Jutud

„Teie elu tuleb keeruline, te peate toime tulema reetmise ja raskustega. Jälgige oma seljatagust. Keegi teile lähedane inimene pole see, kelleks te teda peate. Tal on omad plaanid. Vaadake ette, te võite kõrvetada saada,“ lausus süsimustade juustega viiekümnendates eluaastates naine. Vaatasin teda oma suurte roheliste silmadega ning küsisin: „Mis mõttes nagu?“ Ennustaja raputas vaikselt pead: „Ma ei saa rohkem rääkida, Sa pead ise kõigeks valmis olema.“

            Kõndisin vaikides telgist välja. Mõtlesin lihtsalt nalja teha ja vaadata, mida see mutt rääkida võid, kuid ometi pani see mind mõtlema. See muutis mu tõsiseks. Ma ei saa aru, mida vittu ma üldse sinna ronisin. Sellistele laatadele ma enam ei roni jääb ära. Õues oli juba ka sügis, mu näpud hakkasid külmetama. Pistsin käed taskusse. Mu sõrmede alla jäi suitsupakk, juba selle tundmine tekitas tahtmise üks tobi ära kimuda. Vaevalt jõudsin sellele mõelda kui juba oligi lm põlema pandud ning tõmbasin esimese mahvi. See kraam on ikka kuradi hea, mõtlesin tossu välja puhudes.

            Sulgesin silmad, toetasin vastu puud ja nautisin mürki, mis pidi mind eemaldama elust mõnevõrra varem kui teisi. Ilmselt on mu kopsudes juba mingid nähtavad sest oma fucking kaheksateistkümnest eluaastast olen ma olnud tervelt viis aastat regulaarne suitsetaja. Taas tõmbasin ühe suure mahvi. Kui hästi kuulata, oli kuulda suitsu põlemist. See heli oli kui muusika kõrvadele. Viskasin südamerahuga koni maha ja astusin sellele tasakesi oma musta kontskingaga peale.

           

            Astun oma tagasihoidlikku koju. Tunnen, et kuskilt tuleb imehea toidu lõhn. Võtan jope ja riided seljast ning riputan need nakki. Astun tasakesi köögi poole. Võib öelda isegi, et hiilin. Ja seal ta ongi, pliidi taga, valmistab midagi maitsvat õhtuks. Jälgin Martinit, jälgin ta tugevaid käsi, ta kindlaid liigutusi, ta tõsist pilku. Ohh, kuidas mul on vedanud. Mu ideaalne mees, mu parim poiss tegelt. Nii ametis oma tegemisega.

Pärast mõneminutilist jälgimist ütlen: „Hei, mis kokkad Tupsu?“ Matu ehmub selle peale ning naeran ta üle mõnda aega. Samas suudab ta nii kohutavalt armsalt naeratada ja lausuda: „Oi tere, Sa ka koju jõudnud. Kuule mõtlesin midagi korralikku teha, mu vanemad tulevad täna läbi.“ Mul läksid silmad suureks: „Tõesti tulevad? Nad pole ju kordagi pärast meie kokkukolimist meie vastu tähelepanu üles näidanud.“ Nimelt ei suuda leppida Martini vanemad meie suhtega leppida ning nende külaskäik tekib tõesti üllatust.

Ja juba oligi kuulda uksekella, kurat ma pole ju veel valmiski. No see on tõsiselt ebameeldiv üllatus: „Kallis, ma lähen vahetan riided, lase Sa siis oma vanemad sisse.“ Lähen jooksusammul meie magamistuppa. Avan kapiuksed ja tõmban selga oma musta lõhikuga kleidi, oma kaasa lemmiku. Minu jaoks on tõesti mõistatus, mida ta vanemad siit otsivad. Meiki pean ka kohendama. Koperdan meie diivanvoodi otsa.

Aa, vahepeal võin ka selle ära mainida, et see korter on Martini oma, mina kolisin siia umbes pool aastat tagasi. See juhtus pärast seda kui mu ema leukeemiasse suri. Kõik oli nii hästi, arstid juba ütlesid, et ravimid mõjuvad ja ta saab elupäevi juurde. Mu ema pidi elama veel kaks kuud. Ühel vihmasesel sügispäeval see aga muutus. Mu ema kukkus kokku ning viisime ta otsejoones haiglasse. Ta seisund halvenes hetkega. Kahe päeva pärast ta suri. See oli minu jaoks nii raske, ema toetas mind alati ning oli minu jaoks olemas kui teda vajasin. Ilma temata polnud mul midagi peale hakata. Isa mul ka polnud. Kui ma olin viiene, siis ema viskas ta välja, sest mees ainult jõi ning pealegi oli veel töötu ka. Temata oli perel parem. Eriti emal. Mul on ka noorem vend, praegu on ta 12 ning elab oma ristivanemate juures. Nad on väga head ja hoolivad. Nad kasvatavad Rauli just nagu oma poega. Käima Matuga aeg-ajalt teda vaatamas. See on raskendatud, sest nad elavad Paides, kuid meie hoopiski Tartus.

Siin sedasi meenutades olen meigiga ka ühele poole jõudnud ning sean sammud elutuppa. Endal ikka käib peas küsimus, miks on ometigi Matu vanemad siin või, kas nad tõesti on hakanud meie suhet mitte eirama. See oleks küll üks tore uudis. Astun julgel sammul laua äärde ning sõnan: „Tere. Vabandan, et minu järgi ootama pidite.“ Nimelt istusid teised juba lauas kui mina saabusin. Istusin Matu kõrvale ning jäin ootama, mis edasi saab. Härra Heino lausus: „Tere jh.“ Ta abikaasa vaid noogutas. Üha enam hakkas mulle tunduma, et midagi head sellest tulla ei saa. Hetkelise vaikuse katkestas Tupsu: „Ema-isa, mul on hea meel, et te tulite. Hakkame nüüd kõik sööma, enne kui praad ära jahtub. Head isu!“ Ja siis see juhtuski, proual sai kõrini ning ta lausus: „Tegelt on meil kõhud juba täis ning me tulime hoopis teistel põhjustel siia.“ Juba segaski Heino vahele: „Kallis, jätame selle pärastiseks. Naudime toitu, kindlasti on see imemaitsev.“ Olime jäänud Tupsuga lihtsalt vait ja kuulasime pealt, me ei oskand tõesti midagi öelda või teha. Sööma ka ei saanud ju hakata sellises õhkkonnas ja teadmatuses. Siis aga ägestus Leili: „Ole vait! Ma tahan selle kaelast saada. Noored, võtke teatavaks, et me ei tunnista teie suhet enne kui te abiellute. Te olete niigi pattu teinud ning peaksite seda häbenema.!“ Mul sai sellest jamast kõrini, käratasin: „Kurat teiega! Leppige sellega, et me armastame Martiniga teineteist. Me ei pea selle tunnistamiseks kirkusse ronima ja abielluma. Miks te torgite oma nina meie asjadesse? Miks kuradima õigus on teil meie elu hakata korraldama? Käige põrgu, mina seda janti ei kavatse taluda. Te tänamatud tulete siia ja rikute kogu õhtu ära. Nii vastikut ämma ja äia ma polekski oodanud!“ Tõusin lauast püsti, tõmbasin oma lumivalged saapad jalga ja sügismantli panin selga. Haarasin kapilt ka suitsupaki ning lahkusin korterist ukse pauguga.

Jõudes trepikotta, hakkasin ma kohe nutma. Ma ei mõista, mida me neile ometigi teinud oleme. Meie armastus on ju tõeline. Astudes trepikojast välja, tabas ming tuuleiil. Hakkasin selle peale valge mantli taskust oma musti kindaid otsima. Pagan, olin need ju tuppa unustanud. Mul polnud tuju koju ka minna. Läksin parki jalutama. Nii palju inimesi möödust minust, ilmselt kõndisid kõik nad koju. Mina aga ju oma kallist ja soojast kodust aina kaugemale. Võtsin ühe suitsu ning panin selle põlema. Küll see oli ikka hea. Iga kord kui suitsu välja puhusin, lipsas see mõnda teise suunda kui eelmine. Edasi suundusin jõe äärde ning tasapisi hakkas sadama õrna sügisest seenevihma. See oli isegi mõnus, kuigi allalangev vesi tähendas mu pikkade brünettide juuste märjaks saamist.

Äkitselt märkasin kedagi selja tagant enda poole jooksmas. See oli keegi meesterahvas. Sportlane ta küll polnud. Huvitav, kuhu ta jookseb. Mida lähemale tüüp jõudis, seda tuttavamana ta tundus. See, see on ju, see on keegi muu kui minu oma Rasmus. Kallistasime pikalt ja kõvasti. See on Martini onupoeg, kes elab samuti Tartus. „Mida Sa siin teed?“ Rass naeratas oma säravvalgete hammastega ja lausus: „Nägin Sind enne ja mõtlesin tulla uurima, mis jalutad siin üksinda. Kus Matu siis on?“ Natuke isegi häbenedes vastasin: „Martin on vanematega kodus, mul olid ta ema-isaga lahkarvamused ning ma lahkusin sündmuskohalt. Nüüd passin siin ega teagi, kuhu lähen või, mida edasi teen.“ Esialgu ei osanud ta midafgi vastata, nii me seisimegi vihmas ja vaikuses. Kuni ta selle katkestas: „Aga tegelt ma olin teel peole. Sa ei tahaks kaasa tulla? Saada Martinile mingi sõnum, et oled minuga ja tuled hiljem? Mis arvad? Saaksid mõtted mujale?“ Selle peale tuli mul kohe silmi sära ja noogutasin vastuseks.

 

Samal ajal korteris:
            „Ema, kuidas Sa võisid? Kas Sul tõesti pole mingitki austust minu tunnete ja soovide vastu? Sa ajasid ta lihtsalt siit välja?!“ pahandas Martin. Kohe kukkus aga Leili end õigustama: „Kuidas Sa räägid enda emaga? See tüdruk pole Sulle õige! Loodan, et ta ei tulegi enam tagasi!“ Heino lihtsalt istus ning noogutas Leili jutu peale. Noormees ei suutnud sellega leppida, üha enam läks ta veri keema. Viimaks karjus ta täietsi kõrist: „Välja siit! Kaduge mu korterist, mu elust! Ärge võtke ühendust, ma ei taha teist midagi kuulda! Kui te mu armastatut ei austa, ei austa mina ka teid! Kaduge ja kohe!“ Nüüd sai ka Heinol küllalt ja ta lausus: „Ise tead, ära hiljem meil abi paluma tule! Tule, kallis, lähme. Ära nuta! Küll ta mõistab üks päev, et ta eksis.“ Ja juba sikutaski härra oma naist käest, et minekule asuda.

Viimaks kui õhturikkujad olid läinud, istus Martin diivanile maha. Samal hetkel tuli talle sõnum sisuga: Tupsu, ma sain Rassiga kokku, ma olen temaga, ära muretse, andesta, Sind alati armastav Anu! Ei jäänudki mehel muud üle kui raskelt ohata. Ka tema ei tahtnud kauemaks siia korteri jääda ning pidas paremaks klubisse minna.

 

Tagasi minu ja Rasmuse juurde:

Head sõbrad sõitsid peokohale juba autoga. Rassil oli ilus auto. Pärlmutter punane mazda 6. Jah, ma ei teadnud küll autodest midagi, aga see oli mul küll meelde jäänud. Ma tegelt jumaldan seda, see on mu lemmik. Nii ilus, nii asendamatu, nii hea ja nii tähelepanu köitev. Muusika käis ning Rass pakkus mulle siidrit. Võtsin selle rõõmuga vastu. Lõõgastus oligi just see, mida ma vajasin pärast seda ennustajamutti ja Martini hullumeelseid vanemaid. Oli aeg ka endale mõelda ning lasta lõdvaks. Just seda ma kavatsesingit eha. Mõtisklesin omaette. Ma olin ikka nii loll kui arvasin, et ehk on Tupsu vanematel meile häid uudiseid.

Sõitsime Tartust välja. Ma ei teagi kuhu täpselt, aga ilus koht. Metsa sees oli imeilus palkmaja, selle läheduses koha küllaltki suur tiik ning selle ääres saun. Koht oli täiuslik. Hoovis oli juba ka teisi autosid. Tundub, et päris suur üritus. Hea, et olin kodus just selle musta kleidi selga pannud. See toob hästi mu piha välja. See on kindel, täna ma lõbutsen. „No printsess, olemegi kohal, võite kaarikust väljuda,“ lausus Rasmus suurima tõsidusega. Seejärel purskasime mõlemad naerma, see lihtsalt tundus nii naljakas.

Suundusime kahekesi maja poole. Rahvast oli ka sees jube palju. Muusika mürtsus, see tekitas tohutu vabaduse tunde. Rasmus tegi meile mõlemale viinakoksid. Sellest võisin järeldada, et täna me siit küll kuskile ei liigu. See mõte isegi meeldis mulle. Oma telefoni olin ma välja lülitanud ja kotiga autosse jätnud. Olin oma kangelase silmist lasknud ja mõtlesin, et enne kui hakkan teistega rohkem vestlema, käin veel kiirelt suitsul ära.

Läksin verandale, õue õhk oli jahe, eriti ainult kleidiga. Mu tuju kavas iga sõõmuga, kokteil oli juba peaaegu otsa saamas. Panin juba suitsu ette kui avastasin, et mul polnud tuld. „Kurat, seda veel vaja oli!“ vandusin omaette. Verandale tuli võõras tibi, ta pakkus ka mulle tikke. Nii seisingi võhivõõraga rõdul ja kimusin oma suitsu. Vestluse käigus tuli välja, et Maria on kõigest kuusteist. Sellets hoolimata oli meie jutt ladus.

Tuppa siirdusime juba koos. Võtsime mõlemad uued kokteilid ning hirmus tahtmine oli teha midagi meeldejäävat. Võtsingi uuelt tuttavalt käe alt kinni ning vedasin tüdruku laua peale. Samal ajal algas laul „Ruby“. Nii me siis jõimegi suure lonksuga oma klaasid tühjaks ning hakkasime tantsima. Refat röökisime me kaasa, kumbki viisi ei pidanud, aga meil oli tohutult tore. Meile elati kaasa, plaksutati ja vilistati. Peagi märkasin laua ääres Rasmust, võtsin tal käest kinni ning ta hüppas lauale. Rasmus liitus meiege, ühel hetkel tundsin meie vahel kirge. See pani mind eemale tõmbuma noormehest, aga ma ei lasknud sellel end segada. Ka teised hakkasid tantsima, küll juba põrandal, kuid siiski. Olime rahva üles kütnud ning õhkond oli üllatavalt mõnus.

Ega ma kaua seal ei jaksanud tantsida. Pärast mõnda laulu ronisin laualt maha. Rasmus järgnes mulle. Läksime koos jookide poole. Ta valmistas mulle uue joogi, seekord juba kangema kui eelmise. Ta oskas seda hästi. Jook maitses imeliselt. Mul oli nii hea meel, et olin end sellele peole vedanud. Istusime Rasmusega diivanile ning hakkasime juttu ajama, Viimane asi, mida ma peost mäletan, on see hetk, mil Rass pani mulle käe ümber. See tunne oli kummaline. Mul tõmbas seest õõnsaks, kuid tõrjuma ma noormeest ka ei hakanud. Mõtlesin vaid, et tuleb lõbutseda ja täna õhtul võib. Nagunii Martin sellest teada ei saa.

Järgmisel hetkel ärkasin juba kuskil magamistoas. Mul oli jube peavalu. Päike paistis otse näkku, magasin Rassi kaisus. See kahekümneaastane noormees tundus nüüd eriti ilus ja kuum olevat. Olin alasti, sellest võib järeldada, et olin temaga maganud. Minu kasvas süü- ning kahetsustunne korraga. Martin on ju alati nii ustav noormees olnud. Lootsin vaid, et öösel juhtunu välja ei tule. Ma ei tahtnud Tuspuga probleeme, ma tõepoolest armastasin teda. Tõusin püsti ning panin end riide. Perse, peavalu muutus üha hullemaks. Kuidas sellist asja üldse taluda saab. Aga vägev pidu oli.

Kuna Rass mu sahmerdamise peale ei ärganud, läksin vaikselt õue. Kõndisin tiigi äärde. Panin põlema oma päeva esimese suitsu. Täpselt nagu tavalistele inimestele on tähtis hommikune söögikord, on mulle tähtis mu esimene suits. Tõmasin viimase sõõmu värsket õhku. Süütasin lm´i, vaikuses kuulasin, kuidas tubakas põleb. Iga mahv oli kui väike jõulukingitus, see oli parem kohvist ja üldse kõigest. See oli parem isegi seksist. Esimene tobi tehtud, tegin kohe ka teise. See oli lihtsalt nii hea.

Seadsin sammud auto poole, et vaadata, kas keegi on mulle vahepeal ehk sõnumi saatnud. Enne kui sihtkohta jõudsin, märkasin eemalt Rassi tulevat. Ootasin ka tema ära, naeratasime teineteisele. Kõndisime koos autoni. Istusin autosse, võtsin telefoni. Lülitasin sisse, taustaks ilutses Martin. Ootasin, ei midagi. Mitte ainsatki sõnumit, ainult vaikus. Selle katkestas Rasmus: „Anu, lähme Tartu. Käime Mäkis ära, sööme juustuburgerit ja friikaid.“ Vastuseks vaid noogutasin.

Autoga sõites jätkas noormees: „Tegelt seda, et täna kestab muidu pidu edasi. Kui Sa tahad, võid ka tulla, aga Sa ei pea. Kui tahad koju Martini juurde minna, siis ma võin Su ära viia. Oleks meeldiv siiski kui liituksid meiega. Sa oskad pidutseda, meil on selliseid vaja.“ Hakkasin tahtmatult naerma ning laususin lõbusalt: „Mõtlen sellele veel, ehk tulengi. Aga no enne tahan ma süüa, küht juba koriseb.“ Edasine autosõit jätkus juba vaikuses, tegime ka ühe vahepeatuse, sest vajasin värkset õhku. Eelmise õhtu pidu oli juba oma jälje jätnud.

 

Sõime Rassiga friikaid kui mu telefon piiksumas hakkas. Olin kindel, et see on Matu. Lihtsalt ma teadsin teda selleks piisavalt hästi. Mu suu venis kõrvuni. See muutus aga koheselt. Saatja polnudki Tupsu, see oli mingi võõras number. See inimene oli mulle saatnud pildi. Pildi, mis muutis mu elu käigu pealt. Sellel pildil, seda on on isegi vastik kirjeldada. Sellel oli Martin koos Kristiinaga, mu parima sõbraga. Nagu mida vittu! Nad suudlevad selle pildil. Täiesti perses ja ma mõtlesin, et Matu pole selline. Okei, ma olin ka ise Rasmusega maganud, kuid mitte teadlikult. Järelikut see ei loe. No see on uskumatu lihtsalt. Ei nüüd on mul otsus tehtud, lähen tagasi peole.

Rass küsis: „No mis kutid Sulle sõnumeid saadavad?“ Vastasin: „Ei olnud need mingid kutid, keegi võõras, eksis ilmselt numbriga. Aga muide, jõudsin otsusele, tulen peole tagasi. Vägev üritus oli, hea meelega jätkan seal viibimist. Mulle meeldis.“ Rasmus hakkas plaksutama. Inimesed vaatasid teda küll kummaliselt, kuid meile pakkus see vaid nalja. Püüdsin mitte sellele pildile mõelda.

Peagi tuli mulle aga uus sõnum. Muidugi sellelt samalt numbrilt. Selles seisis: Olen Matut alati jahtinud, ise Sa jätsid ta üksinda. Mu parim sõbranna oli mulle noa selga löönud ning nii mõrralikult käitunud. No seda ma küll poleks temast uskunud. Ei, seda asja ma nii ei jäta, ma veel näitan talle. Mul meenusid selgeltnägija sõnad. Täiesti perses, sellel nõial oli täiesti õigus ju. Aga no, mis olnud see olnud.

 

Taaskord oli saabunud õhtu, kell oli nii umbes kaheksa. Rahvast oli selelks ajaks juba üpris palju majja kogunenud. Pidu sai uue hoo sisse. Joodi, suitsetati, tantsiti. Kõik nautisid õhtut. Mina aga ei suutnud, tegelikult tegi see pilt mulle isegi väga haiget. Ma polnud eriti joonud. Vaid kaks või kolm viinakoksi ning minu puhul oli seda vähe. Olin enne kolamas käinud.

Kindlasti te mõtelte, mis nüüd juhtuma hakkab. Uskuge, ka mina poleks sellist unistuste täitumist osanud oodata. Kannatust, lugu on veel käimas ning varsti või noh mõne aja pärast, saab teile lugejad kõik vägagi selgeks.

Nimelt leidsin ma enne kolades ühe kõige vägevama asja, mida üldse loota võib. Ma leidsin kuskilt garaažist motika. Kas te kujutate ette? Motika, ma jumaldan ju neid masinaid. Ja kuna ma olin kunagi käinud oma klassivennaga tema treeningul kaasas, siis oskasin sõita ka. Ta oli mind õpetanud. Kuna mul oli nüüd alko sees, otsustasin minna seda iludust uuesti vaatama. Rassmust polnud ma juba ammu näinud, küllap ta mõne tibi küljes rippus.

Jõudsin selle musta kunitarini, minus tekkis ärev tunne. Kuidas see mulle meeldis. Tõmbasin kirglikult suitsu ja otsustasin, et tahan sõitma minna. Pidin seda lihtsat tegema. Hakkasin garaaži läbi otsima, et võtmeid leida. Uskumatu, keegi oli need jätnud lauasahtlisse. Nii hea, saatsin igaks-juhuks Rassile sõnumi ka, et lähen sõitma. Ilmselt tekitas see temas segast, aga vähemalt olen endast märku andnud.

Vahepeal olin käinud kodust läbi ning teised riided pannud (pärast Mäkis käimist). Olin sobitanud valgete teksadega mustad saapad ja musta tagi. Lükkasin masina vaikselt välja. Rass oli välja tulnud, ta sõnas vaikselt: „Tulen Sinuga kaasa!“  Ja järgmisel hetkel me juba sõitsime sellega. Läksime maanteele, ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma jumaldasin seda masinat, peaaegu sama hea kui suits. Palusin Rasmusel gaasi lisada, ta tegigig seda. Ma nautisin seda täielikult. Ta peatus alles pärast mitmeid mitmeid kilomeetreid.

Jäime seisma, võtsin kiivri peast ja mu nägu oli kõrvuni. Ma poleks iial uskunud, et nii kiiresti, nii hea sõita on. Mu unistus oli täitunud. Siis aga ehmusin, Rasmus tõmbas kanepit. Just, lugesite õigesti. Ma kangestusin lausa, ma poleks seda temast uskunud. Ma ei tahtnud temaga enam tagasi sõita, ka endal polnud tuju sõitmiseks. Vaatasin talle otsa: „Palun kutsu Martin mulle järgi. Ma tahan ära tema juurde minna.“ Noormees oli kohkunud, aga ta ei hakanud tagasi ajama. Ootamise ajal ei rääkinud me enam sõnagi. Rass sai aru, et mulle ta teguviis ei meeldinud. Tüüp lihtsalt leppis olukorraga.

 

Martin jõudis pärast pooletunnist ootamist. Olin nii õnnelik teda nähes. Kallistasin kallimat kõvasti. Matu lausus tõsiselt: „Anu, mida Sa ometigi siin teed? Kus Sa olnud oled? Ma muretsesin ju Su pärast!“ Mul tekkisid vägisi pisarad silma:“Palun lähme koju, ma pärast räägin.“ Võtsin Tupsu käest õrnalt kinni. „Kas Rasmus tegi Sulle midagi? Kui jah, siis löön ma tal näo sisse!“ Nüüd sekkus Rass: „Mees, Sa oled segi läinud! Me vaid lõbutsesime. Ma ei puuduks Su naist eluski!“ Tänu sellele lausele teadsin, et tal polnud mingitki kavatsust välja rääkida meie kõrvalepõikest.

Tupsu sammus tagasi auto juurde, mina alandlikult tema järgi. Koju sõites rääkisin talle kogu loo ära. Muidugi jätsin pildiasja ja seksi Rassiga välja, kuid muu suhtes olin aus. Ma poleks suutnud talle valetada, sellepärast jätsin need asjad lihtsalt välja. Tema vanematest me ei vestlend. Siiski huvitas mind, mida ta minuta tegi. Matu lausus: „Mis mul teha oli? Olin kodus, muretsesin, ootasin Sind. Käisin Sind otsimas vahepeal. Ma poleks uskunud, et te ronite kuskile Tartust välja! Palun ära enam nii tee mulle!“ Noogutasin taas vaikselt. Olin pahane, ta lihtsalt valetas mulle näkku. Mul oli ju selle kohta tõestus, et ta öösel kodus polnud.

 

Kodus heitsime kohe voodisse, olin väga väsinud sellest suurest peost ja kõigest. Tupsu andis mulle musi enne uinumist. See aga viis suudluseni, mis omakorda edasi seksini. Pärast seda uinusime mõlemad. Või no vähemalt mina arvasin sedasi. Ma polnud elus nii hästi maganud kui sellel ööl.

Hommikul ärkasin üksinda. Lamasin rahulikult mõned minutid voodis. Kui istukile tõusin, märkasin öökapil ümbrikku. Ilmselt mõni üllatus Matult. See tekitas minus ärevust. Võtsin kapilt ümbriku ning leidsin sellest kirja. Selles seisis: „Kallis. Ma valetasin Sulle. Mul on äärmiselt kahju. Ma, ma magasin Su parima sõbranna Kristiinaga. Ma ei tahtnud, see lihtsalt juhtus. Ma olin masenduses ja purjus. Palun andesta mulle. Mina endale andestada ei suuda. Sa ei vääri mind, väärid palju paremat. Loodan, et suudad mu matustele tulla. Sind alati armastav Martin!“

Ma lihtsalt nutsin, nutsin lahinal. Ma poleks seda temast uskunud. Üldse, kuidas või kus. Ma ei mõista. See on nii uskumatu. See ei saa võimalik olla! Mu jumal, palun eiiiiiii! Ära võta mult mu kõige paremat. Ma ei taha sedasi elada ju! Ta oli mulle kõik! Eiiiii, eiiii..

Nii ma nutsin tunde, lihtsalt nutsin. Seejärel läksin ma teise tuppa ning võtsin veinipudeli. Ma panin end riide, ronisin meie ühiselamu katusele ning istusin seal, sügiseses vihmas ja jõin veini. Pisaraid voolas ja voolas. Mul polnud enne nii valus olnud, nägin majale lähenevale autot. Selle tundsin ma ära. Panin veinipudeli katusele ning sõnasin: „Mu arm, see on Sulle!“

 

Istusin Rasmuse autosse, panin enne päeva esimese suitsu ja laususin: „Martin on surnud.“ Pärast seda ma enam ei nutnud, mitte kordagi. Tõotasin, et see jääb mu viimaseks suitsuks… Nii me sõitsime Rasmusega minema, autoaknad lahti ning endale teadmata kõhus kasvav beebi Martinilt.

Valmis: 27.10.2009

Pole kommenteeritud Digg this

„Ei tea mina“ laususin kui õpetaja küsis minu kotist leitud suitsupaki kohta. Ma ei saa aru, kuidas ma sain nii loll olla ja jälle selle Winstonipaki omale kooliasjade sekka toppida. See on see värjdas päss, ajas mu hommikul närvi, ma ei saanud midagi läbi mõelda. Õnneks on täna viimane koolipäev enne jõuluvaheaega. Kuigi ilmselt edasi koolis pole mõtet käia, kaheksas klass läheb nagunii kordamisele. Kurat, see Uim kah ikka veel möliseb, küll tal ikka seda karjumist jätkub. „Ah, mina vää? Direkabinetti? Okei, rahune, võtan asjad ja lähen!“ ütlen kiirelt kui kuulen sõna lahku.

            Virutan ukse jalaga kinni ja viskan näraka, mida kasutan juba teist aasta, kiirelt üle õla. Tegelt olen ma ikka õnneseen küll. See Uim on nii tross vanamutt, tal pole aimu ka, millise heateo ta mulle tegi. Ma saan enne vaheaeg veelkord selle kauni kahekümne viie aastase blondiini juurde minna. Juba jõuangi hakata unistama blondu meiereist kui mingi tatt istub klassiukse taga. „Hahaa,“ naeran kõva häälega ja ütlen: „Noh, pudin, mis passid? Tuled ka preili Liblika juurde?“  Pisipõnn vastas vaid: „Kao minema või annan peksa!“ Võtsin kratil pluusist kinni, tõstsin õhku ja lasksin tal tagasi põrandale kukkuda! Kuradi tatikrae, tuleb siin ülbitsema ka veel.

            „No Sander, Sina jälle siin. Mis siis seekord juhtus?“ lausub sinisilmne blondiin mureliku näoga kui astun tema ruumi. Vastan kaval naeratus näol: „Hei Tips, ehk lähme homme õhtul kuskile peole? Teeme väiksed õltsid ja rebime niisama kildu?“ Liblikas vastab: „Lõpeta oma naljad otsemaid! Räägi mulle kohe kõik ära!“ Vastan ülima ükskõiksusega: „Ära põe Tips, väike tobi ja see Uim kargab kohe pükstest välja ju. Tead küll kui nõme ta on, tunnista parem seda. Aga kust ma Su peale võtan?“ Dire lausb: „Sander, lõpeta see pidev halvustamine. Palun käitu ja räägi viisakalt!“ Vihastan: „Ah keri perse! Võin ka kellegi teisega minna,“ võtan uuesti ranitsa ja sammun kabinetist välja.

            Vahetund on juba alanud, väiksed tatikraed on terve koridori vallutanud. Sammun garderoobi poole, et jope võtta ja kaduda sellest mõttetust hoonest. Ma üldse ei saa aru, kellele seda panagama haridust vaja on. Selletagi on ju piisavalt tore. Haaran juba jopet kui näen lähenemas oma piltilusat ja täiuslikku õde. Olgu vahelduseks öeldud: tal on pruunid silmad, kitsad ja karmid kulmud, pikad mustad juuksed ning ta keha on veatu; Karmen on iga poisi unistus. „Hei venna. Kus lähed? Juba tunnid läbi?“ hakkab ta kohe lobisema. „Ou, ära suhtle minuga avalikult. Äkki jääb mulle ka Su täiuslikkus külge. Koju lähen, tuled ka vä?“ Õeke raputab nukralt pead: „Jah tulen, lähme siis ringiga? Mul on isu.“ Nagu kõigil on ka temal vigu, nimelt ta suitsetab, kuid sellest ei tea keegi. Aga samas on ta juba kaheksateist, ma ei saa aru, mida ta varjab….

            Jõuame õega koju, suundun otsejoones enda tuppa. See on paksult plakateid täis, voodi on veel tegemata ning laua peal vedeleb eilne kohvitass. Ja läpakakõrval seisab foto, milles on pilt mu vanemast vennast, kes suri kaks aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Ta oli siis kõigest üheksateist. Politsei isegi ei uurinud seda, on alles tõprad. Aga no mul on vihjeid ning lahendan selle ise ära. Praegu kannan alati kaasas taskunuga, mille kinkis ta mulle minu kümnendaks sünnipäevaks. Aga tema surm on kahtlane. Ma ei usu, et see oli õnnetus, pigem kahtlustan mõrva. Hoian oma toaust alati lukus, sest mu arvuti on täis faile, mis aitavad leida mul venna mõrvari. Jah, Karlos, ma ei jäta seda asja seda, nad saavad veel selle eest!

            Mu mõtteid segab koputus uksele, seal seisab Karmen. Ta naeratab ning küsib vaikselt: „Sannu, kas tahad väiksed õlled teha? Ema-isa tulevad alles homme koju ja no võiks asja ära kasutada. Ei midagi suurt, paar sõpra ja värki.“ Jah, mu õde võtab kui omavanust, kodus me saame normaalselt läbi. „Davaika, ma otsin kohe raha, käi poes ja too mulle ka mõned joogid.“ Ta oli kohe nõus. Viskasin talle sota ning vahetasin riided, raudselt tuleb tibisid ka, mõneks võiks omale ära sebida õhtuks. Pole ammu kedagi kabistanud, küll õhtul leian mõne ohvri…

            Õhtul kümne ajal hakkab rahvast sisse voolama, kõigil on omad joogid kaasas. Panen mussi mürtsuma ja pidu võib täie hooga alata. Ja uskugue või mitte, pooleteist tunni pärats tuleb mu hull õde lagedale ideega mängida pudelikeerutamist. Alkohol on ta ajud täielikult ära kaotanud. Minu üllatuseks lähevad kõik selle mõttega kaasa. Mis minulgi siis muud üle jääb!? Löön kampa ning mäng võib alata. Minu kord on pudelit keerutada, see jääb mu õel seisma. Küsin kavalalt: „Noh õdi, tõde või tegu?“ Ta vastab: „Pead mind mingiks nannipunniks? Muidugi, et tegu. Kasuta oma ajusid ja mõtle midagi originaalset välja, suudlemine on mõttetu.“ Toas valitseb mõne hetkeline vaikus, kuid ma katkestan selle äkki : „Ma tean. Sa pead alasti ümber meie maja jooksma kaks ringi.“ Kõik hakkasid naerma ja üritasid mind ümber veenda, aga oli juba hilja. Olin oma otuses kindel. Mu õde teadis seda, võttis pitsi viina ning hakkas riideid seljast võtma. Uskumatu, aga ta tegigi seda.

            Me kõik läksime seda nalja õue vaatama. Tundsin, et mu telefon väriseb. Mulle tuli mess sisuga: „Koosolek vanas laos kell üks“ Vaatasin kella, mulle olid jäänud vaid kakskümmend seitse saatuslikku minutit. Lahkusin peolt sõnagilausumata, võtsin oma toast vaid kraami kaasa ning kadusin enne kui keegi miskit pärima hakkab. Raisk, nüüd ma kahetsen, et joonud olen. See tähtsamatele ninadele ei meeldi. Pean kuidagi ruttu kainemaks saada. Huvitav, mis täna siis toimuma hakkab. Polnudki ammu midagi toimunud, viimati neli päeva tagasi ning siis oli ka niisama tähelepanu kontroll. Õnneks hakkan juba kohale jõudma. Kontrollin mitu korda, et keegi mind ei näeks ega jälitaks ning sisenen vanast väravast.

            „Parool?“ küsib tõsine meeshääl. „Isik758kood“ vastan sama ükskõikselt. Laohooneuks avatakse ning astun sisse, umbes pool tavalisest seltskonnast on kohal. Karm hääl lausub: „Tere Ronald! Tubli, et nii ruttu tulid. Nii, et siis kõik on kohal. Tänane ülesanne on ülitähtis ning selle täidad Sina Ronald. On Sul kraam kaasas, mis viimati said?“ Kasutame valenimesid, et meid ei kahtlustaks ning kõik püsiks saladuses. Lausun ülima tõsidusega: „Jah pealik! See on mul kaasas.“ Boss naeratab ja jätkab: „Väga hea, näed seal on kraami veel, seljakoti saad meilt. Sa pead selle vaid Rubiini ette toimetana ja andma üle naisele, keda Sa fotol näed. Ta ootab Sind seal kahe tunni pärast. Autovõtmed on seljakoti kõige väiksemas sahtlis, auto leiad Sa siit mõnesajameetri kauguselt tammealleest.“ Noogutan, võtan asjad ja lahkun hoonest.“ …

            Jõuan rubiini ette, ootan viis minutit ning näen eemalt lähenevat sama naist, kes oli ülemuse näitatud pildil. Ta on sama kaunis kui fotol. Alustan juttu : „ Hei tips, oli asja ka või ema saatis? Ja mis jõledad kontsakad Sul jalas on? Prügikastist leidsid vä?“ Kaunitar vastab: „Ronald, pane oma suu kinni ja anna kraam kohe siia! Mul pole Sinusuguse jooksupoisiga aega lobiseda!“ Esialgu võtab ta mu pahviks, aga suudan vastu paisata: „Ouou, hoia lõks leiva jaoks. Tahan parooli ka enne saada kui Sulle midagi nii väärtuslikku ulatan.“ Ta vaatab mind imestunud näoga, kuid vastab: „Isik758kood. Ole lahek, teeme selle vahetuse ära, saab asjaga ühele poole!“  Võtan koti seljast, samuti ka tema ning kaup ongi tehtud. Kaunitar kõnnib juba minema kui hõikan talle: „Ou, jäta vähemalt telefoninumber mulle ülbik!“ Ilma tagasvaatamata vastab ta: „Kompudega võtan ma ise ühendust!“ Neratan ja lahkun kohtumispaigast…

            Tänane õhtu ei lõppe siiski nii nauditavalt kui ma oleksin lootnud. Annan bossile raha üle ning ta alustab jutuajamist: „Me teame tõde.“ Püüan rahulikuks jääda: „Millest Te räägite boss?“ Ülemus vastab: „Me teame, miks Sa tegelikult meiega liitusid. Sa tahad oma venna mõrvarit leida. Sa ei tea, millesse Sa end mässisid poiss! See juhtus ammu, Sa oleksid pidanud selle unustama, nüüd aga on juba hilja!“ Ma ei oska muud teha kui joosta, põgeneda. Neid on palju, mina olen vaid üksi. Ma jooksen nii, kuidas jaksan. Väljas hakkab sadama. Olen tammeallee juures kui näen lähenemas autot. See jääb seisma: „Hüppa peale, ma aitan Sind! Ruttu, nad jõuavad järgi muidu!“ Ilma mõtlemata kuulan sõna ning alles autos märkan, et abikäeks on sama naine, kellele ma kraami andsin. „Ma ju ütlesin, et võtan kompudega ise ühendust,“ ütleb neiu rõõmsameelselt.

            Meid jäitab teine auto, mul on hirm. Ma pole varem sedasi kartnud. Ma ei tea täpselt isegi, miks ma põgenesin. Oleksin võinud sinna jääda ja asi oleks lahendatud, aga nüüd, ma olen nagu jänes, kes kardab. Ma pean kiirelt mõtlema ja tegutsema. Kelle poole mul pöörduda on. „Muide olen Raili,“ lausub neiu rõõmsameelselt. Noogutan vaid ning iludus lisab vaid hoogu. Ilmselt on kiirus juba 140km/h ja see kasvab üha. Oleme mingil üksildasemal teel, suhteliselt kitsas on. Teiselt poolt tuleb rekka, Raili sõidab ükskõikselt edasi. „Me saame ju surma! Raili, keera teelt välja! Palun Sind!“ Raili ei tee teist nägugi, kokkupõrkeni on vaid millimeetrid ja….

Valmis: 04.08.2009

 

 

 

 

 

 

            tunnen, kuidas keegi mind raputab. See on Raili, ta naerab. Ta suutis õnnetuse ära hoida, ta on ikka imeline. Mul pole aimugi, kuidas tüdruk seda tegi, kuid minuga on kõik korras. Raili lausub: „Noh, mõtlesid, et võib hirmust ära minestada? Päris hästi arvasid siis.“ Vastan: „Mina Sa naerad! Pole naljakas teiste eludega mängida, Sa oled segane, täiesti segane. Ma lähen üksi edasi!“ Mööduvad vaid sekundit kui mul tekib küsimus: „Raili, kus me oleme?“ Neiu vaatab mind ja lausub: „Kohas, kus Su vend hukkus. Mul on kahju, et Su siia tõin, kuid Sul on õigus tõde teada saada.“ Vaatasin teda imestunult. Mu peas jooksis tohutult küsimusi: Kus ta mu venda teab? Kuidas ta tõde teab? Kes ta on? Kus ta teadis, et mul abi läheb vaja? Kuidas ta suutis avariid vältida? Raili istus minu kõrvale murule ja jätkas: „See juhtus kaks aastat ja kolm nädalat tagasi täpselt siin, kus me praegu istume. Su vend oli selle kambaga seotud. Sellel õhtul oli ta teistsugune. Ta sai ülemuse peale vihaseks, et too talle kraami äraviimise eest sentigi ei maksa. Ta ärritus ning neil oli ülemusega tohutu vaidlus. Nad karjusid teineteise peale, see oli kui katastroof. Siis võttis Su vend koti ning jooksis minema sealt. Karlos istus autosse, kus ma teda ootasin. Me saime väga hästi läbi, õigemini käisin ma temaga. Ta ei öelnud sõnagi, lihtsalt vajutas gaasi põhja ning sõitis edasi. Palusin tal hoogu maha võtta, kuid ta ei vastanud midagi. Mul polnud aimugi, mis ta peas toimub. Ja siis siin, selle sama koha peal kaotas auto juhitavuse. Tal polnud turvavööd peal, mul oli. See oli ka põhjus, miks ma täna siin olen. Auto käis mitmeid kordi üle katuse. Kui see viimaks seisma jäi ning ma teadvusele tulin, ronisin autost välja, läksin Su venna juurde, katsusin ta pulssi, see oli nõrk, kuid see oli olemas. Otsisin oma mobiili, kuid see oli puruks. Hoidsin Karlost oma käte vahel ja palusin, et keegi meist mööda sõidaks. Ta suri minu käte vahel. Mul on kahju, et Sulle varem tõde ei rääkinud.“ Jah, ma olen tugev ja karm, kuid nüüd mul voolasid pisarad mööda põski alla. See oli tõsiselt valus. Ma tunnen vennast ikka väga palju puudust.

            Pärast umbes pooletunnist vaikust julgesin küsida: „Raili, kas auto on terve?“ Raili noogutas ning ta oleks nagu mu mõtteid lugenud, sest juba liikusime auto poole ja ta sõidutas mu koju. Pidu oli läbi saanud. Tänasin viisakalt Railit ja kõndisin toa poole. Ma ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida, lihtsalt tahtsin omaette olla. Tõde oli hullem teada kui teadmatuses olla. Nüüd tundub kõik nii reaalne, alles nüüd tunnen, et mu venda pole enam meie seas. Mu sammud on lohisevad ja aeglased. Kõik muu oleks nagu välja lülitatud. Ainus, mida märkan on see, kuidas mu õde magab diivanil mingi noormehe kaisus. Mind see ei huvita, las olla. Ta on piisavalt vana, et ise hakkama saada. Suundun otse oma tuppa, sulgen ukse ning ukustan selle. Venna pilti nähes, tekib mul viha ja kurbuse segu. Lükkan kõik asjad laualt maha, haaran aknalaualt lillepoti ja viskan vastu seina puruks. See lendab kildudeks ja lihtsalt kukub maha. Vaatan selles olnud taime, see on puruks. Ma otseses mõttes kukun maha ja nutan nagu väiksena. Mul on isegi endast hale. Võtan oma viimase jõu kokku ja lähne oma voodile, kus uinun peaaegu koheselt.

            Kui viimaks ärkan on kell juba õhtul viis läbi kaksteist minutit. Vaatan oma tuba, mind ei huvita, las asjad jääda sedasi. Longin oma toast välja, maja on korras. Köögis istub Karmen. Ta räägib midagi, kuid ma ei kuule teda, mu mõtted on mujal. Suudan vaid ööle mõelda. Lõpuks õde käratab: „Sannu, kurat küll, ma räägin ju Sinuga!“ Mühatan ja kõnnin ta juurest minema. Mul lihtsalt pole mitte mingit isu ega tuju. Lähen koridori, ilma pesemata ja riideid vahetamata. Võtan oma rula ning suundun parki.

            Poolel teel loobun oma plaanist, asfalttee pole just kõige korralikum, kuid siiski panen rula maha ja astun selle peale. Kasvatan mäest alla sõites aina kiirust, hoog on juba päris suur. Tunnen, et midagi peab muutuma. Tunnen, kuidas maailm muutub paremaks paigaks. Keskendun vaid liikumisele, ma ei vaata teed. Ja siis tunnen, kuidas midagi jääb ratta alla, see midagi on suurem kivi. Tunnen, kuidas ei suuda enam püsti püsida, juba päris mäe lõpus juhtuski see kõik, ma kukkusin ning veeresin päris pikalt edasi…

            Järgmisel hetkel ärkan ma juba haiglavoodis. Silmi avades näen enda kõrval seismas Karmenit ja Railit. Karmen on küll tukkuma jäänud, kuid ometigi on ta palatis. Raili märkab, et olen silmad avanud ning äratab ja õe. Too vaatab mind ning ütleb pisarsilmi: „Venna, nii hea, et Sa ärkasid. Ema ja isa ei ole, nad jäid kauemaks, nad läksid ära reisile. Kuidas Sa end tunned? Sa oled siin juba päris kaua, Sul on peapõrutus, aga kõik saba korda. Parem jalg on Sul kipsis, luus on mõra sees.“ Suudan nõrgalt vastata: „Päris hea. Raili silmad, need on kaunid, ma polegi seda enne märganud.“ Neiu hakkab rõõmsameelselt rääkima: „Noh, Sa ka tagasi. Tundub, et juhus viis meid taas kokku. Mina Su leidsingi. Hea, et õigel ajal jõudsin. Ma lähen toon endale ja Su õele kohvi“ Noogutan ja naeratan.

            Ootan kuni kaunitar lahkuks ning siis lausun: „Karmen, ole nii hea ja räägi mulle Railist.“ Õde mõtleb veits ja siis alustab: „Raili, nagu näha võib on ta täitsa kompu. Ta on Su venna eks. Ta on 17 ning me oleme parimad sõbrad, kuigi me eriti kokku ei saa ning sedasi. Siiski räägime me kõigest ja kuna usaldan Sind, võin Sulle öelda, et Sa meeldid talle. Ma ei tea, miks Sinusugune totu talle silma jäi, aga nii see on. Ilmselt oled siis eriline“ Kui õde jutu lõpetas lahkus ta palatist. Lamasin voodis ning mõtlesin, mis on juhtunud ja mõtlesin üldse kõige üle järgi.

            Kaunitar naases mõneks ajaks mu uude tuppa ning istus minu lähedale toolile. Vaatasin teda pikalt ning neiu küsis: „Noh kompu, mis vaatad?“ Lisasin kiirelt: „Kaunitar, Sa meeldid mulle ka!“ Raili naeratas ning istus edasi. Nüüd sain aru, et kõik on möödas, see on läbi. Mu vend elab minuga edasi, ma jään Karlost igatsema, kuid ma saan hakkama. Mul on mu õde, Raili ja mu sõbrad. Nende abiga ma saan hakkama. Üks päev hakkab kõik paremini minema, ma ajan koolis ka asjad korda. Ehk saan ametit õppima hakata, sest niisama koolis käia pole mul mõtet, ma lihtsalt ei viitsi. Railit vaadates ma uinusin ning viimase mõttena enne magama jäämist jooksis mu peast läbi lootus, et ehk on homne päev parem.

Valmis: 12.08.2009

Pole kommenteeritud Digg this

Kõik on pime, tänane öö on lausa tormiline. Kuu on maetud süngete pilvede taha, mis ähvardavad peadselt oma luugid avada ning maa vihmaga üle kallata. Ma ei või sekunditgi kaotada. Ma pean edasi jooksma, ma pean abi kutsuma. Kurat, siin ei ole ju levi! Ma jooksen, viimaks ometi mingi auto. Ma seisan tee peal ees ja näitan, et see seisma jääks, kuid juht ei kavatsegi peatuda. Hüppan teelt eest ning kirun endamisi hullunud rullnokka bemari roolis. Ma ei jaksa enam, väsimus on tulnud kogu mu kehasse. Ma ei saa alla anda, noormehe elu on minu õlul. Näen maja, selles on valgus, jumal olgu tänatud. Jooksen majani ning otseses mõttes trambin uksele. Pika kopsimise peale uks avatakse. Ma ajan vaid segast juttu: „Sõitsin koju, avarii, ma pean helistama! Ruttu!” Vanaproua laseb mu sisse ning näitab teleofni juurde teed. Valin 112, kutsub…kutsub…Viimaks vastab naishääl: Tere! ….

            Kuradile, miks neil nii kaua läheb? Ma olen siin maja juures ju juba pool tundi passinud! Tehku rutem, ta sureb sinna muidu! Ja nüüd hakkab veel vihma ka sadama, seda veel vaja oli. Möödub veel viis minutit ja lõpuks ma näen autotulesid. Palvetan, et see oleks kiirabi. Mul vedas, kuulen sireeni. Astun teele, kuid juht ei võta hoogu maha. Oh ei seekord olen ma liiga aeglane, ma ei jõua eest ära. Ma suudan vaid veel karjuda: „Eiiiiiiiiiiii….!” Tunnen, kuidas keegi võtab minust kinni ja ütleb: „Rahune!” Avan silmad, see on ema, ma olen kodus oma voodis, see oli vaid uni. Ma ohkan kergendatult ning vaatan kella. Kell on saanud just neli hommikul. Uinun uuesti.

           

            Päike paistab silma, ema on kardinad eest ära tõmmanud. Esimese asjana ütlen vihaselt: „Mida Sa teed!? Kas Sa ei näe siis, et ma alles magan? Mõni inimene tahab magada ka veel ju!” Ema ei ütle midagi vastu, raputab vaid pead ning lahkub mu toast. Tegelikult läks ta üldse kodust ära, kuulsin kuidas korteriuks tasase oigega kinni läks. Ah jah, minust ka siis või nii. Olen Birgit, olen 17 ning mu perekond on täiesti nõme. Olgu ema on tegelt norm, aga totaalne töösõltlane. Mees on tal ka, mu niinimetatud isa, kes käib kodus vaid magamas ning laamendamas. Ja siis mu täiuslik õde, kelle ülbusel pole lihtsalt piire. Aga no tegelt on mul maailma parim vend, minust paar aastat vanem. Me oleme mõlemad suht sarnased : heledad juuksed, rohelised silmad ning sarnane iseloom. Ta on ikka ülivinge. Üks vähestest, kes mind mõistab.

            Kurat arvutilaud on niii kaugel ju. Kas ma tõesti pean sinnani minema? Ah pekki, võtan läpaka ja ronin sellega voodisse tagasi. Login msni…vaatan kõik kiirelt üle. Tanjal on msnitekstis (W) ja :`(. Ta ei näita kunagi oma tundeid avalikult. Ma pean asja uurima.

(6) Birgit (6) ütleb: Tsau Tanja(L)

Tanja (W):`(  ütleb: Tsau jh.

(6) Birgit (6) ütleb: Mis juhtus? Räägi mulle.

Tanja (W):`(  ütleb: Ma ei suuda. Teda ei ole enam! Teda lihtsalt ei ole enam:`(

(6) Birgit (6) ütleb: Keda ei ole? :O:S

Tanja (W):`(  ütleb: Toivo. Saad Sa aru!? Teda pole, ta… ma ei suuda seda välja öelda. Ta… ta on surnud:`(

(6) Birgit (6) ütleb: Issand! See ei saa võimalik olla! Mul on nii kahju, tunnen südamest kaasa(W)

Tanja (W):`(  ütleb: jh, aitäh.

(W) Birgit  ütleb: Kas saame kokku äkki?

Tanja (W):`(  ütleb: Ma parem…ah, tegelt  saame jh.

(W) Birgit ütleb: Olgu, tule siis minu juurde. Olen üksi kodus. Sobib?

Tanja (W):`(  ütleb: Jep, ma hakkan mingi 15 mindi pärast liikuma näiteks.

(W) Birgit ütleb: Olks. Näeb. Hoia end. Sau(L) Kallistan!

Tanja (W):`(  ütleb: Tsau(L)

 

            Tanja nutab lahinal, ma toon talle teisest toast salhvaka ning samas ka Toivole küünla. Tagasi minnes süütan küünla ning seejärel istun Tanja kõrvale. Võtan talt käest kinni, et talle jõudu anda. Ta kogub end veidike ning hakkab rääkima: „See oli eile öösel…Kõik juhtus nii äkki, ma sain lihtsalt kõne, et ta on haiglas. Ta läks nagu alati pärast oma trenni sõpradega koju ning järksu tulid ei tea kust mingid mehed välja ning lihtsalt peksid teda. See on kohutav. Saad Sa aru, teda ei ole enam! Mida ma ilma temata küll peale hakkan! Ma ei suuda sedasi ju!” Tanja nuttis jälle, ma kallistasin teda ning sosistasin: „Ma toetan Sind, Sa saad hakkama. Katsu rahuneda praegu!” Mul on Tanjast kahju, see on tema jaoks liig. Ma kardan, et ta ei tule sellega toime. See hirmutab mind. Siiski ma tean, et jään tema kõrvale nii kauaks kui ta soovib. Sõbranna otsustab siiski matustele mitte minna. Ta kardab, et ta ei pea seal vastu.

 

            Möödunud on vaid kaks kuud, mil sain teada, et Toivo on surnud. Selle ajaga on palju muutunud. Olen ise ka muutunud. Nimelt saame emaga paremini läbi ning vennaga hoiame ka veel rohkem kokku kui enne. Siiski ei suuda see mind alkoholist ja pidudest eemal hoida. Iga nädalavahetus pean vähemalt ühele peole minema ning mis salata, alkohol on üks mu suurimaid armastusi. Peod mööduvad suhteliselt vägevalt, ühes käes siidripurk, teises vahel suits või siis sagedamini vessar. Oh, see viimane, see on asjadest parim sõber. Ema muidugi arvab, et olen ilgelt korralik, aga savi, kevad on ka ning peangi kõike lõdevamalt võtma. Mingi kuti peaks ka omale kuskilt sebima.

            Mida ma lobisen siin!? Kell on juba..omg…20.47. Kiireks läheb 13 mindi pärast on Tanja minu juures. Ta tuleb esimest korda minuga peole kaasa. Loodan, et ta suudab oma mõtted mujale saada vahelduseks. Seisan peegli ees, sinised või mustad teksad, sinised või mustad… Appi, see ajab mu hulluks. Tõmban kapiukse lahti ja nagu alati pole seal midagi normaalset. Lähen oma venna juurde, endal ainult pesu seljas ning küsin: „Ou, kumbad teksad meestele rohkem peale lähevad?” Peep vastab: „No mulle meeldiksid rohkem sinised, need on julgemad, sellised lahedad. Hakkad meest omale sebima vä?” Ma ükskõikselt: „Kle mõtlesin, et enne kui kortsu lähen peaks ühe ikka leidma jh!” Venna: „Ok. Aga ou ma tuleks ka tegelt peole kaasa, nii igaks juhuks, võin teile kainekaks tulla. Oleksid nõus?” Ma lihtsalt kallistan vennat selle ettepaneku eest ning nagu juba arvata võib tähendas see jaatust. Nüüd ruttu riidesse. Enam pole probleemi. Sellest tuleb mu elu täiuslik õhtu. Lihtsalt peab tulema, mu parim sõber ja parim venna on sellel peol ning miski ei saa valesti minna. Ma olen nii elevil.

            Uksekell, see on kindlasti Tanja. Jooksen korrastamata juustega esikusse ning avan ukse. Kallistan sõbrannat ning kilkan rõõmust: „Venna tuleb kaasa, ta on meie kainekas. Sellest tuleb parim pidu üldse. Nii hea, et Sa ikka tulid!” Tanja vaatab mind ning naeratab ülemeelikult mulle vastu. See paneb mind imestama, aga pragusel hetkel pole sellel tähtsust. Võtan sõbrannal käest kinni ning vean ta oma tuppa, kus annan viimase lihvi oma juustele ning võimegi teele asuda.

            Peep on täna teistsugune, olen kindel, et miskit on teoksil. Aga suva, peamine, et ta ikka kaasa tuleb. Ma hakkan nagu tavaliselt ette istuma ning siis ütleb venna: „Birgit, kus Su kombed on? Külalised lastakse ikka ette istuma ja ise minnakse taha.” Tanja punastab ning mul lihtsalt vajub karp lahti. Ta pole enne kunagi sedasi öelnud. Ei no ta on päris segi läinud, kuid vastu ma ka hakata ei saa ju. Vahet pole, istun siis taha ning Tanja istub suu kõrvuni peas esiistmele. No mida iganes, ma ei saa enam midagi aru. Nõuan kindlasti pärast vennalt selgitusi, et mis värk on. Peep paneb õnneks muusika mürtsuma ja sõit võib alata. Sinna, kus läbu toimub, on mingi paarkümmend kiltsa. Nagunii kulub sõidu peale terve igavik. Aga venna on täna ülihoolitsev. Tal on autos kaks purki siidrit. Ühe annab mulle ja teise Tanjale. Nii siis meie alkoholi neelamine täna alguse saabki. Muusika saatel, autos, jutulaviini ning ülemeeliku tuju saatel.

            Viimaks ometi kohal. Tanja ja Peep on nagu väiksed lapsed. Ma olen vist loll või milles asi, aga mulle tundub, et miskit on rääkimata jäetud. Nagu Tanja autost välja astub, võtan tal käest ning viin endaga kaasa, et saaksime kahekesi rääkida. Ma ei hakka keerutama ja küsin otse: „Tanja, mis toimub? Mida Sa mulle rääkinud ei ole? Räägi asjast. Miks selline oled?” Ta naeratab salakavalalt ja lausub: „Oh, ma olen vist armunud.” Mina: „Issand…Nii lahe! Kellesse siis? Ma suren uudishimusse siin ja kohe!” Tanja mõtleb veidike ning lausub: „Siin see konks ongi, ma loodan, et Sa ei solvu. Me sebime Su vennaga! Palun ära pahanda, ta… see tähendab, et meie hakkasime msnis rääkima ja täna on nagu meie esimene kohting või nii!” Ma olen kohkunud ja vihane ja pettunud, ütlen esimesed mõtted: „Ja mina ja mina veel mõtlesin, et venna tuli minu pärast ja et Sa tulid minu pärast. Aga ei, teie vaid sehkendasite minu seljataga ning ma olin odav vahelüli, keda ära kasutada!” Tanja segab vahele: „Ei, see ei ole sedasi! Palun saa aru! Palun kuula mind! Mina: „Mind ei huvita! Ma ei taha midagi enam kuulda! Hoia endale ja hoia täna minust eemale! Heaga!” Mu põselt voolab alla pisar, ma pühin selle ära ning lähen joostes minema. Mu vend on endiselt auto juures. Karjun talle: „Mine oma kallima juurde ja ole nüüd õnnelik!” Ta ei saa aru, mis toimub ning üritab mind peatada, kuid lükkan ta endast eemale ning lähen piduliste juurde.

            Mind ei huvita mind enam miskit. Mu parim sõber ja parim vend reetsid mu. Mis kõige hullem nad eelistasid mind teineteisele. Appi, kuidas ma sain seda mitte märgata. Nii palju siis elu parimast peost. Täna ma tõmban end raudselt täis ning mind ei huvita mitte miski. Haaran laualt esimese pudeli, õnneks on see martini pudel. Täna läheb see paljalt alla ka. Pärast esimest lonksu märkan, et reeturid tulevad käest kinni tuppa! Fuck, et nad nüüd minu juurde ei roniks. Oh, õnneks on neil mõistus peas ning nad hoiavad eemale! Ja ega nad teevadki õieti! Ma ei tahakski neid enam näha! Ma vihkan neid. Nad võtsid mult kõik! Aga ei, ma neile näitan! Nad näevad, et mul on nendeta parem. Täna ma joon, tantsin ning lõbutsen.

            Olen juba parasjagu purjus. Peas on selline mõnus sumin ja üleüldse on tuju ülemeelik ning hea. Ei, ma pean midagi lõbusat tegema. Väike tants ei teeks paha. Võtan julgustuseks veel ühe lonsku ja jäen õiget lugu ootama. Kui hakkab käima parajalt tormikas lugu, lähen pudeliga lauale ja hakkan tantsima. Inimesed kogunevad laua ümber. Nad naeravad julgustavalt ning osad isegi plaksutavad. On siiski ka näpuga näitajaid. Mind see ei huvita, ma tantsin edasi. Ja siis kurat…väänan jala välja! Ai see oli nii valus. Kukun laualt maha, õnneks otse diivanile. Ah vajan vist veidike värsket õhku. Aga ei, veel ei lähe ma kuskile. Joon pudeli enne ikka tühjaks. Pagan, vale otsuse tegin! Peep tuleb otse minu poole, ma ei jõua lahkuda ja juba ta ongi kohal. Ta alustab: „Õeke, Sa ei peaks rohkem jooma. Me oleme Tanjaga mures Su pärast. Me ju hoolime, Su jalg on paistes. Mis juhtus?! Mina: „Ah käi Sa ka perse! Olge siis omaette, minu elu ei puutu teisse! Teen seda, mida ise tahan. Ise valisite ükseteist. Mine minema minu juurest, kao!” Selle asemel, et lasta niinimetatud vennal veel miskit vastu öelda, tõusen püsti, vahetan tühjaks saanud pudeli täis pudeli vastu ning lähen hoovi kiigule.

           

            Lõpuks ometi värske õhk. See on nii hea, oleksin pidanud juba ammu välja tulema. Saan nüüd veidike mõelda. Mõtlen vennale ja Tanjale. Ma ei saa aru, miks nad varem ei rääkinud. Kurat, nad olid mulle ju kõige kallimad! Ok, kui mõlemad ei rääkinud, siis vähemalt Tanja oleks võinud rääkida! Ma küll rääkisin temale kui tutvusin rates ühe 18 aastase kutiga, kes oli ülinunnu ning kõige lahedam kutt üldse, keda ma teadsin. Ma rääkisin isegi seda, et ma unistan temast kui oma kutist, kuigi me pole kordagi kokku saanud. Ja ma rääkisin talle kui õnnelikuks ma muutusin kui sain salapärase noormehega rääkida. Aga millega vastas tema, ta lihtsalt varjas kõike minu eest! On alles, ei no ta ei võinud ju mulle üldse rääkida. Appi kui tige ma olen. Kurat nüüd tuli mul veel Kermo ka mõtetesse, ma polegi temaga juba nii ammu rääkinud. Kergelt öeldes on juba igatsus ka peale tulnud. Temaga saan ma alati vabalt rääkida. Vahel ma arvan lausa, et ma olen temasse armunud. Sellest rääkisin ma vaid Tanjale, kuid ta arvas, et Kermo on vaid mu kinnisidee. Nii ma siis jätsingi asja sinnapaika. Olen küll mõelnud, et võiks Kermoga kokku saada, kuid tegelikult ma ei julge eriti. Praeguseks olen ma üldse selle mõtte peast heitnud, sest kõik oli vähemalt tänase hommikuni hästi. Aga nüüd, nüüd on kõik nii masendav.

            Ma pean siit ära saama. Lollisti tegin, et võtsin välja kaasa vaid 0,3-se viru valge cooleri. See on juba otsas, lähen võtan paar tükki juurde ning lähen häälega kuskile. Siin ma enam olla ei viitsi. Mind ajavad need õnnelikud inimesed lihtsalt närvi. Toas käidud, lahkungi sellelt peolt ning kuna kell on juba 2 öösel on väljas kottpime. Suht lootusetu üldse, et mõni auto siit mööda sõidab, kuid võib ju proovida. Hakkan mööda teed kõndima, ise üritan midagi laulda. See metsavahetee on ikka päris hirmutav. Mõtlen isegi tagasi minna, vaatan maja poole ning siis löön käega. Seal ei tunne minust keegi puudust ju…

            Samal ajal majas. Tanja: „Kallis, kus Su õde on? Ma ei ole teda juba päris kaua näinud. Ma olen mures.” Peep: „Ma ise mõtlesin sama, viimati läks ta õue. Ehk läks ta mõtlema, ta vajab aega, et asjadega leppida. Anname talle veel 15 minutit ja kui ta tuppa pole tulnud, siis hakkame otsima.” Tanja ohkab ning noogutab nukralt pead. Sisimas ta kahetseb kõike, ta tahaks asju teisiti ajada. Ta tahaks, et Birgit teaks, et…

            … No kus need autod nüüd on? Siin võib ju üldse igavusse ära surra. Ehk on mõni autoga tuttav nõus mulle järgi tulema. Vaatan telefoniraamatu läbi. Kus ma selle lutsu nüüd pistsin!? Otsin pusataskud läbi ning leiangi telfoni. Aga olen liiga palju joonud, see kukub hirmsa kolakaga maha. Kirun endamisi: „Kurat, juppideks ka veel! Nüüd hakka neid siin pimedas veel taga otsima. Oli seda veel vaja!” Olen tumedalt riietatud ning otsin simkaarti parajasti kui kuulen imelikku häält. Tõstan pea, ma ei suuda reageerida. Must audi kihutab umbes 100 km/h minu poole, ma olen abitult teelt. Jõuan püsti tõusta… Tunnen kuidas auto sõidab mulle otsa. Mu juuksed, tuul sasib neid. Ma kukun hirmsa hoobiga esiteks autole ning siis veeren sellelt maha. Tunnen valu peas, üritan silmi avada, kasutult. Kõik kumiseb, käib ringi ja siis läheb kõik mustaks.

 

            Ma laman haiglavoodis, ei ma ei ole ärkvel. Ma näen kõike kõrvalt. Minu keha kõrval istuvad Tanja, Peep, mu ema ja üks tundmatu noormees. Mu ema nutab lakkamatult, ka mu joodikust isa astub palatisse sisse. Mis ime, ta ei tuigugi. Ta võtab emalt käest kinni ning juhatab ta palatist välja. Nad lähevad ära. Ma karjun mõtteis: „Ei, ema! Ära mine, jää natukeseks veel. Ma kohe ärkan, ma kohe, palun ära mine ainult!” Ka Tanja nutab. Peep on vapper, mitte ühtegi pisarat, enesekindla ja tugevana toetab ta oma kallimat. Minu küljes on nii palju voolikud ja juhtmeid ja nii palju aparaate on selles palatis. Ma näen kohutav välja, täis sinikaid ja marrastusi. Olen kui varemehunnik. Ma ei jaksa seda vaadata, vajun unne.

            Ma ei tea kui palju aega on möödunud, aga ma olen taas ärkvel. Ilmselt juba palju, sest Tanja ja Peep on kuskile läinud. Ma pingutan, ma pingutan kõvasti. Mu pea valutab kohutavalt. Ma suudan silmad avada. Võõras märkab seda ning lausub: „Birgit, kõik saab korda. Sa oled haiglas, Sinuga juhtus õnnetus. Ma olen Kermo. Ma tulin peole, ma tõesti ei näinud Sind seal tee peal. Anna mulle andeks. Ma ei tahtnud. Palun vabandust!” Saan üle huulte nõrga küsimuse: „Miks Sa sinna tulid?” Kermo on tõsine, kuid püüab naeratada ning lausub: „Tanja, Su vend, mina…Tahtsime Sulle üllatuse teha. Mul hakkasid Su vastu tunded tekkima ning ma pidin Sind nägema. Ja siin ma olen! Sa oled kõige kaunim! Ma olen Sinusse armunud” Suudan õrnalt naeratada, samal hetkel astuvad mu vend ja parim sõbranna palatisse. Vaatan neid, mu silmad vajuvad uuesti kinni. Kermo ütleb: „Tulge ruttu!  Ta on ärkvel! Kutsuge arst!” Kuid ma tunnen, et ma ei jaksa enam. Ma näen tunneli lõpus valgust, mu näol on endiselt nõrk naeratus. Peep avab palati ukse ning karjub: „Arst, tulge ruttu keegi ometigi! Ta tuli teadvusele!” Tanja tuleb mu voodi juurde, võtab mult käest. Ta on esimene, kes märkab, et midagi on nüüd täiesti valesti.

Seekord sulgesin ma silmad igaveseks…Ma näen valgust, selle tunneli lõpus, selle pika teekonna lõpus on valgus ning ma lähen selle poole. Ma püüan kohale jõuda. Ma liigun peatumata edasi, ma ei vaata tagasi, mitte veel. Palatis kostub vaid aparaadi halastamatu: piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiks… Nüüd on lõpp, ma olen läinud. Olen taaskord vaid pealtvaataja, mu keha lamab elutuna haiglavoodil. Palat on rahvast täis: ennistele lisandusid veel ema, isa ja doktor. Enamus nutavad. Kermo põselt voolab pisar alla, ta suudleb mind laubale ning lahkub sama salaja nagu ta oli tulnud.

Ma surin siiski õnnelikuna. Tanja, ära muretse, ma tervitan Toivot Sinu poolt. Ja venna, ma valvan Sind. Kermo, viimaks ometi nägin ka Sinu ära. Sa oledki nii kena kui ette kujutasin. Ma jäen Sind teispoolsuses ootama, aga Sa tohid alles aastakümnete pärast järgi tulla. Mul on kahju, et meie kohtumine nii lühikeseks jäi. Mul on kahju, et pidin nii vara lahkuma. Siiski ma olen teiega veel kaua, ma jälgin teid. Hüvasti!

Valmimine: 24.05.2009 – 21.15

Pole kommenteeritud Digg this

 

Sandra istus pargipingil ja jälgis pisipõnne, kes jooksid ühest põõsast teise põõsani. Nende elu tundus nii lihtne ja muretu, see tegi noore naise kadedaks. Ta tundis, et iga hetkega muutub kõik keerulisemaks. Uskumatu, kuid neiu oleks tahtnud alles olla viiene või siis vähemalt muretut elu elada. Sedasi unistada oli ilus, Sandra lausa unustas end ning märkamatul oligi kell saanud viis pärastlõunal.

Just siis saabus ka Laura. Parimad sõbrad ütlesid teineteisele tsau. Nad võtsid käest kinni ning hakkasid jalutama tühja tänava poole. Laura tuju oli lausa imeline, kuid Sandra uitas oma mõtetes ringi ega suutnud kuulata, mis ta sõbrannal öelda on. Viimaks lausus punapea: „Kallike, mis viga on? Sa oled nii vaikne. Palun räägi mulle, mis juhtunud on.“ Pärast mõnda aega vaikuses kõndimist selgitas Sandra: „Ma kutsusin Sind põhjusega välja. Ma pean Sulle midagi rääkima… Mu isa on raskelt haige ning ma pean tema juurde sõitma. Ma…ma pean võimalikult ruttu Ukrainasse minema. Talle on antud ainult loetud päevad ja ma tahan selle aja temaga veeta. Isa oli tööreisil kui ta kukkus kokku ning arstid avastasid, et issil on leukeemia.“

Neiu silmadesse valgusid pisarad. Laura ei osanud sõnagi öelda, kuid sellest hoolimata astus ta oma parimale sõbrale lähemale ja kallistas teda kõvasti. Nad olid vaikuses tunde. Punapea saatis Sandra koduni. Enne lahkumist ta lausus: „Kullake, püüa tugev olla ja ära unusta, et kõik on Sinuga ning me koos saame sellega hakkama! Ole tubli, armastan Sind!“ Tüdrukud kallistasid veel korra ning Laura lahkus.

Kodus ei rääkinud Sandra sõnagi, sest ema ei huvitanud, mis isast saab. Nad olid lahutatud ega suhelnud juba aastaid. See tegi neiule küll haiget, aga ta tuli sellega toime. Kõike endas hoides pakkis tüdruk vaikselt asjad ning soovis, et ta näeks halba und.

 

Sandra isa surmast oli möödunud juba kuu. Aeg läks nagu lennates, neiu ei saanud aega leinatagi. Juuni oli juba saabunud ning lõpetajal oli vaja teha kolm eksamit. Jah, lõpp oli käega katsuda. Ta püüdis väga ja see andis ka tulemusi. Klassi tublimana oldi tüdruku üle väga uhked.

Kuid Sannu ei olnud enam ta ise. Neiu elu oli muutunud palju raskemaks. Nad said küll Lauraga väga hästi läbi ja rääkisid kõigest, aga kõik muu oli tegelikult halvasti. Sandra läks emaga tülli ning teistega ta ei suhelnudki. Kõik kogunes tüdrukule hingele, ta ei tahtnud alati Laurale rääkida ka, sest kartis parimat sõpra kaotada. Noor naine oli endasse sulgunud ja püüdis varjata kõigi eest oma kurbust. Siiski ei istunud ta päevad läbi toas. Sandra käis Lauraga ka pidudel, kus tarbiti alkoholi ja suitsetati. Muidugi hoidsid sõbrannad sellest eemale, aga koos teistega oli hea lõbutseda.

Kool oli lõpetatud ja tüdrukud otsustasid seda tähistada. Taaskord läksid nad ühele peole, kuhu kogunes umbes kakskümmend inimest. Tavaliselt sõbrannad rääkisid teistega või tantsisid, aga seekord hoidis Sandra omaette. Ta oli nendest pidudest väsinud. Neiu ootas elult jällegi midagi uut. Tüdruk istus kiiktoolil ja vaatas aknast öist kuud, mis tundus nii nukker. Äkitselt ei olnud ta enam üksi. Sannu kõrval seisis tundmatu noormees. Kohe tuli sinna ka Laura ja ütles: „Kallike, saa Carlosega tuttavaks. Ta tuli terveks suveks mu vennale külla. Kas Sa viitsiksid Numpsikuga veidike rääkida? See pagana Jaagup lasi jälle jalga ega ole oma sõpradega.“ Sandra oli küll kohkunud, aga oli nõus parimale sõbrale vastu tulema.

Neiu kutsus noormehe õue, sest seal oli parem vestelda. Sannu ei teadnud, mis toimub, ta süda lõi kiiremini ning üle pika aja võis tüdruku näol märgata naeratust. Nad olid vaid üksikud hetked koos olnud, aga tundsid nagu teaksid teineteist terve elu. See tunne oli kummaline Sandra tundis jälle elust rõõmu. Nad vestlesid paar tundi. Kell lõi juba kolm hommikul, Carlos lubas kaaslase koju saata ja ta ei vedanudki neidu alt. Tüdruku kodu juures nad isegi ei kallistanud, jätsid vaid viisakalt hüvasti. Sandra uinus tugevate südamelöökide saatel.

Järgmisel päeval äratas neiu telefon, mis helises juba pikemat aega. Ta küll ei viitsinud vastata, kuid vaatas ekraanile ja nägi võõrast numbrit. Sannu oli segaduses ega teadnud, mida teha. Tavaliselt hoidus tütarlaps sellistest kõnedest, aga täna ta vastas. Küll väga ettevaatlikult ja vaikselt, aga siiski vastas. Kõlas mehe hääl: „Tere, Sandra! Olen Carlos. Loodan, et Sa ei pahanda, sest ma võtsin Laura telefonist Su numbri.  Kas ma äratasin Su?“ Neiu vastas sosinal: „Oi, tere Sullegi Carlos. Ma ei osanud Su kõnet oodatagi. Ei, Sa ei äratanud mind.“ Noormees jätkas kiirelt: „Tore. Ma… ma mõtlesin, et võiks täna koos midagi ette võtta. Kas Sa tuleksid minuga parki jalutama? Kui jah, siis mis kellast Sulle sobiks?“ Sandra oli ehmunud ja pärast pisikest kogumist ütles ta: „Muidugi tulen. Saame kell neli minu maja juures kokku. Kohtumiseni!“ Carlos: „Tsau!“ Kõne katkes ja Sannu hakkas jalutuskäiguks sättima.

Kui Sandra välja läks, ootas Carlos teda. Noormees kallistas Sannut. Neiu punastas kergelt ja vastas samaga. Nad kõndisid samm-sammu haaval edasi ning päike silitas õrnalt nende nägusid. Jõudes pargipingini istusid nad sinna. Carlos võttis kaaslasel käest kinni ja lausus: „Sandra, eile juhtus midagi kummalist. Ma pole mitte kunagi varem sedasi tundnud. Iga Sinuga veedetud hetk on imeline ja vapustav. Ma naudin Sinuga koos oldud aega….Ja, ja Sa meeldid mulle…Sa meeldid mulle isegi väga palju. Sandra, kas Sa tahaksid olla minu tüdruk?“ Tüdruku põsed õhetasid, ta ei saanud sõnagi suust. Noormees jätkas: „Kui Sa ei soovi, siis ma mõistan Sind. See tuli nii järsku, aga tõesti Sa meeldid mulle.“ Sandra lausus pärast mõtlemisaega: „Ka Sina meeldid mulle. Ma hakkan Sinuga meeleldi käima.“ Tüdruku kuldseid kiharaid paitas tuul ning noorpaar suudles.

See oli Sandra elus üks kõige õnnelikum päev. Järgmisel päeval rääkis neiu uudisest ka oma parimale sõbrale, kuid Laura ei olnud sellest vaimustuses. Ta puhkes nutma. Punapeal oli saladus, millest keegi ei teadnud. Nimelt oli ta juba aastaid Carlost armastanud. Sannu kohkus väga ning tahtis isegi oma kallimat maha jätta, kuid Laura hakkas raske südamega rääkima: „ Kullake, Sa ei pea seda tegema. Palun kuula mind. Ma tean, mida räägin. Ma tahan, et Carlos õnnelik oleks ning ma usaldan ta Sinu kätesse suurima rõõmuga. Muidugi see teeb haiget kui armastatu leiab kellegi teise, aga ma olen teie nimel tugev. Sina ja Carlos tähendate mulle väga palju ning kui te suudate teineteist õnnelikuks teha, siis ma lepin sellega. Palun Sind, et Sa ei teeks ei endale ega ka Carlosele haiget!“ Sõbrannade vaheline side oli väga tugev ning nad leppisid olukorraga. Nad olid nendes raskustes koos ning toetasid teineteist alati.

Suvi möödus ruttu. Carlos ja Sandra veetsid väga palju aega koos. Nad käsid ka kohas, kus esmakordselt teineteist nägid. Nende koosveedetud aeg pani kadestama iga inimese, kes neid nägi. Nende koosveedetud aeg oli imeline. Noored ei tülitsenud, nad üritasid alati leida erimeelsustele võimalikult soodsa lahenduse mõlema poole jaoks. Muidugi oli väiksemaid sõnasõdasid, aga alati jäid nad kokku. Nad olid justkui teineteisele loodud.

Suve lõpuni oli jäänud kõigest veel nädal. Carlos polnud Sandrat oma vanematele tutvustanud. Ta otsustas, et selleks on nüüd õige aeg. Nad võtsid ette sõidu maalt pealinna ühel vihmasel hilisõhtul. Sannu jättis Lauraga hüvasti ning nad kallistasid kõvasti. Punapea lausus: „Sandra, hoia end ja palju edu Sulle! Tule ruttu tagasi, hakkan Sind igatsema!“ Sõbranna naeratas ning noogutas. Laura oli taaskord pisarais ning lehvitas hüvastijätuks.

Kuna Carlos oli juba üheksateist, sõitis ta autoga ise. Noored olid väga õnnelikud. Need kakssada kilomeetrit läksid ruttu, juba oligi pool maast sõidetud. Noormees tegi veel bensiinijaamas vahepeatuse, et kütust tankida. Sandra suudles enne sõidu algust veel Carlost ja jäi magama. Vihm muutus järjest tugevamaks. Poiss oli jõudnud ühele metsavahelisele teele kui äkitselt pidi ta pidureid vajutama…Teele jooksis põder, Carlos ei suutnud midagi teha. Auto kaotas juhitavuse ning rullus üle katuse. Mõlemad kaotasid teadvuse…Aeg möödus ja möödus. Õnnetusest oli möödas juba pool tundi, avariipaigast sõitis mööda must audi. Õnneks märjas juht metsaääres autot ning läks uurima, mis juhtunud on. Kui mees nägi kahte noort, kes ei reageerinud, jooksis ta tagasi autosse ja helistas koheselt kiirabisse.

Tund aega hiljem olid Sandra ja Carlos haiglas. Mõlemad olid kaotanud palju verd. Noormees oli küll teadvuseta, kuid arstide sõnul pidi ta ruttu paranema. Tüdrukuga aga nii lihtsalt ei läinud. Neiu oli opisaalis, tal oli ajuverejooks. Operatsioonil Sandra suri liigse verekaotuse tõttu, arstidel ei õnnestunud teda päästa. Ka mõlema vanemaid teavitati õnnetusest. Kui Carlos viimaks ärkas, istus toolil noormehe ema. Poiss vaatas Tiinat ning lausus tasasel häälel: „Kus Sandra on? Ma tahan teda näha? Kas temaga on kõik korras? “ Ema vaatas pojale otsa ning rahustas: „Kallike, palun rahune. Sandra.. Sandra vigastused olid liiga tõsised, arstid ei suutnud ta elu päästa. Pojake, mul on kahju.“ Carlose silmisse valgusid pisarad ning ta ei rääkinud tunde.

Kui Carlos oli neljandat päeva haiglas, tuli teda Laura vaatama. Mõlemad olid murtud ning väga kurvad. Nad kallistasid ja mõistsid teineteist ülihästi. Üks neist kaotas parima sõbra ning teine armastatu. Laura alustas: „Carlos, mul on väga kahju. Ma tean, et Sa armastasid Sandrat väga ja tema Sind ka, aga me saame koos sellest üle. Tean, et Kullake oleks tahtnud, et Sulle tõtt räägin. Praegu poel küll selleks õige aeg, aga kauem ma oodata enam ei või. Carlos, ma armastan Sind juba aastaid. Sellest teadis vaid Sandra ning ta leppis sellega. Usun, et ta oleks soovinud, et me Sinuga sõpradeks jääksime ja aitaksime teineteisel sellest üle saada. Me peame olema tugevad!“ Noormees vaikis, ta ei tahtnud rääkida, ta vältis ka Laura pilku. Sedasi käis neiu armastatut päevi vaatamas.

 

Pärast kahte nädalat haiglas olekut lubati Carlos kodusele ravile. Punapea läks tema juurde ning oli haigele igal sammul toeks. Isegi matustel oli ta noormehega. Aeg möödus ja ka noormees hakkas Laurasse kiinduma, sest ta nägi tüdrukus oma armastatut. Asi läks nii kaugele, et nad hakkasid käima. Algul nende suhe toimiski, kuid Carlose pidevad eksimused viisid nende lahku minekuni. Noormees kutsus oma kaaslast pidevalt Sandraks.

Carlos ei suutnud tööl käia ega millegagi tegeleda. Ta veetis enamuse ajast üksinda oma toas luku taga ja vestles pildiga, millel oli Sandra. Noormees armastas neiut ju kogu südamest. Kuud möödusid, kuid poiss ei muutunud. Tiina ei osanud kuidagi oma poega aidata. Ta võttis kasutusele viimase lahenduse ning kutsus Carlose ühel päeval sõidule. Tee viis haigla poole, täpsemalt vaimuhaiglasse. Kuna noormees ei saanud ümbritsevast maailmast aru läks ta vastupuiklemata ravile.

Poiss ei saanud kunagi päriselt terveks. Tema suust võis kuulda üksikuid sõnu ning ka need rääkisid ainult Sandrast. Kuna Tiina oli juba üpris vana, siis rääkis ta Lauraga. Naine palus punapead: „Laura, mu pojake vajab Sind. Ma ise ei jaksa tema eest hoolitseda. Ma võin Sulle pakkuda palka, elukoha ja kõik vajaliku, et Sa toime tuleks, aga ma palun Sinult midagi. Kas Sa oleksid nõus hakkama Carlosel silma peal hoidma ja temaga ühes korteris elama? Laura, ta vajab Sind!“ Kuna Laura armastas Carlost väga tuli ta Tiinale vastu ning hoolitses edaspidi alati noormehe eest. Neiu küll ei saanud poisiga armastust jagada, kuid ometigi sai ta kallima elust osa. Pealegi teadis tüdruk, et Sandrale oleks see meeldinud. Ta tegi seda nende nimel, kes olid talle kõige kallimad. Carlos ja Laura külastasid koos Sannu hauda. Nad elasid ka koos. Tõsi küll kui põetaja ja haige, aga iga pisike heategu muudab maailma paremaks paigaks.

Valmis: 26.06.2008 – 28.06.2008

Pole kommenteeritud Digg this