Eile suhtlesin ma taas R-ga. Ma tean, et ma pean teda vältima, aga ma ikka astun sellesse ämbrisse. Lihtsalt ma pole veel lednud sellist inimest, kellega jutt kohe algusest peale nii hästi sujuks ja kes viitsiks mind kuulata ning kes on valdavalt alati olemas.
Igatahes… Ma kirjutan selle dialoogi siia… R räägib, et üks tüdruk jäi talle silma just tema keha pärast, et sellel tüdrukul oli ilus sale keha. Siis rääkis ta veel ühest teisest tüdrukust, kellel oli ilus nägu ja hea keha.
- Mina: “ma väldin seda kaalu-teemat… püüan vähem mõelda oma kaalule“.
- R: “ära sellepärast küll põe, Pole sul häda midagi, enamustele ei meeldigi väga saledad.” – Sellega ta ütleb väga selgelt välja, et ma olen paks, täidlane, mitte sale… See viis mu endast nii välja. Ma tundsingi end paksuna, sest olen kaalus juurde võtnud ja viimasel ajal palju söönud (igast rämpsu ka: jäätist ja küpsist). Aga ma olen ju normaalkaalus, tänase seisuga olen ma oma normaalkaalu täpses kekspunktis. Normaalsetele meestele meeldivad normaalkaalus naised, mitte nälginud välimusega skeleti-mõõtu naissoost iskut meenutavad kehad. Ja mitte ENAMUSTELE meestele ei meeldi minu kehaga (normaalsete mõõtudega) naised, vaid KÕIKIDELE meestele. Poisikesed vaatavad õlekõrsi ja siis need mitte mehed ka (mehelaadsed olendid, organismid).
Siis järgnes väike arutelu. Ma ütlesin, et see teema talle ei sobi, et ta teeb mu enesetunde veel hullemaks, et ärgu enam sellel teemal midagi öelgu. Hoitku oma suu kinni järgmine kord… Ja siis..
- R: “Sul on piisavalt hea keha.” – Mis tähendab “piisavalt hea” keha?! Pole isegi mitte hea keha. Et ma pean pingutama, et saada hea keha. Kuid võin vaid unistada “supper heast” kehast, “väga heast” kehast jne…
Ma nii vihastusin ja tundsin end nii koleda ja paksuna. See on nii õudne. Ometi ma olen normaalkaalus, nüüd teen väikest viisi trenni, söön valdavalt tervislikult. Ma ei saa olla paks. Mul on täitsa normaalne keha. Jah, ma pole modelli-mõõtu, ma ei tahagi olla alakaaluline. Ka pole ma veel vormis, seda ma tahan olla, ma tegutsen selle nimel.
Aga mul on väga ilus ja ihaldusväärne keha. See pole selline keha, mida kõlbaks paljastada või lausa alasti näidata, aga seda ma ei tahagi, see polegi mu eesmärk. Aga riietega kaetult on mul väga ilus keha.
See pole õige, et ma pean end paksuks või häbenen oma keha, sest ma olen normaalkaalus. See keha on normaalne. See, et üldiselt ollakse alakaalulised või ületreenitud ei tähenda, et ma olen paks või kole või peaksin end häbenema. Mina olen normaalne, kõik teised on kuhugi äärmusesse kaldu.
On ikka poisike see R. Ta kurdab, et tal pole naist. Ei saagi olema, kui ta ei õpi naisi austama ja hindama. Ta tahab tüdruku (teismelise) kehaga naist, kes on tark, vaimukas, enesekindel, haritud, koduhoidev, finantsiliselt kindlustatud jne… Aga sellist inimest pole. Või kui väga üksikud on, siis miks ta peaks vaatama sellist poisikest nagu R. Mida R-l talle pakkuda on, suurt midagi nagu.
Ma pole varem kokku puutunud nii kõvasti välimuses kinni oleva inimesega nagu R. Nii suurte nõudmistega. (Isegi mu eks oli naiste ja nende välimuse osas vähem nõudlikum, kui tema.) Ta elaks nagu seal reklaami-maailmas, kus on ideaalsed naised photoshop-kehadega. Ta on nagu need noored teismelised anoreksikust tüdrukud, kes arvavad, et reklaampildil olev keha on reaalsuses võimalik. Aga pole ju.
Sellist keha, nagu rekaamplakatitel on, ta jääbki otsima. Ja nii ta ei leiagi endale naist. Tuleb õppida hindama ja väärtustama eripärasid, igal keha on eripärad ja need ongi ju armsad. Need teevad inimesed unikaalseks.
Kui seada naise keha ja välimus kõige olulisemaks kriteeriumiks, siis tekib mul küsimus, et milleks seda naist siis vaja on. Näitamiseks? Elad klaasmajas ja kõik näevad, siis tuleb ilus välja näha. Või vaatamiseks? Kumbki tööl ei käi ja siis terve päev vaatavad teine-tesit. Aga iga inimene ju vananeb. Kui naine hakkab vananema, siis vahetad välja? Keskelt läbi iga viie aasta järel uus ja noorem? Aga uued tooted lähedav iga aastaga järjest kallimaks. Mees ju ise ka vananeb ja mille muu kui rahaga peab ta selle vanusevahe kompenseerima.
Mina pole mehe välimust ega keha seadnud põhiliseks kriteeriumiks. Ma ei saa öelda, et see mind ei huvita. Kui mul inimese kohta muud infot pole, siis tuleb ju välimuse järgi otsustada (nt klubides). Ja kui inimene on väga kole (pole esteetiline), siis selliselt inimeselt ootan ma midagi muud, st midagi muud peab rohkem olema. Ja siinkohal ma ei mõtle raha, ma mõtlen hoolivust, tähelepanelikkust, teadmisi, huvitavust, sobivust (nt jututeemad, mis on ühtmoodi huvitavad mõlemale poolele)….
Vahel on jutuks tulnud, nt R-gagi, et kui mulle välimus pole oluline, siis miks ma paksu meest ei võta. Ta pakkus oma paksu sõpra. Jah, see sõber mulle ei sobinud, aga asi polnud sellest, et see sõber oli paks. Vaid sellel sõbral polnud elus eesmärke. Ta elas koos ema ja vennaga, iga õhtu õlle. Aasta või viie aasta pärast kujutas ta end tegemas samat tööd, mis praegu, elamas samas kohas, kus praegu. Aga kuhu mina, siis lähen?
Oletame, et plaanime suhet arendada. Lapsed ja kõik. Lähen sinna suure linna äärde väiksesse korterisse koos tema ema ja vennaga? Aga minu unistused… Seal ei saaks ma teha oma erialast tööd. Kõik need aastat ränka õppimist maha visata?
Või siis teine variant. Ta kolib suurde linna, minu pärast. Ise elaks ta edasi oma vanas elus. Ta jätab maha oma sõbrad. Tal jätkuvalt pole eesmärke. Teeb oma tavalist tööd, iga õhtu õlle või kuus õlut, aga nüüd teeb ta seda üksi, sest ta sõbrad jäid kaugele maha. (Väga masendav elu tal.) Ja kuna teda ei huvita karjäär, siis tema sissetulek jääb samale tasemele. Pole just kõige esinduslikum. Kuid see tähendab, et enamuse pean mina kinni maksma.
Kui teeme 50/50, võrdselt panustamise, siis saame lubada heal juhul üürikorterit ja suure pingutusega saame eluaegse laenu. Ja nii me siis elame. Mina tahan teha karjääri, saavutada suuri asju, teen ületunde. Arendan ennast. Tema istub TV ees ja joob õlut ning käib oma töökohal.
Tema on minu peale vihane, et jättis minu pärast oma sõbrad maha ja kolis suurde linna. Kuid minul pole tema jaoks piisavalt aega. Ma ei tegele temaga, tema peab kohuaeg olema üksi. (Või leiab endale, kellegi, kes tegeleb.) Mina olen tema peale vihane, et ta ei hinda minu jõupingutusi, karjääri tegemise soovi, ei toeta mind. Ja nii me siis elame nagu “luik, haug ja vähk”. Väga erinevate eesmärkide ja maailmavaadetaga inimesed.
H pakkus oma paksu sõpra, kes on Soomes. Kes pidavat olema ikka väga paks. Esteetiliselt pole ilus, aga veelgi suuremaks probleemiks on see, et mida ta jõuab ja mida me üldse teha saame. Tema puhul, armastava naisena, ma olen ikka mures ta tervise pärast. Kuid kui ta jätkab vana viisi, siis ühel hetkel olen ma hooldaja. Taas tuleb visata karjäär ja eesmärgid ning varasemad jõupingutused prügikasti.
Siis on üks sõber, kes elab maal. Ta on ka sae jämedam (omast arust, minu meelest korralik tugev hea sööma peal maamees). Aga tema puhul mind ei häiri tema jämedus (ma ei tea, mulle on ikka keskmisest tüsedamad mehed meeldinud, neil on nagu jõudu). Tema puhul mind häirib vanusevahe. Üks aasta või kaks aastat on ta minust noorem, aga mind see häirib. See on minu kiiks. Kõik on ok senikaua kuni see meenub ja alati see meenub. Mul on lihtsalt see kiiks, et mees peab olema minust vanem. Mehed arenevad aeglasemalt jne… (Ma ei taha olla ema ega tunda end emana, aga vanuse-vahe puhul ma end nii tunnen). 
(Kuigi tean väga palju juhtumeid, kus naine on hiljem pidanud oma sõnu sööma. Kes ei ole nõus mitte mingil juhul lühikese mehaga, armub lühikesse mehesse ja hiljem on täitsa rahul. Seega võib juhtuda, et ma ka kunagi kirjutan siin oma 10 aastat nooremast kavalerist. Praegu on õudne sellele isegi mõelda.)
Igatahes… Eelnevalt kirjutatud sõbra puhul on takistuseks veel see, et tal ka pole eesmärke, tal on väga madal enesehinnang. Koguaeg tuleks teda toetatada ja poputada, aga ma pole seda sorti naine. Mul peab olema kõrval tugev ja kindel partner. Kes ei jookseks ära pärast esimesi tagasilööke. Ma olen äkilise loomuga ja väga äärmustesse kalduv inimene. Mu eks oskaks selle kohta hea kirjelduse anda. Aga minu puhul ongi nii, et kui ma vihastun siis ikka totaalselt. Ja ma võin olla väga jäik ja halastamatu. Kuid sellistel puhkused ongi oluline jääda endale kindlaks ja rahulikuks. Sellega saab hakkama vaid tõeliselt armunud mees. Sest ma võin olla vihane isegi mitu kuud. (Mitte tühiste asjade pärast, aga … siis kui ma ikka totaalselt vihastun.)
Tagasi tulles selle sõbra juurde. Ma ei usuks, et ta saaks hakkama sellise karakteriga nagu see minul on. Peale selle, temale meeldib maal elada, aga mina olen linnainimene. Ma ei välista, et kunagi, kui ma olen suutnud piisavalt oma pensionipõlve kindlustada, et ma siis ise maale (kuhugi linna lähedale, mingisse suvila-laadsesse majja) ei koliks, aga ma pole talupidaja. Kuid tema pigem on seda. Siin ma näen taas seda eesmärkide lahusust.
Ma ise arvan, et ma ei vaata inimesi nende keha järgi. Ok, nimetasin mehi inimesteks (haruldane juhus minu poolt). Aga võib-olla kellegi teise meelest on see nii. Vat ei tea ju, ma näen ennast ikkagi subjektiivselt ja seetõttu saan anda endale vaid subjektiivse hinnangu.
Sain end taas välja elada. Nii tore. Jättan asjad ütlemata sellele konkreetsele inimesele, eiran teda või vähemalt püüan eirata, aga siia siis kirjutan need ütlemata mõtted. Väga vale. Need tuleks ikka sellele teisel inimesele öelda. Kui see on oluline ja kui ma selle inimesega veel suhtlen. Aga ma püüan mitte suhelda. Ja edusamm seegi, et ma need mõtted kirjutan ja avaldan. Varem ma vaid mõtlesin ja siis olin vait ning kannatasin edasi.
Esimene samm oli oma mõtted ja tunded päevikusse kirjutada, teise samm need oma blogisse kirjutada ja järgmine samm olekski oma mõtted avaldada, välja öelda. Seega olen poolel teel enda kehtestamiseni. See ju ka positiivne. 
P.S Kirjutasin näiteid jämedamate meeste kohta. Tean, et tugevalt ülekaalulised mõtlevad ja peavad pidevalt nägema, kuidas heidetakse ette suurt kehakaalu, et keegi ei kurda peenikeste üle. Siis kirjutan ma siia ka teise variandi. R on hullult peenike. Kohutavalt peenike. Ta kannab suuri riideid ja kuna tal on pidevalt külm, siis on tal need pusad ka paksud, siis näeb ta veidikene vaatamisväärsem välja.
Aga kui ta on nt aluspükstes ja ma näen ta ülipeenikesi jalgu, siis tekib mul tõrge. See on kole. Ta peab teksapükste vöö nii kõvasti kinni panema, et vahel tekkis tunne, et nendes pükstes polegi inimest. Nagu paneks vöö ümber kapis riidepuul rippuvatele teksadele… Ta oskas mind hästi üleskütta, oskas puudutada mind õigetest kohtadest ja suudlemine ka kuidagi klappis… Ja ma olen selline alguses hästi külm ja tundetu ning siis järsku jätab mõistus mu maha ja ma hakkan tegutsema instinktiivselt.
Igatahes, üks kord olin ma taas totaalselt üles köetud ja kui ma nägin ta jalgu, siis olin momenteslt maha jahtunud. Nagu külm dušš. Ka tema puudutamine ei olnud just kõige erutavam. Kondine keha ei ole erutav. Olgu või mõni muskel sellel luukesel peal, aga ei… See ei tee mehe kehast minu jaoks mehe keha.
Nüüd tekib küsimus, et kas keha saab määravaks. Kui kõik muu klapib, siis mitte, aga intiimsetes oludes võib see takistuseks osutuda, siis tulebki see n-ö puudujääk kuidagi teisiti katta. Nt oskuslikud puudutused, toimivad sõnad, suur/meeletu kirg jne…