Jutud

Kõik on pime, tänane öö on lausa tormiline. Kuu on maetud süngete pilvede taha, mis ähvardavad peadselt oma luugid avada ning maa vihmaga üle kallata. Ma ei või sekunditgi kaotada. Ma pean edasi jooksma, ma pean abi kutsuma. Kurat, siin ei ole ju levi! Ma jooksen, viimaks ometi mingi auto. Ma seisan tee peal ees ja näitan, et see seisma jääks, kuid juht ei kavatsegi peatuda. Hüppan teelt eest ning kirun endamisi hullunud rullnokka bemari roolis. Ma ei jaksa enam, väsimus on tulnud kogu mu kehasse. Ma ei saa alla anda, noormehe elu on minu õlul. Näen maja, selles on valgus, jumal olgu tänatud. Jooksen majani ning otseses mõttes trambin uksele. Pika kopsimise peale uks avatakse. Ma ajan vaid segast juttu: „Sõitsin koju, avarii, ma pean helistama! Ruttu!” Vanaproua laseb mu sisse ning näitab teleofni juurde teed. Valin 112, kutsub…kutsub…Viimaks vastab naishääl: Tere! ….

            Kuradile, miks neil nii kaua läheb? Ma olen siin maja juures ju juba pool tundi passinud! Tehku rutem, ta sureb sinna muidu! Ja nüüd hakkab veel vihma ka sadama, seda veel vaja oli. Möödub veel viis minutit ja lõpuks ma näen autotulesid. Palvetan, et see oleks kiirabi. Mul vedas, kuulen sireeni. Astun teele, kuid juht ei võta hoogu maha. Oh ei seekord olen ma liiga aeglane, ma ei jõua eest ära. Ma suudan vaid veel karjuda: „Eiiiiiiiiiiii….!” Tunnen, kuidas keegi võtab minust kinni ja ütleb: „Rahune!” Avan silmad, see on ema, ma olen kodus oma voodis, see oli vaid uni. Ma ohkan kergendatult ning vaatan kella. Kell on saanud just neli hommikul. Uinun uuesti.

           

            Päike paistab silma, ema on kardinad eest ära tõmmanud. Esimese asjana ütlen vihaselt: „Mida Sa teed!? Kas Sa ei näe siis, et ma alles magan? Mõni inimene tahab magada ka veel ju!” Ema ei ütle midagi vastu, raputab vaid pead ning lahkub mu toast. Tegelikult läks ta üldse kodust ära, kuulsin kuidas korteriuks tasase oigega kinni läks. Ah jah, minust ka siis või nii. Olen Birgit, olen 17 ning mu perekond on täiesti nõme. Olgu ema on tegelt norm, aga totaalne töösõltlane. Mees on tal ka, mu niinimetatud isa, kes käib kodus vaid magamas ning laamendamas. Ja siis mu täiuslik õde, kelle ülbusel pole lihtsalt piire. Aga no tegelt on mul maailma parim vend, minust paar aastat vanem. Me oleme mõlemad suht sarnased : heledad juuksed, rohelised silmad ning sarnane iseloom. Ta on ikka ülivinge. Üks vähestest, kes mind mõistab.

            Kurat arvutilaud on niii kaugel ju. Kas ma tõesti pean sinnani minema? Ah pekki, võtan läpaka ja ronin sellega voodisse tagasi. Login msni…vaatan kõik kiirelt üle. Tanjal on msnitekstis (W) ja :`(. Ta ei näita kunagi oma tundeid avalikult. Ma pean asja uurima.

(6) Birgit (6) ütleb: Tsau Tanja(L)

Tanja (W):`(  ütleb: Tsau jh.

(6) Birgit (6) ütleb: Mis juhtus? Räägi mulle.

Tanja (W):`(  ütleb: Ma ei suuda. Teda ei ole enam! Teda lihtsalt ei ole enam:`(

(6) Birgit (6) ütleb: Keda ei ole? :O:S

Tanja (W):`(  ütleb: Toivo. Saad Sa aru!? Teda pole, ta… ma ei suuda seda välja öelda. Ta… ta on surnud:`(

(6) Birgit (6) ütleb: Issand! See ei saa võimalik olla! Mul on nii kahju, tunnen südamest kaasa(W)

Tanja (W):`(  ütleb: jh, aitäh.

(W) Birgit  ütleb: Kas saame kokku äkki?

Tanja (W):`(  ütleb: Ma parem…ah, tegelt  saame jh.

(W) Birgit ütleb: Olgu, tule siis minu juurde. Olen üksi kodus. Sobib?

Tanja (W):`(  ütleb: Jep, ma hakkan mingi 15 mindi pärast liikuma näiteks.

(W) Birgit ütleb: Olks. Näeb. Hoia end. Sau(L) Kallistan!

Tanja (W):`(  ütleb: Tsau(L)

 

            Tanja nutab lahinal, ma toon talle teisest toast salhvaka ning samas ka Toivole küünla. Tagasi minnes süütan küünla ning seejärel istun Tanja kõrvale. Võtan talt käest kinni, et talle jõudu anda. Ta kogub end veidike ning hakkab rääkima: „See oli eile öösel…Kõik juhtus nii äkki, ma sain lihtsalt kõne, et ta on haiglas. Ta läks nagu alati pärast oma trenni sõpradega koju ning järksu tulid ei tea kust mingid mehed välja ning lihtsalt peksid teda. See on kohutav. Saad Sa aru, teda ei ole enam! Mida ma ilma temata küll peale hakkan! Ma ei suuda sedasi ju!” Tanja nuttis jälle, ma kallistasin teda ning sosistasin: „Ma toetan Sind, Sa saad hakkama. Katsu rahuneda praegu!” Mul on Tanjast kahju, see on tema jaoks liig. Ma kardan, et ta ei tule sellega toime. See hirmutab mind. Siiski ma tean, et jään tema kõrvale nii kauaks kui ta soovib. Sõbranna otsustab siiski matustele mitte minna. Ta kardab, et ta ei pea seal vastu.

 

            Möödunud on vaid kaks kuud, mil sain teada, et Toivo on surnud. Selle ajaga on palju muutunud. Olen ise ka muutunud. Nimelt saame emaga paremini läbi ning vennaga hoiame ka veel rohkem kokku kui enne. Siiski ei suuda see mind alkoholist ja pidudest eemal hoida. Iga nädalavahetus pean vähemalt ühele peole minema ning mis salata, alkohol on üks mu suurimaid armastusi. Peod mööduvad suhteliselt vägevalt, ühes käes siidripurk, teises vahel suits või siis sagedamini vessar. Oh, see viimane, see on asjadest parim sõber. Ema muidugi arvab, et olen ilgelt korralik, aga savi, kevad on ka ning peangi kõike lõdevamalt võtma. Mingi kuti peaks ka omale kuskilt sebima.

            Mida ma lobisen siin!? Kell on juba..omg…20.47. Kiireks läheb 13 mindi pärast on Tanja minu juures. Ta tuleb esimest korda minuga peole kaasa. Loodan, et ta suudab oma mõtted mujale saada vahelduseks. Seisan peegli ees, sinised või mustad teksad, sinised või mustad… Appi, see ajab mu hulluks. Tõmban kapiukse lahti ja nagu alati pole seal midagi normaalset. Lähen oma venna juurde, endal ainult pesu seljas ning küsin: „Ou, kumbad teksad meestele rohkem peale lähevad?” Peep vastab: „No mulle meeldiksid rohkem sinised, need on julgemad, sellised lahedad. Hakkad meest omale sebima vä?” Ma ükskõikselt: „Kle mõtlesin, et enne kui kortsu lähen peaks ühe ikka leidma jh!” Venna: „Ok. Aga ou ma tuleks ka tegelt peole kaasa, nii igaks juhuks, võin teile kainekaks tulla. Oleksid nõus?” Ma lihtsalt kallistan vennat selle ettepaneku eest ning nagu juba arvata võib tähendas see jaatust. Nüüd ruttu riidesse. Enam pole probleemi. Sellest tuleb mu elu täiuslik õhtu. Lihtsalt peab tulema, mu parim sõber ja parim venna on sellel peol ning miski ei saa valesti minna. Ma olen nii elevil.

            Uksekell, see on kindlasti Tanja. Jooksen korrastamata juustega esikusse ning avan ukse. Kallistan sõbrannat ning kilkan rõõmust: „Venna tuleb kaasa, ta on meie kainekas. Sellest tuleb parim pidu üldse. Nii hea, et Sa ikka tulid!” Tanja vaatab mind ning naeratab ülemeelikult mulle vastu. See paneb mind imestama, aga pragusel hetkel pole sellel tähtsust. Võtan sõbrannal käest kinni ning vean ta oma tuppa, kus annan viimase lihvi oma juustele ning võimegi teele asuda.

            Peep on täna teistsugune, olen kindel, et miskit on teoksil. Aga suva, peamine, et ta ikka kaasa tuleb. Ma hakkan nagu tavaliselt ette istuma ning siis ütleb venna: „Birgit, kus Su kombed on? Külalised lastakse ikka ette istuma ja ise minnakse taha.” Tanja punastab ning mul lihtsalt vajub karp lahti. Ta pole enne kunagi sedasi öelnud. Ei no ta on päris segi läinud, kuid vastu ma ka hakata ei saa ju. Vahet pole, istun siis taha ning Tanja istub suu kõrvuni peas esiistmele. No mida iganes, ma ei saa enam midagi aru. Nõuan kindlasti pärast vennalt selgitusi, et mis värk on. Peep paneb õnneks muusika mürtsuma ja sõit võib alata. Sinna, kus läbu toimub, on mingi paarkümmend kiltsa. Nagunii kulub sõidu peale terve igavik. Aga venna on täna ülihoolitsev. Tal on autos kaks purki siidrit. Ühe annab mulle ja teise Tanjale. Nii siis meie alkoholi neelamine täna alguse saabki. Muusika saatel, autos, jutulaviini ning ülemeeliku tuju saatel.

            Viimaks ometi kohal. Tanja ja Peep on nagu väiksed lapsed. Ma olen vist loll või milles asi, aga mulle tundub, et miskit on rääkimata jäetud. Nagu Tanja autost välja astub, võtan tal käest ning viin endaga kaasa, et saaksime kahekesi rääkida. Ma ei hakka keerutama ja küsin otse: „Tanja, mis toimub? Mida Sa mulle rääkinud ei ole? Räägi asjast. Miks selline oled?” Ta naeratab salakavalalt ja lausub: „Oh, ma olen vist armunud.” Mina: „Issand…Nii lahe! Kellesse siis? Ma suren uudishimusse siin ja kohe!” Tanja mõtleb veidike ning lausub: „Siin see konks ongi, ma loodan, et Sa ei solvu. Me sebime Su vennaga! Palun ära pahanda, ta… see tähendab, et meie hakkasime msnis rääkima ja täna on nagu meie esimene kohting või nii!” Ma olen kohkunud ja vihane ja pettunud, ütlen esimesed mõtted: „Ja mina ja mina veel mõtlesin, et venna tuli minu pärast ja et Sa tulid minu pärast. Aga ei, teie vaid sehkendasite minu seljataga ning ma olin odav vahelüli, keda ära kasutada!” Tanja segab vahele: „Ei, see ei ole sedasi! Palun saa aru! Palun kuula mind! Mina: „Mind ei huvita! Ma ei taha midagi enam kuulda! Hoia endale ja hoia täna minust eemale! Heaga!” Mu põselt voolab alla pisar, ma pühin selle ära ning lähen joostes minema. Mu vend on endiselt auto juures. Karjun talle: „Mine oma kallima juurde ja ole nüüd õnnelik!” Ta ei saa aru, mis toimub ning üritab mind peatada, kuid lükkan ta endast eemale ning lähen piduliste juurde.

            Mind ei huvita mind enam miskit. Mu parim sõber ja parim vend reetsid mu. Mis kõige hullem nad eelistasid mind teineteisele. Appi, kuidas ma sain seda mitte märgata. Nii palju siis elu parimast peost. Täna ma tõmban end raudselt täis ning mind ei huvita mitte miski. Haaran laualt esimese pudeli, õnneks on see martini pudel. Täna läheb see paljalt alla ka. Pärast esimest lonksu märkan, et reeturid tulevad käest kinni tuppa! Fuck, et nad nüüd minu juurde ei roniks. Oh, õnneks on neil mõistus peas ning nad hoiavad eemale! Ja ega nad teevadki õieti! Ma ei tahakski neid enam näha! Ma vihkan neid. Nad võtsid mult kõik! Aga ei, ma neile näitan! Nad näevad, et mul on nendeta parem. Täna ma joon, tantsin ning lõbutsen.

            Olen juba parasjagu purjus. Peas on selline mõnus sumin ja üleüldse on tuju ülemeelik ning hea. Ei, ma pean midagi lõbusat tegema. Väike tants ei teeks paha. Võtan julgustuseks veel ühe lonsku ja jäen õiget lugu ootama. Kui hakkab käima parajalt tormikas lugu, lähen pudeliga lauale ja hakkan tantsima. Inimesed kogunevad laua ümber. Nad naeravad julgustavalt ning osad isegi plaksutavad. On siiski ka näpuga näitajaid. Mind see ei huvita, ma tantsin edasi. Ja siis kurat…väänan jala välja! Ai see oli nii valus. Kukun laualt maha, õnneks otse diivanile. Ah vajan vist veidike värsket õhku. Aga ei, veel ei lähe ma kuskile. Joon pudeli enne ikka tühjaks. Pagan, vale otsuse tegin! Peep tuleb otse minu poole, ma ei jõua lahkuda ja juba ta ongi kohal. Ta alustab: „Õeke, Sa ei peaks rohkem jooma. Me oleme Tanjaga mures Su pärast. Me ju hoolime, Su jalg on paistes. Mis juhtus?! Mina: „Ah käi Sa ka perse! Olge siis omaette, minu elu ei puutu teisse! Teen seda, mida ise tahan. Ise valisite ükseteist. Mine minema minu juurest, kao!” Selle asemel, et lasta niinimetatud vennal veel miskit vastu öelda, tõusen püsti, vahetan tühjaks saanud pudeli täis pudeli vastu ning lähen hoovi kiigule.

           

            Lõpuks ometi värske õhk. See on nii hea, oleksin pidanud juba ammu välja tulema. Saan nüüd veidike mõelda. Mõtlen vennale ja Tanjale. Ma ei saa aru, miks nad varem ei rääkinud. Kurat, nad olid mulle ju kõige kallimad! Ok, kui mõlemad ei rääkinud, siis vähemalt Tanja oleks võinud rääkida! Ma küll rääkisin temale kui tutvusin rates ühe 18 aastase kutiga, kes oli ülinunnu ning kõige lahedam kutt üldse, keda ma teadsin. Ma rääkisin isegi seda, et ma unistan temast kui oma kutist, kuigi me pole kordagi kokku saanud. Ja ma rääkisin talle kui õnnelikuks ma muutusin kui sain salapärase noormehega rääkida. Aga millega vastas tema, ta lihtsalt varjas kõike minu eest! On alles, ei no ta ei võinud ju mulle üldse rääkida. Appi kui tige ma olen. Kurat nüüd tuli mul veel Kermo ka mõtetesse, ma polegi temaga juba nii ammu rääkinud. Kergelt öeldes on juba igatsus ka peale tulnud. Temaga saan ma alati vabalt rääkida. Vahel ma arvan lausa, et ma olen temasse armunud. Sellest rääkisin ma vaid Tanjale, kuid ta arvas, et Kermo on vaid mu kinnisidee. Nii ma siis jätsingi asja sinnapaika. Olen küll mõelnud, et võiks Kermoga kokku saada, kuid tegelikult ma ei julge eriti. Praeguseks olen ma üldse selle mõtte peast heitnud, sest kõik oli vähemalt tänase hommikuni hästi. Aga nüüd, nüüd on kõik nii masendav.

            Ma pean siit ära saama. Lollisti tegin, et võtsin välja kaasa vaid 0,3-se viru valge cooleri. See on juba otsas, lähen võtan paar tükki juurde ning lähen häälega kuskile. Siin ma enam olla ei viitsi. Mind ajavad need õnnelikud inimesed lihtsalt närvi. Toas käidud, lahkungi sellelt peolt ning kuna kell on juba 2 öösel on väljas kottpime. Suht lootusetu üldse, et mõni auto siit mööda sõidab, kuid võib ju proovida. Hakkan mööda teed kõndima, ise üritan midagi laulda. See metsavahetee on ikka päris hirmutav. Mõtlen isegi tagasi minna, vaatan maja poole ning siis löön käega. Seal ei tunne minust keegi puudust ju…

            Samal ajal majas. Tanja: „Kallis, kus Su õde on? Ma ei ole teda juba päris kaua näinud. Ma olen mures.” Peep: „Ma ise mõtlesin sama, viimati läks ta õue. Ehk läks ta mõtlema, ta vajab aega, et asjadega leppida. Anname talle veel 15 minutit ja kui ta tuppa pole tulnud, siis hakkame otsima.” Tanja ohkab ning noogutab nukralt pead. Sisimas ta kahetseb kõike, ta tahaks asju teisiti ajada. Ta tahaks, et Birgit teaks, et…

            … No kus need autod nüüd on? Siin võib ju üldse igavusse ära surra. Ehk on mõni autoga tuttav nõus mulle järgi tulema. Vaatan telefoniraamatu läbi. Kus ma selle lutsu nüüd pistsin!? Otsin pusataskud läbi ning leiangi telfoni. Aga olen liiga palju joonud, see kukub hirmsa kolakaga maha. Kirun endamisi: „Kurat, juppideks ka veel! Nüüd hakka neid siin pimedas veel taga otsima. Oli seda veel vaja!” Olen tumedalt riietatud ning otsin simkaarti parajasti kui kuulen imelikku häält. Tõstan pea, ma ei suuda reageerida. Must audi kihutab umbes 100 km/h minu poole, ma olen abitult teelt. Jõuan püsti tõusta… Tunnen kuidas auto sõidab mulle otsa. Mu juuksed, tuul sasib neid. Ma kukun hirmsa hoobiga esiteks autole ning siis veeren sellelt maha. Tunnen valu peas, üritan silmi avada, kasutult. Kõik kumiseb, käib ringi ja siis läheb kõik mustaks.

 

            Ma laman haiglavoodis, ei ma ei ole ärkvel. Ma näen kõike kõrvalt. Minu keha kõrval istuvad Tanja, Peep, mu ema ja üks tundmatu noormees. Mu ema nutab lakkamatult, ka mu joodikust isa astub palatisse sisse. Mis ime, ta ei tuigugi. Ta võtab emalt käest kinni ning juhatab ta palatist välja. Nad lähevad ära. Ma karjun mõtteis: „Ei, ema! Ära mine, jää natukeseks veel. Ma kohe ärkan, ma kohe, palun ära mine ainult!” Ka Tanja nutab. Peep on vapper, mitte ühtegi pisarat, enesekindla ja tugevana toetab ta oma kallimat. Minu küljes on nii palju voolikud ja juhtmeid ja nii palju aparaate on selles palatis. Ma näen kohutav välja, täis sinikaid ja marrastusi. Olen kui varemehunnik. Ma ei jaksa seda vaadata, vajun unne.

            Ma ei tea kui palju aega on möödunud, aga ma olen taas ärkvel. Ilmselt juba palju, sest Tanja ja Peep on kuskile läinud. Ma pingutan, ma pingutan kõvasti. Mu pea valutab kohutavalt. Ma suudan silmad avada. Võõras märkab seda ning lausub: „Birgit, kõik saab korda. Sa oled haiglas, Sinuga juhtus õnnetus. Ma olen Kermo. Ma tulin peole, ma tõesti ei näinud Sind seal tee peal. Anna mulle andeks. Ma ei tahtnud. Palun vabandust!” Saan üle huulte nõrga küsimuse: „Miks Sa sinna tulid?” Kermo on tõsine, kuid püüab naeratada ning lausub: „Tanja, Su vend, mina…Tahtsime Sulle üllatuse teha. Mul hakkasid Su vastu tunded tekkima ning ma pidin Sind nägema. Ja siin ma olen! Sa oled kõige kaunim! Ma olen Sinusse armunud” Suudan õrnalt naeratada, samal hetkel astuvad mu vend ja parim sõbranna palatisse. Vaatan neid, mu silmad vajuvad uuesti kinni. Kermo ütleb: „Tulge ruttu!  Ta on ärkvel! Kutsuge arst!” Kuid ma tunnen, et ma ei jaksa enam. Ma näen tunneli lõpus valgust, mu näol on endiselt nõrk naeratus. Peep avab palati ukse ning karjub: „Arst, tulge ruttu keegi ometigi! Ta tuli teadvusele!” Tanja tuleb mu voodi juurde, võtab mult käest. Ta on esimene, kes märkab, et midagi on nüüd täiesti valesti.

Seekord sulgesin ma silmad igaveseks…Ma näen valgust, selle tunneli lõpus, selle pika teekonna lõpus on valgus ning ma lähen selle poole. Ma püüan kohale jõuda. Ma liigun peatumata edasi, ma ei vaata tagasi, mitte veel. Palatis kostub vaid aparaadi halastamatu: piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiks… Nüüd on lõpp, ma olen läinud. Olen taaskord vaid pealtvaataja, mu keha lamab elutuna haiglavoodil. Palat on rahvast täis: ennistele lisandusid veel ema, isa ja doktor. Enamus nutavad. Kermo põselt voolab pisar alla, ta suudleb mind laubale ning lahkub sama salaja nagu ta oli tulnud.

Ma surin siiski õnnelikuna. Tanja, ära muretse, ma tervitan Toivot Sinu poolt. Ja venna, ma valvan Sind. Kermo, viimaks ometi nägin ka Sinu ära. Sa oledki nii kena kui ette kujutasin. Ma jäen Sind teispoolsuses ootama, aga Sa tohid alles aastakümnete pärast järgi tulla. Mul on kahju, et meie kohtumine nii lühikeseks jäi. Mul on kahju, et pidin nii vara lahkuma. Siiski ma olen teiega veel kaua, ma jälgin teid. Hüvasti!

Valmimine: 24.05.2009 – 21.15

Pole kommenteeritud Digg this