I want to live, not just be alive

Liiklus on siin ikka üks täielik segapudru. Esiteks muidugi see hull signaalilaskmine. Koguaeg käib üks tuututamine, isegi ilma igasuguse põhjuseta. Näiteks kui sõidutee serval kõnnivad jalakäiad, siis lastakse neile alati signaali, lihtsalt teada andmaks, et sa möödud neist. Samuti ka kui üks auto teeb teisest möödasõitu, alati laseb signaali. Igale poole ette ja taha käib üks signaalitamine, päris häiriv.

Lisaks näib ka, et igale poole tohib keerata, peaasi et signaali annad. Näiteks pole mingi probleem teha vasakust reast parempööret. Või siis näiteks keerata kõrvalteelt peateele ilma igasuguse teeandmiseta. Või siis näiteks kui teetööde tõttu oli pandud kiiruse piiranguks 20, siis meie autojuht sõitis rõõmsalt 80ga, vahepeal tegi paar korda suure aeglustuse, kui mingid suuremad ebatasasused olid, aga koha keris jälle tempo üles.   Siiani “parim” olukord oli alles hiljuti, kui Chongqingi läksime ja autojuht keeras peateele, aga talle ei antud teed ja nii ta siis sõitis rõõmsalt vastasuunavööndis nii kaua kui õigele rajale sai keeratud. Ja ise lasi veel vastutulejatele signaali ka.

Ja muidugi ei tasu jalakäia arvata, et tal kunagi eesõigus võiks olla. Isegi vöötrada pole mingi erand.  Suuremal on alati õigus.

Täna käisin ma oma tööpäeval Jiangjingis. Tracy jutust sain ma aru, et peame minema Jiangjingi mingitele reklaam flaieritele järgi. Kui kohale jõudsime, siis sain aru, et tegelikult me pidime hoopis minema linna peale flaiereid jagama. Esimese hoona tuli see küll halva üllatusena, aga tegelikult ei olnudki nii hull. Esiteks selle pärast, et need olid asjalikud flaierid, millega sai hinnast väga palju alla. Teiseks, me käisime suurel jalakäiate tänaval ja seal kõik tsillisid ja jalutasid ja istusid ilusa ilma käes ja näis ei flaierite pakkumine ei tüütand neid, nagu Eestis , vaid enamus võttis ikka huviga vastu. Lisaks siis tekitas paljudes ka elevust see, et välismaalane olen. Eks ilmselt selle pärast otsustatigi, et mina oleks üks nendest, kes sinna läheb, sest siis on reklaam meeldejäävam. Me kuuekesi olime seal tüdrukutega ja päris tore päev oli. Ilm oli ilus , praegu parematel päevadel juba 16 kraadi väljas Kui flaierid jagatud, siis võtsime endale ka miskit süüa ja juua ja istusime pargis. Ja kes tahtsid käisid poodides.  Seekord meeldis mulle Jiangjing isegi rohkem kui eelmisel korral

Täna pidin jälle tööl 1,5 h kauem olema. Seekord siis seetõttu, et minust taheti  koos klientidega pilti saada. Hommikusöögi ajal ei tulnud see kellegile pähe ja kuna mu tööpäev pidi lõppema tund aega enne õhtusööki, siis pidin ma olema pikemalt tööl, et kliendid ära oodata. Seepeal järgnes siis püüe korralikku pilti saada. Kui nad tahavad korraliku pilti teha…ma ei tea kas siis reklaami jaoks või mingiks muul eesmärgil, siis võiks ju hankida normaalse kaamera ja paluda äiteks klienti, et kas ta on nõus pildil olema ja siis teeme kõik mingi kena poosi. Või siis jah, juhuslikud pildid võivad kohati veel paremadki olla, aga selleks on tarvis kaamerat ja ehk pisut ka oskust. Meil oli aga nii, et Tracy luuras oma mobiiliga ümber laua kui asju lauda viisin. Niisiis olid pildid juhuslikud, kiiruga ja udused. Kui juba teha, siis võiks ikka ilusti teha ju. Pärast mõningat kohmakat ringi jooksmist ja pildistamist saime siis mingid pildid kätte, mis olid enamvähem, aga siiski mitte just kõige paremad mu meelest. Mikkost tegi ta ka pilti. Ei teagi täpselt kuhu need lähevad.

Käisin täna taskulambivalgel poes. Meil siin maja kõrval on väike poekene, kus müüakse igasugust tarvilikku, mida saab ilma külmkapita hoida.  Täna kui poodi läksin, siis selgus, et seal on elektrikatkestus. Aga sellest ei olnud midagi, sest mulle pisteti taskulamp pihku ja sain niimoodi kõik vajaliku üles otsida. Päris naljakas kogemus oli

Õhtul oli kavas meie osakonna uusaasta pidu. Mõtlesime, et korra käime sealt ikka läbi, kuigi arvasime, et meie jaoks ei ole see huvitav. Õnneks saime aga positiivse üllatuse osaliseks. Tegelikkuses oli tegu päris toreda õhtuga. Dining Centre´is oli meie jaoks uusaasta õhtusöök, mis sisaldas lambapraadi ja lambasuppi. Lambapraadi pakuti õue laudades. Dining Centre teisel korrusel on ilus väliterrass, kus olid spetsiaalsed grilli lauad, kus laua keskel asus grilli auk ja lammas oligi seal restil sütekohal ja meie saime sealt isukalt tükke kiskuda. Kuigi ma muidu ei ole lambaliha fänn, võiks isegi öelda, et pigem jätan üldse söömata selle, siis seekord oli tegu absoluutselt suurepärase praega. Näib et seda oskavad nad teha. 

Need grilli lauad oli kümne kohalised, nii et rahvas jagunes omaette gruppideks. Kokku oli inimesi ilmselt umbes 100 ringis. Ja ma arvan, et meie saime endale kõige parema laua Alguses juhatati meid teisse lauda, mis meie sinna jõudes alles tühi oli, aga seal kõrval oli üks meie kokkade laud, kes meid kohe endaga liituma kutsusid. Me tegime seda ja see oli üväga õige otsus. Näis et meie laud oli kõige lõbusam seltskond seal Ja seal joodi ka kõige rohkem õlut Nastja ütles, et eelmisel õhtul oli ka neil samasugune õhtusöök oma osakonnaga, aga tal oli üpris igav ja ta oleks tahtnud ka ühe õlugi teha, aga kuna tema lauas mitte keegi ei joonud, siis tal oleks olnud imelik seda teha. Igatahes, meil oli ristivastupidi. Muidugi käis nende õlu joomine jällegi shottide kaupa. Niisama ei joonud keegi, ainult siis joodi, kui kokku löödi. Meil oli seal aga üks lõbus tüüp, kes koguaeg tahtis kokku lüüa, nii et koguaeg käis käis jälle õlleshottide tegemine. Päris naljakas oli nii.

Peale grill-lamba söömist siirduti tuppa, kus siis ootasid saalis järgmised lauad

koos suure supipajaga. Jällegi olid kümnesed lauad ja igal laual suur supipott. See ei näinud eriti isuärav välja ning kuna mul oli kõht täis, siis ma isegi ei proovinud seda. Aga sellegipoolest oli seal lauaääres tore. Tekkis veel htek kus taheti kokku lüüa ja hüüti “ganbei” mis on nagu “terviseks”, aga see tähendab tegelikult “põhjani”. Peakokk oli just meie lauda tulnud ja tal polnud millegagi kokku lüüa ja Mikko ulatas talle uue täis õllepudeli. Ta hakkas aga naerma ja tagasi ajama…..kuna “ganbei” tähendas ju seda, et tuleb põhjani juua. Kui kõik peale käisid, siis otsis peakokk Mikkole ka täis pudeli ja ütles, et hea küll siis, “ganbei”, mis tähendas siis seda, et nad lõid kokku ja tegid võidu, et kumb esimesena pudeli tühjaks joodud saab.

Erinevalt Eesti pidudest on siin pidudel väga järsk lõpp. Kui meeleolu oli laes ja vähemalt meie laua omad ka kergelt joogised, siis järsku tõusid kõik püsti, et nüüd on koju mineku aeg. Naljakas oli see, et see kõige hullem shottide tegija tõusis kõige esimesena püsti ja oli valmis astuma hakkama. Tuju oli just lakke jõudnud ja siis järsku oligi kõik läbi. Naljakas. Ja olime veel ühed viimased lahkujad, ainult üks laud oli veel jäänud. Ja kell oli alles 10 saamas (õhtul muidugi).