Reede-Pühapäev siis.
Reedest ma veidi rääkisin ka eelmine kord. Et ta lihtsalt sõitis minema. Terve õhtu ma ootasin ta kõnet, mida oh üllatust ei tulnud.
Laupäeva hommikut alustasin pisarais, sest mu terve pere on märgenud et Tallinn meeldib mulle. Ema märkas seda nii, et kui ma tallinnast tagasi tulin ma ainult temast rääkisingi.
Vend teab nii mõndagi mis tallinnas toimus, kuid ma ei tea kuidas….
Ja isa, kes mind pole ültse kuu aega näinud, nägi mu näost ja huvist tallinna vastu et mingi kala on.
Eitasin kõike, aga noh ma olen kehv valetaja.
Õhtul mõtlesin et helistan talle. Mul oli isegi süütu vabandus olemas. Nimelt mu vend palus neile autosse plaat teha ja siis mõtlesingi et küsin kas tal ka mõni laulu soov on. Valisin numbri, süda lõi väga meeletult kiirusel. Olin kidel et ta ei vasta. Kutsus ühe korra, kutsus teise korda ( tuut, tuut) ja siis ühtäkki tuli „Hallo.“ Minu süda, see lõi miljon lööki minutis, käes värisisesid, hääl värises. Ütles Tsau, kuidas läheb. Ta vastas hästi. Siis rääkisin selle plaadi loo ära ja enne kui ma küsida jõutsin et kas tal ka soove on, tuli vastus „Ei!“ Ütlesin olgu. Siis küsis ta veel mu venna kohta. Veidi juttu nii 10s, mida ma väga ei mäleta sest olin paanikaosakond. Ja siis kui kõne lõppes oli kaks tundi pisarate voolu.
Hiljem mõtlesin et helistan talle ja kutsun ta õue. Lihtsalt õue, et jalutaks ja räägiks aga ma ei julgenud.
Pühapäev: Ärkasin, sest ta helistas mu vennale. Vend palus mul kala neile kaasa panna, mille isa norrast tõi. Valisin välja kõige ilusama tüki, sellest lõhest. Isa ja vend muidugi mõnitasid et tahan pugeda. Siis ütlesin et tahan ise selle üle ka anda. No jah…
Käisin selveris. Tulin tagasi ja ta olin pm maja ees. Ruttu värvisin huuled. Jope selga ja koridoris kiire küsimus vennale: „ Kuidas ma välja näen? „ Vend sai kohe aru, miks ma seda küsin. Läksin alla, nägin teda. Naeratasin. Süda lõi. Andisn kala ja palusin end apteeki viia.
Ta tuli ka apteeki, ja lasi mul ees olla, aga noh ma ostsin selliseid rohte, millest tema midagi teada ei tohiks. Kui ta küsis miks ma neid ostan, ütlesin et pole tema mure. Ostin pool apteeki vist tühjaks. Kui oli makstud, ootasin teda. Tulime apteegist välja ja ma ütlesin noh olgu siis. Tsau ta ütles tsau.
Kõnisid apteegi juures maksima poole, pisarad voolasi, oleks isegi pea aegu auto alla jäänud. Tulin koju ja mõtlesin ainult tema peale. Mu pisarad võiksid juba ükskord otsa saada, aga ei.
Niisiis. Tegin endaga ühe kokkulepe. Olen sellest juba kolm päeva ilusti kinni pidanud. Hoian seda kuni selle aasta lõpuni, sest see on seotud Tallinna ootamisega.