I want to live, not just be alive

13. augustil, ehk siis hiina kuukalendri järgi seitsmenda kuu seitsmendal päeval, oli hiina valentinipäev. Tähistatakse üpris samamoodi nagu meilgi sõbrapäeva. Ka restoranis oli meil selle puhul eriline valentinipäeva õhtusöök kavas. Juba selle eelõhtul käis tihe sagimine ja valmistuti täismajaks. Muide, õppisin selgeks kuidas paberist luike voltida

Algselt pidi Mikkol valentinipäeval vaba päev olema, kuid kuna oodati kiiret õhtut, siis päev enne teatati, et ta peab ikkagi ka tööle appi tulema. Eelneval õhtul aga kui Mikko kella 8 ajal tööd lõpetamas oli, siis ta tuli ja ütles mulle, et tal hakkas järsku hästi paha. Umbes poole tunni pärast saingi temalt kodust kõne, et ma ütleks peakokale, et tal on palavik ja ta ei tule järgmisel päeval tööle. Ja oh neid nägusid kui ma seda ütlesin, mul oli väga imelik seal olla, sest ümberolevatest kokkadest, kes seal tol hetkel olid, näis, et mitte keegi ei uskunud, et ta päriselt haigeks jäi, vaid tahab lihtsalt viilida ja mitte sellel kiirel päeval tööle tulla. Mult küsiti, et kus tal siis nüüd järsku nii paha hakkas, et  just mõnda aega tagasi oli ju kõik jumala okei, tegid seal koos nalja jne.  Ega ma ei osanud ka miskit sellele vasata. Aga Mikko niisama lolli ei mängi, kui on paha, siis on ikkagi paha.

Kui ma ise lõpuks veidi enne kümmet koju jõudsin, siis nägin, et tal tõesti oli väga väga halb.  Ta rääkis, et kõik oli jumala okei ja siis pool tundi enne töö lõpetamist lihtsalt järsku hakkas hästi paha ja tuli hull nõrkus peale ja ei jaksanud ennast õieti liigutadagi. Kui ta töölt koju jalutas, siis oli poolel teel lihtsalt jõud niimoodi otsa lõppenud, et ta mõtles, et ta ei jõuagi koju vaid vajub sinna samasse teeäärde kuskile. Kui ta koju jõudes ennast kraadis, siis oli 37.7 palavik ja selleks hetkeks kui mina jõudsin oli juba 38.5 ja iga hetkega aina tõusis. Meil ei olnud kodus ka mingeid palaviku alandajaid. Kuna see nii järsku hakkas ja nii kiiresti tõusis, siis oli hirmutav pisut ja otsustasin, et lähen vaatan kas Shuangfu haigla juures olev apteek on öö läbi lahti või mitte. Õnneks oli. Mikko kartis üksi koju jääda, kuna ei ole ju võimeline hiina keeles endale ise kiirabi tellima ja nemad ju inglise keelt ei räägi. Nii ta juba helistaski mulle jälle kodust, et kas juba jõuan tagasi, et tal juba 38.7. Arst oli mulle juba ravimit välja kirjutamas ( seal haiglas on nii, et kõigepealt tuleb arsti vastuvõtul käia ja ta kirjutab mis ravimit vaja on, niisama ilma retseptita osta ei saa). Aga siis ta ütles, et ehk on ikka mõistlikum Mikko sinna tuua ja üle vaadata.  Muide siin oli üks pisut koomiline olukord ka, et kui ma arstile (hiina keeles) olin ära seletanud, et mis Mikkol viga on ja ta retsepti jaoks Mikko nime küsis ja ma ütlesin, et tegu on välismaa nimega , et kirjutan ise neile, siis arsti assistent tegi suured silmad ja hüüatas imestunult, et mis? välismaalased?? sa oled välismaalane??? Hehe, kompliment mu hiina keele pihta, aga endiselt imestan kuidas mu välimus niivõrd petlik neile on.

Kui Mikko haiglasse jõudis, siis pandi ta peale läbivaatust kohe tilgutite alla ja anti palaviku alandajat. Öeldi, et peame paariks tunniks sinna jääma, kuni ravimid antud ja siis saame koju. Nende jutust tundus, et on lihtne külmetus, mina olin aga ikka mures, sest Mikkol polnud  ei köha, nohu, ega muid külmetuse tunnuseid, ja paha hakkas ka liiga järsult ja hoopis teistmoodi. Kui ta korraks voodist püsti tõusis, et vetsu minna, siis tagasi tulles kukkus ta koridoris lihtsalt kokku ja pilt kadus ära. Seda oli nii hirmus vaadata. Ta viidi aga voodisse tagasi, tuli jälle teadvusele ja kui rohi antud sai, teatati, et võime koju minna. Mina aga kartsin temaga noomoodi koju minna, ta võib ju seal sama hästi uuesti kokku kukkuda ja nad said ju palaviku tänu ravimitele alla, pole tegelikult ju selge, mis täpselt selle põhjustas. Ainult tavalised külmetusrohud näpus ei tahtnud ma sealt koju minna. Kuna kell oli ka öösel 4, siis ma küsisin, et kas võime hommikuni haiglasse jääda, mida meile ka lubati.

Ega ma just otseselt õnnelik ei olnud, et seal haiglas ööbida saan, kogu see ootamine oli seal juba päris hull, ma ei julgenud jalgu mahagi panna, magamisest rääkimata, sest põrandal jalutasid ringi nii sipelgad, rohutirtsud kui ka prussakad! Ja mitte sugugi väiksed!! Selle haigla närust ja mannetut väljanägemist polnud  ka koristamisega üritatud leevendada. Ämblikuvõrgud laes ja sama palati kahel teisel voodil olid eelmistest patsientidest jäänud mustad voodiriided, millest ühel ilutsesid vereplekid. Kaunis! Kui Mikko peale kokku kukkumist tagasi voodis oli, siis õde ütles mulle, et ta rohkem vetsu ei läheks, kuna majas pole praegu peale tema kedagi, kes aitaks Mikko tuppa tagasi toimetada kui ta jälle kokku peaks kukkuma, niisiis osutas ta voodi kõrval oleva prügikasti peale ja ütles, et kui peaks vaja olema uuesti vetsu minna, siis kasutaks hoopis seda —- tegu oli prügiKORVIGA, mis on auklike seintega, ega hoia seega vedelikku! Geeniused.  Õnneks seda varianti polnud siiski vaja kasutada.

Kui hommikul teda uuesti kraadima tuldi, siis oli sama 38.7 palavik tagasi. Ta saadeti vereanalüüsile ja need tulemused arsti ei rõõmustanud. Ta osutas seal mingitele numbritele ja seletas midagi, millest ma mitte midagi aru ei saanud….meditsiiniline sõnavara  on mul küll täielik null. Aga sellest sain ma aru, et meid saadeti nüüd  lähimasse linna Jiangjin´i  haiglasse. Või noh, teda saadeti, aga muidugi mõista läksin ma kaasa. Ma rääkisin hotelliga ja meiega saadeti kaasa ka Vicky personali osakonnast, et ta aitaks meil seal asju ajada ja tõlkida.

Mikko vaadati üle nakkushaiguste osakonnas ja peale mitmeid küsimusi tervise kohta, sai otsustavaks vastus eelmise päeva toitumise kohta, kus tema päeva menüü sisse kuulus ka kanaliha. Näis, et arst kahtlustas peamiselt linnugrippi. Kui aasta alguses tuli teateid linnugripi levikust, siis muidugi mõista jätsime me kana enda toidulaualt välja, kuid kuna juba pool aastat pole ühtegi uudist selle kohta enam olnud ja meie provintsi see üldse ei jõudnudki, siis oleme vaikselt jälle hakanud seda sööma. Ja ka seda meie sööme enda hotelli restoranis, nemad on ka hakanud jälle linuliha  kasutama.  Aga nüüd oli muidugi hirm suur. Ajalehe artiklitest oli meeles, et enamik linnugrippi nakatunuid ka sureb sellesse.

Mikko sai üksikpalati, kuhu saime ka lisavoodi minu jaoks. Seekord oli tegu uue ja suure haiglaga, ja kena korraliku palatiga. Ei anna võrreldagi tolle väikse näruse Shuangfu küla haiglaga. Ta pandi tilgutite alla ja käidi erinevaid proove võtmas. Ma kartsin niiväga nagu pole elusees veel kartnud. Palavikku ei õnnestunud neil ka terve päeva jooksul kuidagi enam alla saada.

Järgmisel päeval oli õnneks juba pisut parem. Käidi ja kraaditi teda iga paari tunni tagant, tehti mingeid analüüse aga midagi tema seisukorra kohta ei öelnud meile keegi. Nii ma siis muretsesin seal teadmatuses. Kolmandal päeval oli tal aga juba palju parem ja kui hotellist inimesed teda vaatama tulid ja palusin ühel minna arsti käest uurima, et mis siis ikkagi täpselt viga on ja kauaks haiglasse jääma peab, siis saime nüüd lõpuks ka vastused ja kergemini hingata, et tegu pidi olema mingi tõsise nakkusliku kõhuhaigusega hoopis. Mis on küll pisut imelik, sest kõhuga tal enne probleeme polnud vaid algas alles haiglas olles teisel päeval, ja kas see tõesti põhjustab nii järsku palavikku ja kokkukukkumist,aga mida meie ka teame, peamine, et linnugripp ikkagi ei olnud.

Järgmisel päeval küsisin arstil, et ehk on meil võimalik juba kodusel ravile pääseda, milleks me saimegi loa. Hea oli jälle kodus olla ja kõige parem on näha, et Mikko on terveks saanud Ta jäi paariks päevaks veel koju puhkama, aga nüüd eilsest hakkas jälle ka tööl käima.

Me saame siin Hiinas ikka tõesti kõik asjad läbi proovida.