Ma tunnen, et mu “pööning” on nii sassis, et selle korrastamiseks ei piisaks ka ühest psühholoogist. Vajahksin selleks terve suure haigla täis arste.
Ma suudan ikka kõik nii hulluks mõelda. Ja ma ei taju enam piire, et kunasest aitab.
Olen nii paranoiline. Kardan nii hullult, et mind kasutatakse ära. Ma püüan end kaitsta kõige vastu, olla kõigeks valmis, ootan kõigist hullemat, arvan nesit kõige hullemini.. jne.
Piltlikult näeb see nii välja, et ma kardan haiget saada, siis välja minnes mätsin end patjade sisse, võtan kaasa plaastrid, kipsi, haavapuhastus asjad ja kõiksugused kaitsmed jne… Hetkel ma füüsilist valu ei karda. Pigem just tahan seda tunda, tekitada endale. Kuid probleem on vaimse valuga. Vaimse haigetsaamisega.
Ma tõukan taas oma paranoiade pärast inimesi endast eemale… Ma ei suuda teha vahet oma paranoia, reaalsuse ja võimalikkuse vahel. Valin neist alati kõige hullema ja sätin oma reaktsiooni, tegutsemise ka vastavalt sellele.
Kogu selle sasipuntra sõlm petub selles, et ma ei tea, kuidas eristada tõde valest (või valet tõest). Ma ei tea, kuna inimene võib valetada, lihtsalt manipuleerida minuga ja kuna tal on minuga tõsised kavatsused, kuna ta tõesti minust hoolib.
Ma tunnen, et keegi ei hooli. Et kõik näevad minus mingit omakasu. Kuid vahel arvan, et see on vaid minu paranoia. Aga kuna ma mõtlen alati kõige hullemat ja püüan end pettumuse eest kaitsta, siis tunnen, et kindlam on eeldada, et kõik vaid kasutavad mind ära. Ja kuna mul on elav fantaasia, siis suudan ma iga inimese jaoks mõne ajendi või põhjuse välja mõelda. Pole mingit probleemi.
Mu aju töötab selles suunas mitme kihiliselt, nagi Hiinas need mahasõidud ja korruselised teed. 
Aga probleem pole mitte ainult inimestega, vaid ka muus.
Ma mäletan, et enne Mainorisse minekut oli mul ka hirm, et ma ei saa hakkama. Siis tahtsin ma põgeneda, käega lüüa. Mõtlesin, et ehk äkki olen ma sellest kirjutanud, kuid ma ei leidnud selliseid mõtteid oma päevikust.
Leidsin midagi muud, mis mind kohutavalt hirmutas. Mida lugedes ma tajusin, et ma olen vist väga haige või olen lihtsalt olnud ülirumal ja naiivne… Aga las see esialgu olla. Püüan meelde jätta, et peaksin laskama oma “pööningut” kontrollida…
Aga… Ma mäletan, et enne Mainori testi ma ka kartsin ja tahtsin sinna mitte minna. Aga ma lihtsalt läksin ja tegin. Kooli astuminegi oli suure küsimärgiga, et kas ma saan hakkama ja kas ma olen ikka kõik endale selgeks teinud, kas olen saanud kogu vajaliku info. Kas olen piisavalt end selleks ettevalmistanud… jne. Peale selle veel suur hirm, et olen teistest 4-5 aastat vanem. Nagu vanamutt laste keskel… Tundub naljakas, aga nii ma mõtlesin ja tundsin. (Näide minu ülemõtlemisest.)
Nüüd, enne TTÜ-sse astumist on sama asi. Ma kardan. Nii hullult kardan. Pean ju kolima teise linna, võõrad inimsed, võõras keskkond. Suur pingutus, kõik on korraga nii uus ja võõras mulle.
Tegin selle avalduse ära. Nüüd pean oma akadeemilise õiendi veel sinna viima. Vaatasin, et 27 inimest on juba katsetele lubatud. Need on arvatavasti TTÜ enda tudengid. Kahel oli keskmine hinne 5 ja teistel olid ka head hinded. Oma keskimsega oleksin ma vast 6-7 koha peal. Kuid tuleb teha veel ka see test. Ja vastu võetakse vaid 60 inimest.
Kuid nüüd ma mõtlen, et pooled kogad on juba n-ö nagu täidetud. Teiste kõrgkoolide parimad ka ja mina jäängi sellest pingereast välja. Ohh, milline kergendus. Ei peagi enam ajaga võidu jooksma ja töö kõrvalt õppima. Saan edale terve aasta, et kohaneda. (See on sarkasm ja lolli-lohutus… ).
Praegu ma tohutult kardan. Kui ma kunagi varem, sellistel hetkedel pugesin teki alla ja värisesin, siis nüüd ma liigun edasi. Ma loen oma märkmetest, mida ma järgmiseks pean tegema. Võtan neid märkmeid nagu käske ja lihtsalt täidan neid.
Kui keegi küsib, mis saab? Ma ei tea. Ma ei tea, mis saab mu kassist? Ma ei tea, kus ma olen järgmisel aastal? Ma ei tea, mida ma teen järgmisel aastal? Ma ei tea mitte midagi. Ma ei suuda ka midagi kontrollida. Olen viskunud elulainetesse ja lihtsalt ulbin. Ja kui näen saarekese-laadset objekti, siis hakkan pinksalt sinna poole rühkima.
Ehk siis, kui saan TTÜ-s tasuta koha, siis jätan mõtlemise ja tegutsen ning annan endast kõik, et sealne programm läbida. Võtan endale ette uued punktid, tegevused, mis on vaja teha ja hakkan otsast tegema ja teen nii kaua, kuni enam ei saa. Kuni tuleb ette totaalne müür, kust kohe mitte kuidagi mööda, üle ega alt ei saa.
Mulle annab lootust see, et Mainorisse minnes ma ka kartsin. Kartsin, et ei saa hakkama, et ei saa seda üüratut summat masktud (ega ma ei teagi, kust see raha tuli täpselt, vajalikuks ajaks ma selle raha kokku sain, kuid kuidas.. ma ei tea… Igalt poolt natuke. Oma raamatupidamises olen ma ikka märkinud midagi, aga ühel hetkel see katkes)… Kuid lõppude lõpuks ma lõpetasin Mainori cum laude. Läks aega ja pooleaastase hilinemisega, kuid ma lõpetasin.
Kuid kui ma oleksin enda moodi põdenud ja tekki alla värisema läinud. Leppinud ise-endale pandud diagnoosiga, et ma ei saa seal hakkama ja et olen kõrgkooli jaoks liiga vana ja rumal, siis poleks ma seda ju lõpetanudki. Ma ei teagi, mis või kes ma siis oleksin.
Mitte, et ma praegu, midagi erilist oleksin (kasutan teadlikult esemele viitavat sõna), aga mul on midagi. Ja see on vist üsna eriline.
Ma igatsen julgust ja enesekindlust. Hetkel ma teen küll julgeid tegusid, kuid need on sunniviisilised. Piltlikult ma justkui hoiaksin ise-endal revolvrit meelekohas. Sunnin end midagi tegema. Kui miski muutub mulle kinnisideeks, siis ma lihtsalt tahan seda saada või saavutada. Ma ei lõpeta enne, kui ma keskendun mingile teisele kinnisideele või kui ma einam ei taha seda saavutada.
Ma olen jälginud enda tegevust koristades. Kui on mõni plekk kusagil, siis ma püüan igasuguseid vahendeid, et sellest lahti saada. Vahel ma mõtlen, et las see jääda. Kuid mõne ajapärast ma avastan end taas seda küürimast ja korritamast, et kuidas on võimalik, et see välja ei tule. Ja kui olen pluusi sisse juba augu hõõrunud, siis õmblen mõne lillekese augu peale või teen kahest pluusist ühe. Aga plekk on läinud.
Ise-enesest on see hea omadus, kuid vahel ma arvan, et äkki on see liiga haiglane. Äkki olen liiga kinnistuv, takerduv. Pole ju keda, kes ütleks, kui palju on normaalne ja kunasest on liiga palju või liiga vähe. Minu seda mõistuse häälekest pole. Pole piire. Pole seda piiritunnet. (Üks põhjus, miks ma alkoholist eemale hoian. Tunnistan, et alkohol saaks igakell minust võitu. ).
Igatahes. Esmaspäeval või teisipäeval lähen Tallinna oma akadeemilist õiendit viima ja vaatan, mis edasi saab.