|
Külm hammustav tuul sasib käharaks laineharjad
Ta ulg on täis jäist ja kalki ähvardust
On meri tinane ja vaevast raske
Sünkhalli igavikku vaeb tänane päev
Täis nüri otsustavust taob raske laine
Nii sajandeid on olnud ta viis
Tuul rebib mind kui raevus koer
Ja lainte pritsmekülv mind nuhtleb.
Oli majakas, mis oma julgustava kiire
Saatis üle vahutava vee
Hoida sest kiirest sain ja jõudu
Kuni silmapiir ta enda taha mattis
Ei tunne ma tuult, ei pritsmeid adu
Ma otsivalt vaatan, silmad pingutusest hallid
Kuid kõikjal kuhu ulatub mu pilk
On tühjus, kõle ja lõputu
Tuul räsib ja täna ma tunnen
Et puudub tahe talle vastu panna
Kutsuv on unustuse pehme udu
Miks mitte, kui on kutse…
Oma lekkiva laeva murdunud mastist hoides
Tunnen kuidas mureneb mu kindlus
Veel vastu pean, kuid piiri tunnen
Kust edasi samm on tühjusesse…
|