1. peatükk
Minu loo algus…

!”Nad piirasid meid täielikult ümber,me ei saanud kuhugile põgeneda. Mind tiriti kuskile ära, aga ma siiski kuulsin seda lasku, lasku mil lõppes jacki elu. Mulle tundus et ta tundis neid mehi, kui nad olid jackiga lõpetanud tulid nad minu juurde. Järgmisel hetkel olin ma maas ja mind peksti jalgade ja kätega igale poole ning kirjutati midagi noaga mu seljale. mul ei jäänud midagi muud üle kui surma oodata. ootasin ja ootasin kuni valgeks läks ja üks naine minu juurde tuli ja kiirabi kutsus.”
Rääkisin emale kõik ära, endal pisarad mõõda põski alla voolamas.”Oh Elizabeth, vaeseke, mu väike tütreke!” lohutas ema. ”MA MAKSAN KÄTTE SEDA MA VANNUN!!!” ütlesin ma nii tõsiselt kui vähegi saab. Pärast selle tohutu haava kinni õmblemist mis mu seljal -mis näeb välja nagu pistoda mu seljal, kuhu alla oli kirjutatud verega märgitud – pidin haiglas olema
veel kaks nädalat. Kuigi sinikad olid ära kadunud jääb mulle igaveseks see arm mu seljal. Haiglast välja jalutades mõtlesin kuidas kõige perfektsemalt kätte maksta. Mõtlesin et panen lähen igasugustele kaklus ja võitlemis trenne. Võibolla lähen isegi relva luba tegema ja mootorratta lube tegema. ”Kui nad tahavad märgitut siis nad peavad selle ka saama” ütlesin ma ja läksin koju.