Miks ei võiks lahkuminekud olla lihtsad? Oli tore..ela hästi..ja kõik. Ei mingit nuttu ega valu. Kui varem koosnes suur osa minu ajast temaga rääkimisest, siis nüüd ma ei oska endaga enam midagi peale hakata. Vaba aega on ülearu. Puhkus…midagi pole teha..sõpru ka ei ole või need üksikud kes on, neil on oma elu ja tegemised. Kedagi ei huvita su messed up elu.

Ma igatsen tohutult temaga rääkimist. Ma tahaks nii väga jagada temaga oma päeva, mõtteid, tundeid, nii head kui halba. Ma igatsen kohutavalt kuulda tema häält. Ma tahaks õhtul magama minna ja ärgata hommikul osalise mälukaotusega ehk see osa, mis puudutab teda võiks olla kadunud. Oleks ehk lihtsam? Ma ise olen iseennast nagunii juba ära kaotanud..

Üks päev on jälle õhtus. See ei olnud kerge päev. Ja üks raskem osa ootab veel ees – magamaminek. See käib alati nutuga. Päev möödus sama moodi nagu eilnegi. Tegin oma trennikava (kõht-selg päev). See võttis üsna palju aega, seega pool päevast oli peaaegu läbi..heh. Peale seda ma lugesin raamatut pikalt. Jälle üks asi, mis aitab mõtted veidi eemal hoida. Siis laekus ülejäänud perekond koju. Isast ja vennast ei ole siinkohal üldse kasu. Kõik on oma stressi ja masendusega omaette. Venna jäi haigeks ka :/ Aga ema on küll abiks..nii palju. Mul on maailma parim ema. Kindlasti kõik ütlevad seda, aga mul tõesti on.

Ma räägin üsna vähe, kuna ma tunnen, et kui ma suu lahti teen, siis ma purskan lihtsalt nutma. Ma ei suuda. Istusin õhtul rõdul ja lihtsalt vahtisin imeilusat taevast, kui Päike loojus ja jälle…vesi lahti. Mul on kogu aeg silmad märjad. Muusikat ei suuda ma enam kuulata, kõik laulud räägivad kuidagi armastusest, suhetest, lahkuminekust ja kõik telekast tulevad saated ja filmid tunduvad ka sinna teemasse sobituvat. Kõik on nii raske. Kõik ümberringi. Tundub jube halamine, et saa üle juba ükskord, mida sa nutad. Mine eluga edasi. Seda oleks niipalju kergem teha, kui mul oleks mingi mõnus seltskond, kellega aega veeta, aga mul pole kedagi :/  Story of my sad little life.

Miks ei võiks juba kergemaks minna? Miks ma ei võiks olla lihtsalt, et okei tal on keegi teine, mis siis, elu läheb edasi? Ma ju armastan teda ja kõige rohkem ma tahan, et ta oleks õnnelik aga miks ta peab olema õnnelik kellegi teisega :/ Mina olin õnnelik..miks minu õnn ära võeti ja keegi teine nüüd minu asemel saab seda õnne nautida?

“There`s a club if you`d like to go, you could meet somebody who really loves you. So you go and you stand on your own, and you leave on your own. And you go home and you cry and you want to die." (The Smiths "How soon is now?)