Minu imeline elu

Mäletate veel seda kuidas ma maijooksust osa võtsin? Jooksmisega on nii, et kui sa juba alustad siis tahad veel. Kuna järgmine suurem jooks toimub juba augustikuus Rakveres siis on selleks vaja ennast kenasti ka vormi ajada. Esiteks on vaja ennast ületada ja sõbrannadest parem olla, pealegi on ööjooks kolm kilomeetrit pikem kui naiste jooks. Õnneks aega on ja trenni jõuab teha, isegi haige põlvega.

Käisin siis täna jälle oma ringi tegemas ja jooksime õega Nõmme metsas, sealsamas kus kunagi kaheksakümnendatel tegutses kurikuulus inimsööja aga õde seda ei tea ja ma ei suvatse teda ka valgustada. Rada ise on üsna põnev, seal on tõuse ja laskumisi, treppe ja liiva. Tempo oli meil päris hea ja olime jooksu lõpuks endaga rohkem kui rahul. Iga korraga läheb rada pikemaks ja meie vastupidavus ning tempo kasvab. Hingeldama ja higistama ajab küll aga ega muidu pole trennist ju kasugi.

Sõbrannadega jooksmine on väga eriline naistevaheline tegevus. Ma näiteks ei kujuta ette, et oma elukaaslasega koos jooksmas käiksin. Jõusaalis küll aga mitte jooksmas. Jooksmine ühendab naisi. Ma oleme kannatlikud, me sobitame oma tempo kaaslasega, kui üks väsib siis me ei tee etteheiteid, me jalutame mõned meetrid ja jätkame. Nagu muuseas saab ka kõik olulised jutud räägitud. Ehtne näide sellest kuidas naised oskavad üheldada kasuliku meeldivaga.

Meie ühine jooks lõppes minu õe trepikoja ukse ees ja sealt on umbes kilomeeter minu koduni. Tõstsin pisut tempot ja jooksin kodu poole. Ristmik. Punane tuli. Kollane. Roheline. Ja üks kord veel. Väike metsatukk. Möödusin ühest pisut trullakast naisest, kes oli toetanud oma Maxima kilekoti maha ja rüüpas parasjagu kahe liitrilisest Cola pudelist. Veel üks naine, kes jalutas oma koera ja kummardus kilekotiga koera järele koristama. Jooksin kodu poole. Olin parasjagu möödumas ühest pruuni mantlisse riietatud eakast daamist, kui too minu samme kuuldes võttis sisse ninjasõdalase kaitsepositsiooni ja pöördus minu poole sellise hooga, et ma paratamatult pidurdasin ja seisma jäin. Proua kukkus minuga riidlema”Štoš tõ tak pugaješ minja”. No ei tea, kes siin keda hirmutab. Kell oli vaevalt üheksa läbi, õues alles täiesti valge ja ma üleni roosas, pole nagu mingi mõrtsukas. Üritasin viimased paarsada meetrit koduni joosta aga ei suutnud. Lihtsalt nii naljakas oli.

Te oleks pidanud nägema seda naist ja kuidas ta ennast kaitsta kavatses potentsiaalse mõrtsuka/röövli eest. Ma arvan, et kui mul oleksid olnud kurjad kavatsused siis oleksin mina olnud see, kes tappa saab. Tädi oli agressiivne ja elujõuline. Mul poleks olnud mingit võimalust tema rahakotti röövida. Natuke kadedaks teeb isegi see daam. Ta oli kindlasti üle kuuekümne aastane. Ma oskan ainult loota, et ma samas vanuses oleksin sama tahtejõuline ja hakkaja. Edaspidi olen ettevaatlikum ja püüan vanemat generatsiooni enam mitte hirmutada.