Jõudsin alles nüüd tähelepanekuni, et seni kuni ootan, et keegi tuleks ja mind päästaks ei juhtu mitte kui midagi. Pean ise end oma august välja vedama, sest silmapiirilt ei paista ühtegi Batmani, Supermani ega muud superkangelast. Ma alustan sellega täna ja teen esimese sammu oma kümne sammu programmis ( sammud on hetkel wip.), aga anna endast parima, et see ei jääks pelgalt mõtteks. Hoolimata mu vabandustest, et ei jõua ja must miljon asja veel, avastan end üsna tihti istumas niisma, lakke vahtimas.
EHK siis täna pean plaani homme teen selle teoks. Jah just homme. Palun emal mulle Vunderist traati osta ja muretsen ise kusagilt kõrvarõngajullad, võtan kausist heegelnõela ja lasen oma mõtte vabaks, sest ma ausalt proovin üles leida seda oma asja, mis mind kunagi teistest eristas, aga nüüd on ajaga tuhmunud muutes mu ainult üheks kustunud leegist alles jäänud tuha hunnikuks.
Ps! MA kirjutan 3.oktoobriks valmis arvamusloo T. Tammeni arvamusloo võistluseks, sest suudan seda. Ma usun endasse. I BELIEVE IN ME!
