Suhtlus toimub vähemalt kahe inimese vahel. Muidugi võib ka iseendaga rääkida (see liigituks sinna monoloogi alla), kuid üldiselt peetakse sellist inimest selle “pehme toa” kandidaadiks.
Kommunikatsioon ise on üks keeruline asi, kui see juppideks, st väikesteks osadeks lahutada ja sellesse süüvida. Aga esialgu keskendun ma üksnes subjektidele (sõnumi/koodi saatjale ja saajale).
Et suhtlus saaks kahe inimese vahel toimuda, selleks on vaja mõlema poole nõusolekut ja tahet. Lisaks sellele peab ka see sõnum/kood/teema pakkuma mõlemale poolele huvi. Ehk mõlemad pooled peavad olema huvitatud.
Kuid ka sellest ei piisa. Ka aeg on oluline. Meil on kõik Interneti-põhine ja on olemas kõiksugused IT-lahendused, suhtlusportaalid. Nt MSN, Facebook jne… Kuid siiski on vaja, et mõlemal poolel oleks aega. Kusjuures see n-ö vaba aeg peab langema ka kokku.
Siin kohal on erandiks e-kirjad. Sellisel juhul on üks kriteerium vähem ehk pole vaja, et mõlema poole vaba aeg kattuks, kuid teised kriteeriumid peavad olema siiski täidetud.
Selle mõttekäiguga jõudsin ma selleni, et suhtlemine on väga keeruline tegevus. Kuigi see tundub nii tühine ja igapäevane asi.
Mina näiteks ei leidnud täna endale suhtluspartnerit. See oli täitsa probleem minu jaoks. Ega ma täna poleks olnud ka suurem asi vestluskaaslane, sest tuju on mul üsna kehv, aga siiski.
Mul oli kommunikatsiooni vajadus ja see jäi rahuldamata. Sellest tulenevalt tundsin ma end nii üksikuna. Pidin ise-endaga suhtlema. Kuigi ma üldiselt olen väga rõõmsameelne ja positiivne ning ma naudin enda seltskonda, siis täna oli minu sisemine monoloog väga kurb ja masendav.
See muutus kohati nii masendavaks, et mul kippus pisar silma tulema. Mõtted ise olid ka sünged, kuid ma püüdsin need laiali ajada. Mul oli rutiin jälle käest ära läinud, see annab kohe tunda. Selline tunne, et masendus ripub terava noana mu kohal ja kohe kui rutiin paigast läheb, koha torkab see mind sügavalt. Nätuke hirmutav. Võib-olla on mul mingi alateadvuslik mure või probleem või hirm, mis vajaks lahendamist (kuid mida ma veel isegi ei ole endale teadvustanud). Who knows?
Vähemalt nüüd õhtuks on asi juba parem. Olen need maseduse pilved laiali ajanud. Leidsin oma blogi ja kirjutasin siia monoloogi ning arvan, et sain lõpuks oma kommunikatsioonivajaduse rahuldatud. Küll ilma tagasisideta, kuid asi seegi. Homme kirjutan ise siia ühe kommentaari, siis on tagasiside ka olemas. 
Kell ka juba seal maal, et hakkan oma raamatut lugema ja siis magama.
Ma olen nii keeruline inimene, et mul on ise ka raske enda sõber olla. Rääkimata endale meeldimisest ja enda austamisest ning endaga leppimisest.