Balanseerides seaduste piiril,,,

Oli aasta 1948 kevad .Pärnu uppus kevad lõhnadesse ja Ja Riia tänaval lõi aega surnuks nooruke neiu,kes
uudihsimulikult jälgis tänaval toimuvat ja aegajalt viskas pilgu üles akendesses,kust oli kuulda väikelaste
kisa ja emade manitsevaid hääli.Need olid tema kaks vanemat õde,kes jäid üksikuks lastega, peale meeste
kadumist sõjakeerises.Nendel veel veab,sest ühel vanemal õel,Leidal, ootab aasta pärast pikk tee Siberisse
koos oma 9 aastase tütre Tiiuga.Meie noor neiu, kelle nimeks on Silvia,saab alles 19-seks paari nädala pärast
ja tema pea on täis veel päris romantilisi mõtteid,mis on eriti tugevad tänasel ilusal kevadpäeval.Ja järsku, ei
tea kust seisab tema ees vormis tõmmu mees,peos kommi tuutu ja pomiseb midagi “paluun  tjütarljabs”,mille
peale Silvia kukkus lapselikult naerma,pannes võõra veel rohkem midagi pomisema oma keeles,millest Silvia
suurt aru ei saanud.Lõpuks võttis ta kommituutu vastu ja nagu kasvatatud tüdrukule oli kombeks,ka korraliku
kniksu tegi,mille peale võõras muigas ja tutvustas ennast,Vassili,mille Silvia ka viisakalt vastas, oma nime öeldes.
Sellega see tutvus ka lõppes,sest ülevalt kostis vali käsklus”Sillu,marss koju”. Võõras kummardas viisakalt ja
hakkas kiiruga oma teed minema,Silvia aga pistis karamelli põske ja hakkas keksides paraadna poole liikuma,
sest vanemate käsk on püha.
See oli minu ema esimene tutvus minu isaga tollel 1948 aasta kevadel ja minu sünnini jääb veel 20 kuud.

Minu ema kasvas üles paljulapselises peres Tahkurannas.Vanaema Marial oli kuus tütart Aino,Maria,Ly,Elsa,Leida ja
pesamuna Silvia ja kaks poega Harald ja August,isa oli Jüri,kes oli nooruses meremees,hiljem aga peremees
kes hoidis tervet pere range kontrolli all.Minu vanaema jutu järgi oli Jüri olnud täielik despoot ja kuraasi täis
kohalik tegelane,kellele meeldis kõigile näidata oma jõukust ja üleolekut.Mida rohkem lapsi ilmale tuli,seda
raskemaks vanaemal elu läks ja seda kauemaks vana Jüri linna pummeldama jäi peale igakordset sõitu linna
laadale.Juhtus ka seda,et koju jõudes oli vana Jüri nii pahur ja kuri kõigi peale ja vanaemal tuli lastega pakku naabri
juurde joosta.Kui vanaisa suri,tuli vanaemal talu maha müüa ja linna elama asuda.Siis algas sõda ja raske aeg
kõigile eurooplastele.Segane aeg tuli ka vanaema perre.Kolme vanema tütre ellu hakkas lapsi tulema.Kõige esimesena
tõi lapselapse vanaemale tütar Ly,kes oli vanuselt teine peres,tema kaasaks oli noormees ,kes oli agar tegelane kohalikus
külanõukogus, aktivistina ühiskondliku elu organiseerimisel ja kes ka selle eest ränka hinda maksis.Enne kolmanda poisi sündi,
1941 aasta sügise õhtupoolikul tulid neli Omakaitse meest Ly kodu ja kutsusid ta mehe õue juttu ajama,kui jutt tundus
Ly-le liialt pikaks venima,läks ta õue vaatama,mis seal nii kaua arutatakse ja oma õuduseks avastas ta abikaasa õue
väravaposti külge ülespooduna.Nii jäi mu tädi Ly esimesena leseks kolme lapsega.
Vanema tütre Aino abikaasa oli Harald,kes oli äge venelaste vastane,neile sündis esimene laps,tüdruk Mare 1942 aastal.
Enne seda tõid ilmale lapsed ka tütred Maria la Leida,vastavalt Linda ja Tiiu,ka nende isadega olid väga segased
asjalood ,Maria tütre ja tulevase poisi Haraldi isa olevat olnud vene lendur,kes pidevate komandeeringutega ja
väeosa  liikumistega jäigi lõpuks kaduma suurtesse Venemaa avarustesse peale 1953 aastat.Leida kaasa aga olevat
üks Läti vastupanuliikujatest ja kes ka jäigi kaduma Venemaa vangilaagritesse,Leida aga,nagu ma eelnevalt mainisin,
küüditati 1949 aastal,mehe pattude pärast Siberisse.Vähem dramaatilisem oli saatus neljandal tütrel Elsal,temal oli
esimene romaan mingi kohaliku tegelasega,kellest ta jäi rasedaks ja ainult tänu vanaema targale tegutsemisele
leiti talle ruttu vääriline peigmees tubli saarlase näol,kes ta kohe ka naiseks võttis,tegemata mingit numbrit Elsa
sedapsi olemisest,sest ajad olid sellised segased ja ettearvamatud.Nii saigi Elsa poeg Jüri oma tõelisest isast
teada alles täiskasvanuks saades,kui ta õppis Pärnu Merekoolis tüürimeheks.
Juttu pole me teinud veel vanaema kahest pojast s.t. minu onust Haraldist(Osma) ja Augustist(Kutt).
Nende lugu väärib veidi pikemat teemat.Harald oli vanem ja veidi halva nägemisega ja emotsionaalsem ja pehmema
iseloomuga(vanaemasse).Kutt aga tõeline vana Jüri,oma isasse,uhke,kuraasikas ja ohjeldamatu avantürist.
Ma täpselt ei tea mil, moel Osma pääses venelaste ja hiljem sakslaste sundmobilisatsioonist,kuid peale venelaste
tagasi tulekut sai temast kohalik rahvamiilits. Kutt aga pääses vene kroonust nooruse tõttu,kuid sakslastele oli ta
juba küps ja mobiliseeriti kuulsasse 20-sse  SS deviisi 1943 aastal.Sinimägedes 1944 a.suvel,kui venelaste pealetung
läks eriti julmaks ja sakslased jalga lasid,jättes eestlased üksi ülekaaluka vaenlase vastu,otsustas Kutt märtrit mitte
mängida ja deserteerus grupi hulljulgetega metsa,ning alustasid oma partisani(metsavendade) elu,kuni nad 1946
aasta suvel  kuskil Are kandis hävituspataljoni meeste kätte vangi langesid,enne ärakasutanud kogu laskemoona
ja maha nottinud hulga vaenlasi.Eeluurimise ajaks toodi ta Pärnu vanglasse ja siiani ma ei tea mis asjaoludel ja
kuidas sai sellest teada Kuti vend Osma,kuid fakt on see,et ta tehes võlts volituse või käskkirja mille alusel antakse
välja vange,et viia neid ülekuulamisele NKVD-sse,mis asus tol ajal Pärnus Ringi tänaval(hiljem KGB Pärnu osakond),läks
ta selle paberiga Pärnu vanglasse,rahvamiilitsa lint käel,miilitsatõend taskus ja vintpüss õlal,nii kui ehtne konvoi ja
nagu see venelastele omane on,oli ka tol ajal suur bardakk asjaajamistel,siis osutus venna väljatoomine vanglast
üsna lihtsaks ja mis ka tal õnnestus.Seejärel ei jäänud kahel vennal muud võimalust,kui jälle metsa rettu joosta,kus aga
neil kaua ei õnnestunud redutada,sest tolleks ajaks oli elanikkond nii ära hirmutatud,et abi neilt loota oli väga raske
ja vastupidada oli võimalus ainult oma saatusekaaslasi leides.Mingi grupiga nad lõpuks liitusid ja viisid läbi
ka paar, kolm õnnestunud operatsiooni võimu vastu,kuid ühel operatsiooni etapil nad sattusid lõksu,või oli keegi
kohalikest reetur,kuid kinni nad nabiti Tori kandis,peale ägedat võitlust kuni viimse padrunini ja edasi ootas ees Venemaa vangi
laagrid.Mõlemad said 25+5 aastat Vorkuta vangilaagrit,kodumaa reetmise ja banditismi eest,Kutt veel vaenlase poolele võitlemise eest.

Nüüd veidi oma isast.Isa sündis mul Moskavas,prospektil Vana Arbat,pookeldrikorruse ühetoalises
kommunaalkorteris,kus ühiskoridori peal oli 8 perekonda.Peres oli neli last
isast vanem vend Leonid(Ljona) ja õde Lidia ja noorem õde Aleksandra(Šura).Ema töötas
pesumajas,isa oli juhutöödel ja alkohoolik,kes jõi dinaturkat, muutes sellega koduse elu põrguks.
Sellest ka vanema venna traagiline elukäik,kes juba noorelt läks tänavale ja tutvus Moskva
allilmag,kus temast sai juba noorelt “kõva tegija”,kelle hüüdnimeks oli “Vor bagdatski”
(Bagdadi varas),sest
ka tema oli tõmmu verd nagu minu isagi, emasse, kelle isa oli mustlane.Ühel enne-sõja aegse
aasta õhtul tuli Ljona üle pika aja kodu ema vaatama, üleni uhkes riides,võttis põuest
väikese paki ja andis emale,öeldes selle peale,et ta sõidab kaugele ja kauaks ära ning see
väike kingitus on teile võib olla väikeseks kergenduseks sel raskel ajal.Kallistas kõiki
oma lähedasi ja ütles jumalajätuks,et ei unusta neid kunagi ja nii ta oligi läinud.Paki
avades nägi ema kuld ehteid ja puhkes nutma,sest ta teadis mida need tähendavad.Ema peitis
need kohe ära ja juba järgmisel päeval oli miilits kohal,pärides kus teie vanem poeg on.
Mõni aeg hiljem sai ema teada,et Ljona laip leiti kuskil poolel teel Moskva-Ashabad raudtee
tammilt,ilma raha ja dokumentideta.
Minu isa aga läks noorelt tööle,lõpetades ainult neli klassi, sest selleks ajaks oli tema
isa surnudja emal oli üksi raske kolme lapsega.Siis algas sõda ja isa saadeti rindele,kust algas
tema raske ja traagiline eluetapp mis lõppes 1944 aastal Pärnus.
Isa sõja-aastatest räägin veidi hiljem.
Nii siis oli aasta 1948.Peale esimest tutvust,mis oli nii lühike ja juhuslik, ei osanud
minu ema sellest mingit numbrit teha ja hakkas seda tasapisi unustama,kui ühel heal päeval
ilmus see “mustlane” silmapiirile,nii pani sellele juhuslikule soldatile nimeks mu ema,sest
nimi Vassili ei jäänudki talle meelde sel esimesel kohtumisel.Emal hakkas süda veidi taguma,
sest ta ei osanud võõrastega eriti suhelda,veel enam sellise tõmmu sõduriga,kes ei osanud
sõnadki eesti keelt.Vasja aga astus ligi ja ütles üpris taluvas eesti keeles,tere Silvia
ja ulatas mu emale väikese lille kimbu.Siis kutsus Vasja ema jalutama ja mida nad seal ja
kuidas üksteisele seletasid ma ei tea,kuid isa olevat kutsunud mu ema kinno,kuha nad ka
läksid ning ema jutu järgi olevat olnud mingi põnev ameerika film ja isa olevat kinos olnud
küllaltki viisakas ja tähelepanelik kavaler.Nii need väikesed kurameerimised ja flirdid
kestsid mitu kuud,väikeste vahedega ja üsna süütul moel,sest nagu hiljem välja tuli,olid
nad mõlemad süütud noored,vaatamata minu isa vanusele,kes oli juba 25 aastane täismees,tuli
temal elus 7 aastat vormi kanda,nendest 4 sõjaväljadel võidelda,kus pruute eriti ette ei
tulnud ja ka mu isa iseloom  oli hoopis erinev sellest,kui mõeldakse seksinäljas sõdureid.
Ema õpetas isale kohtamiste ajal eest keelt ja ka ema parandas oma venekeele oskust isaga
suheldes,kuid kodus teadis ema suhetest vene sõduriga ainult tema õde Ly,kes oli üksi oma
kolme lapsega peale oma mehe mõrva oma eestlaste poolt ja võib olla see oli ka põhjuseks,
miks ta oma noorema õe salasuhet venelasega pooldas ja varjas.Siis ühel talvisel päeval
kutsus mu isa ema restorani “Bristol” kuhu ema eriti ei julenud minna,kuid peale õe Ly
julgustust ja õpetusi,otsustas ema viimaks nõusoleku anda  restorani minekuks.Ly andis
talle selga veel oma peokleidi,milles ema oli välja näinud eriti ilus ja nii nad siis
läksid, mõlemad esimest korda elus restorani,üks 19 aastane eesti neiu ja teine 25 aastane
sõja läbikäinud täismees.Sõid ja jõid likööri ja šampust,milleks isa oli raha kogunud mitu
kuud,mõlemad olid väga elevil ja erutatud ka joodud kraamist,tantsida isa ei osanud,ehkki
ema mitu korda peale käis,kuid alati oskas isa ennast välja rääkida ausalt tunnistades,et
ta ei oska ja ei taha tantsida teiste naeruks.Ema tundis kogu õhtu mingit erilist pinget,
sest ta aimas,et tema elus on toimumas mingi suur pööre ja ta ootas kannatlikult,mida see
õhtu toob.Seda aga, mis juhtus mõne aja pärast peale söömist,joomist ning muusika kuulamist,
ei osanud mu ema unes ka ette näha,järsku tõusis mu isa püsti ja hüüdis kõvasti vene
keeles,daamid ja härrad-tähelepanu,”Ma armastan seda tütarlast” ja tõmbas oma särgil
nööbid eest lahti ja paljastas oma rinna,kuhu oli suurelt tätoveeritud”Silvia,ma armastan sind”
.Mu ema jäi tummaks,sest ta ei osanud sellele
kuidagi reageerida,kui terve kõrts kukkus aplodeerima,kisades kooris,kibe ja gorko segamini.
Restoranist kojuteel olid mõlemad mingis afekti seisundis,vahetasid mingeid seosetuid ja
ebamääraseid repliike oma vahel,isa, värskes õhus veidi kainenenu, hakkas tajuma oma käitumise
tagajärgi ja paratamatust,püüdis kas või veidigi olukorda leevendada,kuid see ei tulnud tal
kuidagi välja,ema aga oli täiest paanilises olukorras,sest ta oli pandud dilemme etta,kas
hüljata see mees, kes tema pärast rikkus oma keha eluksajaks,või võtta vastu otsus sundseisus.
Muide, mu emal oli ka oma isa iseloom,uhke ja kompromissitu ja sellepärast oli tal topelt
raske võtta ette kindlat otsust,ning ta otsustas seda asja kõigepealt arutada oma õega ja
kenagu enda kergenduseks ja isa rõõmuks vastas ta kelmikalt “ja podumaju”-ma mõtlen,millega
isa oli väga rahul,sest vähemalt selleks momendiks on tal veel šansse.Oleks ta ainult teadnud
sel momendil,millisele saatuse vekslile ta allkirja ootab.
Kaua mu ema oma saladust hoida ei saanud ja õe Ly pealekäimisel tuli tal oma lugu oma emale
ära rääkida.Algul ei tahtnud mu vanaema seda juttu kuuldagi,kuid saades teada tätoveeringust
rinnal,jäi veidi mõttesse ja ütles ,et ainult sel juhul kui  võtab meie perekonnanime,võib
see”mustlane” loota mu tütre südamele.Vanaemal oli raske seda otsust teha,sest kaks tema
poega viibisid Venemaa vangilaagrites ja nüüda anna oma pesamuna ära vene soldatile.Ehkki
ka sakslaste okupatsiooniajal tuli vanaemal üle elada kurikuulsa Betty-aida õudused,oma tü-
tarde meeste pärast,kuid tänu oma pesamunale,minu emale,kes kaks nädalat järjest iga päev
käis sakslaste komandatuuris kaebamas ja palumas,et laske mu ema välja,ma nii kardan kodus olla
,kui venelased pommitavad ja peale ühte pommitamist,mil üks pomm tõesti tabas ema kodu ajal
kui Ly ühte last köögis vannitas,lendas üks pomm läbi tagumise toa lae ja põranda alla korrusele
ja ei plahvatanudki,nii,et venevärk päästis seekord mu lähedasi surmasuust ning see viis
mu ema täielikku šokki,mille tagajärjel ta jooksis komandatuuri ja nuttis ja kisas mis kole
süüdistade sakslasi kõigis surmapattudes,et näete,teie lohutasite mind,et ega pomm ei pea
just minu majja kukkuma,aga vot näe kukkuski ja just praegu,näidates oma räsitud ja tolmust
kleiti.Sakslased andsid talle limonaadi ja kommi ning rahustasid igatmoodi ja lubasid vanaema
koju lasta,mida nad kahe tunni pärast ka täitsid.

Peale väikest perekondlikku nõupidamist lubati mu emal abielluda selle “mustlas”soldatiga.
Pulmad olid tagasihoidlikud,kui neid saabki pulmadeks nimetada sellel äreval ja vaesel ajal.
Isa töötas  sel ajal Pärnu vanglas ja oli NKVD all.Siis tuli kätte 1949 aasta märtsi küüdi-
tamine.Saades sellest teada,et ta naise õde koos alaealise tütrega ootab ees Siberi tee,läks
mu isa NKVD peastaapi ja viskas oma dokumendid ja sõja ordenid,medalid ja aukirjad
lauale sõnadega,et kui teie olete otsustanud,et mu naise õde Leida koos väikese tütrega on
rahvavaenlased,siis ei ole ka minu koht teie organisatsioonis ja lõpetan igasuguse koostöö
teiega.Algul olid kohalikud ülemused jahmunud,et kuidas üks noor sõjaväelane nii julgelt ja
nahaalselt tuleb neile oma arvamusi avaldama.Peale pikka jutuajamist anti isale ta aurahad
tagasi ja öeldi,et hea küll,selle me jätema omavaheliseks jutuks,ainult tänu teie teenetele
ja vapratele tegudele rindel,kuid need inimesed kuuluvad deporteerimisele ja ei mingit
juttu nende süütusest pole vaja rääkida,kõik on juba ülevaltpoolt otsustatud ja nii tuligi
mu isal hakata uut tööd ja elukohta otsima,sest nüüd ta oli organitest vallandatud.Nii tuligi
tal asuda tööle 1.keskkooli kojameheks,saades elukohaks toa koolis.Siis kui mina sündisin
1950 a jaanuaris oli isa juba selle korteri vahetanud suurema vastu mis asus Pärnu jõe kaldal
Vana haigla ja vangimaja naabruses. Sealt Pilli tänavalt algas ka minu elu ja lapsepõlv.Peale
Stalini surma 1953 aasta mätsis,mida ma väga hästi mäletan seoses tehaste vilede ja sireenide
undamisega.Ma seisin akna all,nina vaevu ulatumas üle aknalaua ja uurides uudishimulikut väljas toimuvat,
mille peale ma küsisin isalt,et Vassa(nii ma kutsusin oma isa)miks need viled ja pasunad undavad,mille peale
isa vastas,et vana Jossif on kaputt.Ma ei mäleta kui kaua ma oma isa Vassaks kutsusin,sest
see nimi oli pidevalt mu vanaemal suus kes tol ajal elas meiega,ainult tal käis ette veel
sõna vana s.t. “vana vassa”.Hiljem ma hakkasin isa hüüdma papaks.Oma isa ma mäletan väga
varajasest lapsepõlvest,võib olla isegi sellest ajast,kui ma veel käiagi ei osanud,sest ema juttude
järgi sõidutas isa mind tihti õhus ühe lennukitiiva detaili peal ja mina olevat vaimustusest
kiljanud koguaeg.Mina aga mäletan seda väga hästi ja mul on meeles isegi isa hääl,mida ta selle
juures tegi(lennuki müra taolist).Kuna isa õppis eesti keelt väga visalt,aga meil oli kodune keel
eesti keel,siis oli isaga suhtlemine veidi konarlik,ja sellepärast isa erilist initsiatiivi
üles ei näidanud,vaid pigem vastas minu pärimistele ja uudishimule väga lühidalt,konkreetselt ja
minule arusaadavas vormis,kasutades selleks palju vanu vene ütlusi, vanasõnu või mõistujutte.
Alles hiljem sain ma aru,kui palju oli minu isas seda sisemist inteligentsi ja mõistust,mis on
tänu temale kujundanud minu maailmavaadet ja arusaamu tõest ja valest,heast ja kurjast.Kuigi
isale ei meeldinud rääkida palju oma lapsepõlvest ja elust Moskvas,tundsin ma  alati mingit
sisemist süütunnet,millest mu isa on elujooksul ilma jäänud,aga millele tal oleks olnud täielik
moraalne õigus,sest selliseid inimesi sünnib väga harva, valel ajal ja vales kohas.Tol ajal
aga ei saanud ma sellest veel aru,mistõttu hakkas mu ellu kerkima üles küsimusi,millele vastuseid
otsima hakkasin ma ise,sest ma tajusin,et see on isale väga valus teema,aga temale haiget teha
ei tahtnud ma kunagi.See vastu mu ema oli isa täielik vastand,kes kamandas,nõudis ja karistas,ehkki
ma armastasin oma ema nagu isagi,oli see armastus rohkem looduse loomuliku vilja moodi,millest
ei pääse ükski laps.Ma ei saa öelda,et mu ema minust ei hoolinud,vastupidi,mäletan,kui me olime
ükskord kolmekesi,mina,õde Anne ja ema koos diivanil ja unistasime koos,ütles ema ootamatult
sellise tõe,kui järsku tuleks surm ja küsiks,Silvia sa pead valima ühe kahest lapsest kelle sa mulle annad,
siis vastaks ta,et võta Anne. Õde hakkas selle peale töinama ,ema aga lohutas,et ta tegi ainult
nalja aga minule on see jäänud nagu süükoormaks kaela kogu eluks,sest ma tundsin,et nii oleks ema
ka teinud.Võib olla elas selle teadmisega edasi oma elu lõpuni ka minu õde.Õde oli minust aasta
kümme kuud noorem ja sündinud Skorpioni tähtkujus,mis on väga saatuslike tähenduste ja tagajärgedega.
Peaaegu kõigil meil on olemas sünnimärgid,mille tekkimise põhjusi enamus inimesi ei oska
seletada.Minul aga on see sünnimärk üpris omapärane ja unikaalne,nimelt umbes viie sentimeetri
pikkune arm paremal õlal.Elus on mitmeid kordi kihlvedu tehtud selle armi vanuse koht,kuna
omalt poolt pakkusin varianti,et see arm on vanem kui mina ja tuli ette inimesi,kes selle
õnge läksid ja ei uskunud sellise variandi õigsust,kuid fakt on see,et ma sündisin juba selle
armiga.Täpselt ei osanud ka minu ema seletada täpseid põhjusi või fakte selle armi päritolu
kohta,ainult väitis seda,et kui ta mind esimest korda nägi peale sünnitust,oli see arm juba olemas.
Kuna ma jäin oma sünniga 3 nädalat hiljaks,siis emal oli raske mind normaalselt sünnitada
ja arstidel jäi üle ainult keisrilõikega päästa minu ja ema elu.See ämmaemand,kes oli mind
sünnitusel päästnud käis mind ka hiljem vaatamas, kui ime last,sest ma olevat sündinud ilma
elumärkideta  ning arstid olevat mind juba kõrvale pannud ja hakanud päästma ema elu
kes langes koomasse,suure verekaotuse pärast.Kuna iga vastsündinu pannakse kohe kaalule,siis
minu kaal oli 5,3 kg.ja ämmaemandal olevat olnud kahju nii suurest poisist ja noorest emast,et
võttis mind veelkord kätte jalgupidi ja raputas ning jagas lakse vastu tagumikku nii kau,et
isegi temale olevat see tundunud terva igavikuna.Lõpuks, kui ta hakkas juba lootust kaotama
olevat ma äkki suust välja köhinud suure vereklimbi ja pistnud kõvasti karjuma,mille peale kõik opitoas
hõiskama kukkusid ja mind poputama tormasid,unustades jälle ära mu ema raske seisundi,kuid õnneks
seekord päästeti nii minu kui ema elu.Siit ka ainus tõepärane versioon minu sünnimärgi kohta.
Mind väljalõigates, tabas kirurg kogemata skalpeliga minu õlga ja ma lämbusin oma vere sisse,mille hiljem
välja köhisin,tänu ämmaemanda kohesele ja pikale ponnistusele.Mis seal täpselt toimus 60 aastat
tagasi,ei tea keegi siiani,sest elus olen praegu ainult mina üksi.Arst kes mind opereeris
oli dr,Ester,kes oli väga lugupeetud ja küllaltki professionaalne oma ala spets.
Õel aga oli minu armile vastu panna üks väike armike vasaku silma nurgas,mille päritolu
ma ei teadnud pikka aega,kuni ükskord ema seletas mulle ja õele,et Anneke,see ei ole sul
sünnimärk nagu vennal õlal,vaid see on kingitus sinu 2 aastaseks saamisel venna poolt.
Nimelt,peale sünnipäeva pidu,kui torditaldrikud, kohvitassid ja lusikad olid kööki pesukaussi vette
pandud,tahtsin mina hea poiss olla ja ema eeskujul ise pesemisega pihta hakata,samas,kui
külalised veel tagatoas koos vanematega lauas istusid.Õde aga oli mulle kärmas järgi tulema
ja ka mulle appi nõudepesule,mis aga mulle vist eriti ei meeldinud ja ju ma siis vist äsasin
lusika varrega ja nii õnnetult,et otse silma nurka,mille peale oli tõusnud hirmus kisa ja
kööki jõudes pidi mu ema ehmatusest shoki saama.Mina vahin ehmunult õde, lusikas peos,õde aga
karjub ja hoiab verdvalguvast silmast kinni.Ema esimene mõte oli,et nüüd lõi poiss õel silma peast
välja ja siis ma sain….,jumal tänatud,et ma ise seda ei mäleta ja kõik see lugu lõppes
küllaltki õnnelikult ja õele jäi ainult väike arm,mida ta mulle hiljem on korduvalt meelde
tuletanud siis,kui me teinekord väikselt riidu läksime.

Laspsepõlve aastad.
Üks varasematest mälestustest,mis minu mällu on jäänud,on tädi Leida tütre Tiiu tagasipöördumine kodumaale Siberist,täpsemini Simbirskist,sest tal sai täis 14 eluaastat ja nõukogude seaduste järgi lubati ta kodumaale tagas.Tädi aga pidi veel 3 aastat Siberis olema.Seda ma mäletan,et mingi võõras suur tüdruk ilmus meie perre ja terve meie suguvõsa muudkui vooris edasi tagasi,et näha ja katsuda seda imelast,kes pääses “karu koopast”.
Tol ajal oli meil ühes toas ka üürnik,üksik noor naine,nime ma ei mäleta.Ühel päeval,kui ema oli poodi läinudja üürnik just riideid vahetas,koputas keegi võõras ja tuppa astus vene sõdur,üürnik peitis ennast tagatoas olevasse koridori,mis oli tänavapoolne siisekäik,kuid mida me ei kasutanud ja see oli nagu omamoodi panipaigaks või sahvriks.Sõdur jalutas läbi kahe toa midagi oma keeles seletades,üürnik hüüdis talle midagi sealt vastu,millest jutt oli ma ei tea,kuid lõpuks see soldat lahkus ja üürnik tuli alles siis sealt sahvrist välja ja sellega esialgu lugu lõppes.Siis tuli ema koju,hakkas süüa tegema,üürnik keerutas veel mõniaeg ringi ja hakkas ennast linnapeale sättima,kui järsku avastas,et kell on laualt kadunud.Kõigepealt kohe minu käest pärima,kuhu sa kella panid.Mina vastu,et ma pole mingit kella võtnud.Siis läks ema närvi ja mind tutistama,ütle kohe kuhu sa kella panid.Asi võttis nii hullu pöörde ja ma rumal enda päästmiseks valetasin,et ma viskasin kella solgiämbrisse.Ema läks loomulikult seda kontrollima jõe äärde ja tagasi tulles läks asi päris kurjaks.Siis hakkasime saama õega mõlemad rihma,üürnik muidugi vaatas seda karistusoperatsiooni vaikides pealt.Ema aga pani meid riidesse,kuna väljas oli talv ja käskis meid vangi minna selle teo eest.Vangimaja asus meil kohe naabruses ja nii me siis õega kahekesi käest kinni hoides ja nuttes läksime,et ennast vangi üles anda tegemata kuriteo eest.Alles poolel tänaval jooksis ema meile nuttes järgi ja me läksime kõik kolmekesi nuttes ja kallistades koju tagasi,sest järsku oli üürnikule tulnud meelde see soldati külastus ja emale mainides oleks ta ise äärepealt saanud suurema keretäie ,kui meie õega kokku saime.See oli mu esimene tõsine ja teenimatu keretäis mida ma mäletan ja seda ei andnud ema andeks ei endale ega sellele üürnikule.Mõne päeva pärast oli see üürnik läinud.Ma ei oska siiani öelda,kas ma olin väga pahane ema peale või mitte,kuid mingi jälje see jättis kindlasti minu maailmavaatesse,kuriteo ja karistuse positsioonilt.Sest mu isa ütles alati sellista asjade kohta nii”Lendu lastud noolt enam tagasi ei pööra”

Ristiti mind suhteliselt hilja ja seda üprsis huvitaval põhjusel.Nii palju,kui ma oma lapsepõlve aastaid mäletan, figureerib minu mälestustes tihtipeale täditütre Milvi kuju.Ma olin temasse nii lapselikult kiindunud,et iga kord pidi ta midagi välja mõtlema,et mind traumeerimata ära minna.Seda ma mäletan küll,kui ma pikkisilmi aknal piilusin ja ootasin millal Milvi tuleb ja ära minna ei olnudki tal nii lihtne.Seda,et ma oleks jonninud või nutnud,ma ei mäleta,kuid Milvi jutu järgi olid mu silmad juba nii kurvad,et ta lihtsalt ei saanud niisama ära astuda.Sellepärast oli minu ristiema ainus kandidaat loomulikult Milvi,kuid kiriku seaduste järgi ei saanud alla 14 aastane selleks olla ja nii siis oodatigi aega,mil Milvil sai 14 aastat täis.Ristiti meid kodus,õde,tädi Mari poega Haraldit(Nuki) ja mind.Mina olin siis viiene,Nuki kahene ja Anne kolme aastane.Ristis meid vene papp,sest me esivanemad olid kõik vene-õigeusku ristitud.Ristimisrituaal oli lihtne,kõigepealt pidas papp väikese jutluse,mida ma ei mäleta,siis tõmbas väikese pintsliga mingid salvi otsaette ja pritsis pühavett pähe,siis alleluuja kolm korda ja oligi paganast ristiinimene saanud.Kõige õnnelikum sellel tseremoonial oli muidugi Milvi,sest nüüd ta oli minu täieõiguslik ristiema.Ausalt öeldes,ta oli ja on, kõige südamlikum inimene meie suguvõsas,kelle elutee ei kulgenud kuigi roosiliselt.Kuid, tol 1955 aasta kevadel oli kõik veel küllaltki proosaline.

järgneb…