpuks helistada oma emale,telefoni vastu võttes oli ta kurja tooniga kuna magas,aga kuuldes mind nutmas küsis ta mitu korda mis juhtus,mis juhtus,rääkisin siis kõik täpselt ära ja läksin bussiga koos lapsega sinna,ma lihtsalt mõttlesin omaette,miks käitub ta minuga nii,kuid kuidas mina ei käituks tema kunagi.Ma võin olla närviline,lüüa,jonnida,vinguda,ära joosta,kuid eales ei petaks oma armastatut…Lihtsalt nii raske oli olla siiamaani on sest tema tunduvat olevat pohhui sellest ja ülejäänudest seljataha jäänud tülidest,igakord üks ja sama jutt..niii siiber sellest…mida teha ??Sellele pole veel vastust leidnud…. :`(