I want to live, not just be alive

Nonii, maagiline maailmalõpukuupäev ongi möödas. Kõik elusad ja terved. Kui eesti ja välismaised netilehed olid  täis igasuguseid uudiseid, küll erinevatest maailmalõpu üleelamise varjenditest kui ka maailmalõpu pidudest, siis siin Hiinas ei paistnud inimesed seda niiväga tõsiselt võtvat.  Kuigi eks mulle võibolla tundus lihsalt, et siin seda jahedamalt võetakse, kuna ma ei loe ju siinseid ajalehti ega vaata uudiseid. Ei tea. Minul oli tavaline tööpäev nagu ikka. Ja tööjuures ka ei kuulnud kedagi sellel teemal midagi rääkivat.

Mikko tegi eile jälle nii head süüa restoranis. Mulle sobib suurepäraselt, et ta ikka ka siia tööle tuli. Nüüd ma saan iga õhtu tööl nautida väga häid toite. Kuna tal on nii palju aega õhtuks toite ette valmistada, siis iga päevaga mõtleb ta aina uuemaid ja huvitavamaid asju välja. Selle  aja jooksul, mis ta siin nüüd töötanud  on, pole ta veel kordagi ühtgi toitu korranud. Kuna tal on kõiges täiesti vabad käed, siis saab ta proovida ja katsetada seal erinevaid toite, ja vaadata, mis hiinlastele paremini peale läheb. Eks ta varsti teeb vast ikka kindla menüü, mis mingi aja tagant korduma hakkab.

Veidike veel ta muljetest ja naljakatest seikadest köögis. Põhiline ongi vist see, et teda vaadatakse justkui nagu mingit kõrgemat ja tähtsamat inimest, kes saab seal oma rida ajada ja muudesse toimingutesse väga ei puutu. Näiteks siis selline olukord: Mikko alustab kell 11 tööd, tal on väga lebo ja palju aega, sest buffee 3 toitu tuleb tal alles kella 6ks valmis teha. Vahel aga on ka lõunal suured grupid ja buffee. Lõuna on kella 12-14. Niisiis üleeile kui ta kell 11 tööle tuli ja nägi, et kõik hullult siblivad, kuna 160 inimest oli tulemas, siis ta pakkus ka ennast appi lõuna tegemisel.  Samal ajal kui ta ühelt kokalt küsis, et kuidas aidata saab, siis tuli just peakokk ja kuulis ende juttu ja ütles Mikkole, et no no noo, you don´t have to worry about this, you do your own thing, this is for stuff. Mis siis, et Mikkol oli enda asjadega väga palju aega ja teistel oli hullult kiire.

Õhtu buffees teeb ta jooksvalt ka pastasid. Et tal on spagetid ja tagliatelled, kaks erievat kastet ja hulgaliselt lisandeid, mida klient sinna sisse valida saab. Tal on ka üks tops riivitud parmesaniga, mida ta siis pastale lisab. See parmesan oli otsa saanud ja ta ütles peakokale, et seda tuleks tellida. Järgmisel päeval kui kaup tuli, siis tuli peakokk tema juurde, pani käe raskelt õlale ja teatas pool-dramaatilise häälega. “I am sorry, but the parmesan didn´t come. But don´´t worry, it will come tomorrow. Is it okay? Or if you need it, I can go and organize  you something. ” See kõlas nii naljakalt, nagu see oleks olud midagi üli olulist Mikko jaoks ja nüüd peakokk vedas teda alt ja rikkus kogu õhtusöögi ära. Tegelikult lihtsalt ju üks väike lisand, ilma milleta ei juhtu ka midagi.

Kui teised kokad hüüavad üksteist nimepidi, siis Mikkole öeldakse tavaliselt “Chef” või “Mr Mikko”   Kui need Chengdu uue hotelli kokad meil köögis külas olid, siis nemad suhtusid ka Mikkosse justkui aukartusega. Ja tolle hotelli peakokk tahtis Mikkoga pilti teha