H võttis jälle kolimise teema üles. Nüüd on põhjused teised.
See on hea, et ta selle teema üles võtab. Iga kord on see mulle järjest väiksemaks šokiks. Iga kord hirmutab see mõte mind järjest vähem.
Ja kui üks kord see aeg kätte jõuab, siis vast jätab see mind täiesti külmaks.
Ma olin täiesti vastu sellele, et ma siit välja kolin. Ütlesin, et üürin siis üksi edasi.
Kolimine tundub nii keeruline ja raske. Ja uue koha otsimine. Ei saa ju loota, et järgmine kord ka nii veab nagu sellel korral. (Aga äkki miski hoiab mind ja kõik sujub ka tulevikus). 
H lubas aidata mul korterit otsida ja kolida ning maakleriga rääkida jne… Njah.
Öö otsa mõtlesin sellele kõigele. Nüüd mõtlen, et võib-olla tõesti oleks mõistlik võtta üks väike ühetoaline korter. Kui saaks odavamalt või samade kuludega, mis mul praegu on, siis ju oleks täiesti ok.
Ma ei saa ju korterikaaslaega koos elada. Ma kohe armun. 
Naissoost koretrikaaslase puhul, tuleb lahendada tema probleeme. Siis jääb ta võlgu, sest pidu kujunes kallimaks kui ta algselt arvas, siis oli vaja mingid hilbud osta ja muud iluteenused jne… Ja välja ma teda visata ei söenda.
Võtta väike ühetoaline ja teha leping 3-5 aastaks. Selle ajaga saan vast rahad kokku, siis saan edasi liikuda.
See on hea, et H n-ö tirib mind mugavustsoonist välja.
Kui ma tahan minna NY-sse, siis pean ma ju hakkama kõike seda ise tegema. Võõras keel, võõras kultuur jne. Mitte keegi ei oota mind ju seal ja mitte keegi ei ole mu kõrval ega hoia mu kätt.
Samas Eestiga ma oma tulevikku ei näe. Nii-moodi kõdunedes, kopitades oma toas ei taha ma oma aega ära veeta. Sellel pole mõtet. Samas kaotada pole mul midagi. Kui mul kassi ega seda võlga vanemate ees poleks, siis läheks suvalt. Kaks kätt taskus. Kui tuleb lõpp, siis tulgu see suure pauguga, kiiresti ja elades (mitte kopitades).
Aga kassi pärast pean ma rohkem planeerima ja ressursse varuma… Kassist ma ei loobu. Minu kohustus. Ta on minu kõrval olnud alati. Kõige pikem suhe, mis mul olnud on.
Samas H-ga mul mingit kontakti ei jää. Me oleme ju võõrad. Üks päev lükkasin kappi ja jõudu jäi natuke väheks, siis saatsin talle sõnumi ja küsisin abi. Aga puhkasin ja sain lõpuks ise hakkama. Seega pole mul tegelikult tema abi vaja.
Ja kui me koos ei ela, siis pole mul ka mingit õigust temalt abi küsida.
Oleks aeg jah edasi liikuda.
Mind häirib see, et ma mõtlen, et kuidas talle võib miski asi mõjuda. Nt kui ma kohtama lähen või peole või midagi. Ma ei taha talle haiget teha… Justkui tal oleks mu vastu tunded… Tegelikult ei mõtle tema minu peale üldse. Ja õigesti teeb. Meil pole kohustusi, me pole üks-ühele midagi lubanud ja me pole kumbki oma armastust või sümpaatiat teine-teise vastu avaldanud. (Tema poolt seda võib-olla polegi).
Seega… Ma peaksin hakkama lõpuks oma elu elama.
Eile ma avastasin, et ma olen kleepekas, klamber. Ma kipun inimesi omama ja see äärmusest äärmusesse kõikumine… Ma ei taha selline olla.
Ma arvan, et kõige häirivam ongi see äärmuslikkus. Aga ma ei tea, kas psühholoogid on võimelised seda balansseerima. Ma tahaks olla normaalne (selle koha pealt). Võib-olla pole keegi normaalne. Võib-olla polegi olemas tasakaalukat naist. Mõni lihtsalt näitleb hästi. Inimese sisse ju ei näe, mis tema peas toimub.
Aga minu äärmusest äärmusesse kõikumine. Kord arvan, et ma täiega meeldin H-le (või kellelegi teisele) ja siis kui ilmneb, et vist ikka ei meeldi, siis mõtlen ma automaatselt, et olen maailma koledaim naine, rumalaim, kasimatuim jne… Lõpuks mõtlen, et ta põlgab mind hoopis, siis mõtlen, et ta haletseb mind hoopis jne… Miks ma ei suuda mõelda, et ma natuke meeldin või et üks osa minust meeldib. Või … Noh, ma ei tea…
Ma lähen välja, siis mõtlen, et kõik vaatavad mind, olen staar, olen kõige ilusam jne… Seksikas, mehed ei suuda minult pilku pöörata. Siis tuleb minuga rääkima üks asotsiaal. Tunnen, et ju ma näen odav välja, et selline inimene julgeb ka ligi astuda. Siis mõtlen, et olen kole kui öö ja ei tohiks üldse julgeda kodust välja astuda… Miks ma ei võiks mõelda, et ma näin sõbralik ja huvitav, et inimene soovib minuga vestelda…
Mina olen see must-valgelt mõtlev inimene ja panen inimesed mingitesse kastidesse ning mul on eelarvamused… Olen väga halb inimene. Kas üks psühholoog suudaks mind korda teha? Või peaksin kõik Vabariigi psühholoogid enda kordategemisse kaasama?
***
Ma ei pea õigeks asendada ühte inimest või tunnet teisega. Aga ma lihtsalt ei taha enam üksi seda n-ö leina läbi teha. Seega, sellel korral ma vist rikun enda reegleid ja tõekspidamisi. Püüan A-ga aega veeta. Teda ma usaldan. Ma ei tea miks või kuidas, aga ma usaldan teda.
Ja kui meil koos on tore, siis miks ka mitte. Meil pole üks-ühe ees kohustusi. Meil ei ole suhet. Lihtsalt kaks tuttavat, kellel juhuslikult pole kaaslast.
Huvitav, kui ma end ilusaks ei tee, kas ta ka siis minuga suhtleks?