Jutud

 

Sandra istus pargipingil ja jälgis pisipõnne, kes jooksid ühest põõsast teise põõsani. Nende elu tundus nii lihtne ja muretu, see tegi noore naise kadedaks. Ta tundis, et iga hetkega muutub kõik keerulisemaks. Uskumatu, kuid neiu oleks tahtnud alles olla viiene või siis vähemalt muretut elu elada. Sedasi unistada oli ilus, Sandra lausa unustas end ning märkamatul oligi kell saanud viis pärastlõunal.

Just siis saabus ka Laura. Parimad sõbrad ütlesid teineteisele tsau. Nad võtsid käest kinni ning hakkasid jalutama tühja tänava poole. Laura tuju oli lausa imeline, kuid Sandra uitas oma mõtetes ringi ega suutnud kuulata, mis ta sõbrannal öelda on. Viimaks lausus punapea: „Kallike, mis viga on? Sa oled nii vaikne. Palun räägi mulle, mis juhtunud on.“ Pärast mõnda aega vaikuses kõndimist selgitas Sandra: „Ma kutsusin Sind põhjusega välja. Ma pean Sulle midagi rääkima… Mu isa on raskelt haige ning ma pean tema juurde sõitma. Ma…ma pean võimalikult ruttu Ukrainasse minema. Talle on antud ainult loetud päevad ja ma tahan selle aja temaga veeta. Isa oli tööreisil kui ta kukkus kokku ning arstid avastasid, et issil on leukeemia.“

Neiu silmadesse valgusid pisarad. Laura ei osanud sõnagi öelda, kuid sellest hoolimata astus ta oma parimale sõbrale lähemale ja kallistas teda kõvasti. Nad olid vaikuses tunde. Punapea saatis Sandra koduni. Enne lahkumist ta lausus: „Kullake, püüa tugev olla ja ära unusta, et kõik on Sinuga ning me koos saame sellega hakkama! Ole tubli, armastan Sind!“ Tüdrukud kallistasid veel korra ning Laura lahkus.

Kodus ei rääkinud Sandra sõnagi, sest ema ei huvitanud, mis isast saab. Nad olid lahutatud ega suhelnud juba aastaid. See tegi neiule küll haiget, aga ta tuli sellega toime. Kõike endas hoides pakkis tüdruk vaikselt asjad ning soovis, et ta näeks halba und.

 

Sandra isa surmast oli möödunud juba kuu. Aeg läks nagu lennates, neiu ei saanud aega leinatagi. Juuni oli juba saabunud ning lõpetajal oli vaja teha kolm eksamit. Jah, lõpp oli käega katsuda. Ta püüdis väga ja see andis ka tulemusi. Klassi tublimana oldi tüdruku üle väga uhked.

Kuid Sannu ei olnud enam ta ise. Neiu elu oli muutunud palju raskemaks. Nad said küll Lauraga väga hästi läbi ja rääkisid kõigest, aga kõik muu oli tegelikult halvasti. Sandra läks emaga tülli ning teistega ta ei suhelnudki. Kõik kogunes tüdrukule hingele, ta ei tahtnud alati Laurale rääkida ka, sest kartis parimat sõpra kaotada. Noor naine oli endasse sulgunud ja püüdis varjata kõigi eest oma kurbust. Siiski ei istunud ta päevad läbi toas. Sandra käis Lauraga ka pidudel, kus tarbiti alkoholi ja suitsetati. Muidugi hoidsid sõbrannad sellest eemale, aga koos teistega oli hea lõbutseda.

Kool oli lõpetatud ja tüdrukud otsustasid seda tähistada. Taaskord läksid nad ühele peole, kuhu kogunes umbes kakskümmend inimest. Tavaliselt sõbrannad rääkisid teistega või tantsisid, aga seekord hoidis Sandra omaette. Ta oli nendest pidudest väsinud. Neiu ootas elult jällegi midagi uut. Tüdruk istus kiiktoolil ja vaatas aknast öist kuud, mis tundus nii nukker. Äkitselt ei olnud ta enam üksi. Sannu kõrval seisis tundmatu noormees. Kohe tuli sinna ka Laura ja ütles: „Kallike, saa Carlosega tuttavaks. Ta tuli terveks suveks mu vennale külla. Kas Sa viitsiksid Numpsikuga veidike rääkida? See pagana Jaagup lasi jälle jalga ega ole oma sõpradega.“ Sandra oli küll kohkunud, aga oli nõus parimale sõbrale vastu tulema.

Neiu kutsus noormehe õue, sest seal oli parem vestelda. Sannu ei teadnud, mis toimub, ta süda lõi kiiremini ning üle pika aja võis tüdruku näol märgata naeratust. Nad olid vaid üksikud hetked koos olnud, aga tundsid nagu teaksid teineteist terve elu. See tunne oli kummaline Sandra tundis jälle elust rõõmu. Nad vestlesid paar tundi. Kell lõi juba kolm hommikul, Carlos lubas kaaslase koju saata ja ta ei vedanudki neidu alt. Tüdruku kodu juures nad isegi ei kallistanud, jätsid vaid viisakalt hüvasti. Sandra uinus tugevate südamelöökide saatel.

Järgmisel päeval äratas neiu telefon, mis helises juba pikemat aega. Ta küll ei viitsinud vastata, kuid vaatas ekraanile ja nägi võõrast numbrit. Sannu oli segaduses ega teadnud, mida teha. Tavaliselt hoidus tütarlaps sellistest kõnedest, aga täna ta vastas. Küll väga ettevaatlikult ja vaikselt, aga siiski vastas. Kõlas mehe hääl: „Tere, Sandra! Olen Carlos. Loodan, et Sa ei pahanda, sest ma võtsin Laura telefonist Su numbri.  Kas ma äratasin Su?“ Neiu vastas sosinal: „Oi, tere Sullegi Carlos. Ma ei osanud Su kõnet oodatagi. Ei, Sa ei äratanud mind.“ Noormees jätkas kiirelt: „Tore. Ma… ma mõtlesin, et võiks täna koos midagi ette võtta. Kas Sa tuleksid minuga parki jalutama? Kui jah, siis mis kellast Sulle sobiks?“ Sandra oli ehmunud ja pärast pisikest kogumist ütles ta: „Muidugi tulen. Saame kell neli minu maja juures kokku. Kohtumiseni!“ Carlos: „Tsau!“ Kõne katkes ja Sannu hakkas jalutuskäiguks sättima.

Kui Sandra välja läks, ootas Carlos teda. Noormees kallistas Sannut. Neiu punastas kergelt ja vastas samaga. Nad kõndisid samm-sammu haaval edasi ning päike silitas õrnalt nende nägusid. Jõudes pargipingini istusid nad sinna. Carlos võttis kaaslasel käest kinni ja lausus: „Sandra, eile juhtus midagi kummalist. Ma pole mitte kunagi varem sedasi tundnud. Iga Sinuga veedetud hetk on imeline ja vapustav. Ma naudin Sinuga koos oldud aega….Ja, ja Sa meeldid mulle…Sa meeldid mulle isegi väga palju. Sandra, kas Sa tahaksid olla minu tüdruk?“ Tüdruku põsed õhetasid, ta ei saanud sõnagi suust. Noormees jätkas: „Kui Sa ei soovi, siis ma mõistan Sind. See tuli nii järsku, aga tõesti Sa meeldid mulle.“ Sandra lausus pärast mõtlemisaega: „Ka Sina meeldid mulle. Ma hakkan Sinuga meeleldi käima.“ Tüdruku kuldseid kiharaid paitas tuul ning noorpaar suudles.

See oli Sandra elus üks kõige õnnelikum päev. Järgmisel päeval rääkis neiu uudisest ka oma parimale sõbrale, kuid Laura ei olnud sellest vaimustuses. Ta puhkes nutma. Punapeal oli saladus, millest keegi ei teadnud. Nimelt oli ta juba aastaid Carlost armastanud. Sannu kohkus väga ning tahtis isegi oma kallimat maha jätta, kuid Laura hakkas raske südamega rääkima: „ Kullake, Sa ei pea seda tegema. Palun kuula mind. Ma tean, mida räägin. Ma tahan, et Carlos õnnelik oleks ning ma usaldan ta Sinu kätesse suurima rõõmuga. Muidugi see teeb haiget kui armastatu leiab kellegi teise, aga ma olen teie nimel tugev. Sina ja Carlos tähendate mulle väga palju ning kui te suudate teineteist õnnelikuks teha, siis ma lepin sellega. Palun Sind, et Sa ei teeks ei endale ega ka Carlosele haiget!“ Sõbrannade vaheline side oli väga tugev ning nad leppisid olukorraga. Nad olid nendes raskustes koos ning toetasid teineteist alati.

Suvi möödus ruttu. Carlos ja Sandra veetsid väga palju aega koos. Nad käsid ka kohas, kus esmakordselt teineteist nägid. Nende koosveedetud aeg pani kadestama iga inimese, kes neid nägi. Nende koosveedetud aeg oli imeline. Noored ei tülitsenud, nad üritasid alati leida erimeelsustele võimalikult soodsa lahenduse mõlema poole jaoks. Muidugi oli väiksemaid sõnasõdasid, aga alati jäid nad kokku. Nad olid justkui teineteisele loodud.

Suve lõpuni oli jäänud kõigest veel nädal. Carlos polnud Sandrat oma vanematele tutvustanud. Ta otsustas, et selleks on nüüd õige aeg. Nad võtsid ette sõidu maalt pealinna ühel vihmasel hilisõhtul. Sannu jättis Lauraga hüvasti ning nad kallistasid kõvasti. Punapea lausus: „Sandra, hoia end ja palju edu Sulle! Tule ruttu tagasi, hakkan Sind igatsema!“ Sõbranna naeratas ning noogutas. Laura oli taaskord pisarais ning lehvitas hüvastijätuks.

Kuna Carlos oli juba üheksateist, sõitis ta autoga ise. Noored olid väga õnnelikud. Need kakssada kilomeetrit läksid ruttu, juba oligi pool maast sõidetud. Noormees tegi veel bensiinijaamas vahepeatuse, et kütust tankida. Sandra suudles enne sõidu algust veel Carlost ja jäi magama. Vihm muutus järjest tugevamaks. Poiss oli jõudnud ühele metsavahelisele teele kui äkitselt pidi ta pidureid vajutama…Teele jooksis põder, Carlos ei suutnud midagi teha. Auto kaotas juhitavuse ning rullus üle katuse. Mõlemad kaotasid teadvuse…Aeg möödus ja möödus. Õnnetusest oli möödas juba pool tundi, avariipaigast sõitis mööda must audi. Õnneks märjas juht metsaääres autot ning läks uurima, mis juhtunud on. Kui mees nägi kahte noort, kes ei reageerinud, jooksis ta tagasi autosse ja helistas koheselt kiirabisse.

Tund aega hiljem olid Sandra ja Carlos haiglas. Mõlemad olid kaotanud palju verd. Noormees oli küll teadvuseta, kuid arstide sõnul pidi ta ruttu paranema. Tüdrukuga aga nii lihtsalt ei läinud. Neiu oli opisaalis, tal oli ajuverejooks. Operatsioonil Sandra suri liigse verekaotuse tõttu, arstidel ei õnnestunud teda päästa. Ka mõlema vanemaid teavitati õnnetusest. Kui Carlos viimaks ärkas, istus toolil noormehe ema. Poiss vaatas Tiinat ning lausus tasasel häälel: „Kus Sandra on? Ma tahan teda näha? Kas temaga on kõik korras? “ Ema vaatas pojale otsa ning rahustas: „Kallike, palun rahune. Sandra.. Sandra vigastused olid liiga tõsised, arstid ei suutnud ta elu päästa. Pojake, mul on kahju.“ Carlose silmisse valgusid pisarad ning ta ei rääkinud tunde.

Kui Carlos oli neljandat päeva haiglas, tuli teda Laura vaatama. Mõlemad olid murtud ning väga kurvad. Nad kallistasid ja mõistsid teineteist ülihästi. Üks neist kaotas parima sõbra ning teine armastatu. Laura alustas: „Carlos, mul on väga kahju. Ma tean, et Sa armastasid Sandrat väga ja tema Sind ka, aga me saame koos sellest üle. Tean, et Kullake oleks tahtnud, et Sulle tõtt räägin. Praegu poel küll selleks õige aeg, aga kauem ma oodata enam ei või. Carlos, ma armastan Sind juba aastaid. Sellest teadis vaid Sandra ning ta leppis sellega. Usun, et ta oleks soovinud, et me Sinuga sõpradeks jääksime ja aitaksime teineteisel sellest üle saada. Me peame olema tugevad!“ Noormees vaikis, ta ei tahtnud rääkida, ta vältis ka Laura pilku. Sedasi käis neiu armastatut päevi vaatamas.

 

Pärast kahte nädalat haiglas olekut lubati Carlos kodusele ravile. Punapea läks tema juurde ning oli haigele igal sammul toeks. Isegi matustel oli ta noormehega. Aeg möödus ja ka noormees hakkas Laurasse kiinduma, sest ta nägi tüdrukus oma armastatut. Asi läks nii kaugele, et nad hakkasid käima. Algul nende suhe toimiski, kuid Carlose pidevad eksimused viisid nende lahku minekuni. Noormees kutsus oma kaaslast pidevalt Sandraks.

Carlos ei suutnud tööl käia ega millegagi tegeleda. Ta veetis enamuse ajast üksinda oma toas luku taga ja vestles pildiga, millel oli Sandra. Noormees armastas neiut ju kogu südamest. Kuud möödusid, kuid poiss ei muutunud. Tiina ei osanud kuidagi oma poega aidata. Ta võttis kasutusele viimase lahenduse ning kutsus Carlose ühel päeval sõidule. Tee viis haigla poole, täpsemalt vaimuhaiglasse. Kuna noormees ei saanud ümbritsevast maailmast aru läks ta vastupuiklemata ravile.

Poiss ei saanud kunagi päriselt terveks. Tema suust võis kuulda üksikuid sõnu ning ka need rääkisid ainult Sandrast. Kuna Tiina oli juba üpris vana, siis rääkis ta Lauraga. Naine palus punapead: „Laura, mu pojake vajab Sind. Ma ise ei jaksa tema eest hoolitseda. Ma võin Sulle pakkuda palka, elukoha ja kõik vajaliku, et Sa toime tuleks, aga ma palun Sinult midagi. Kas Sa oleksid nõus hakkama Carlosel silma peal hoidma ja temaga ühes korteris elama? Laura, ta vajab Sind!“ Kuna Laura armastas Carlost väga tuli ta Tiinale vastu ning hoolitses edaspidi alati noormehe eest. Neiu küll ei saanud poisiga armastust jagada, kuid ometigi sai ta kallima elust osa. Pealegi teadis tüdruk, et Sandrale oleks see meeldinud. Ta tegi seda nende nimel, kes olid talle kõige kallimad. Carlos ja Laura külastasid koos Sannu hauda. Nad elasid ka koos. Tõsi küll kui põetaja ja haige, aga iga pisike heategu muudab maailma paremaks paigaks.

Valmis: 26.06.2008 – 28.06.2008

Pole kommenteeritud Digg this