Õnnitlused Minny emale. Minny peaks tegelikult emat aitama remondi osas, aga… Ma ei teagi, miks ma seda ei tee. Ta pole otseselt küsinud ja ma ise ei näe seal endale tegevust.
***
Hommikul tegin emale pannkooke. Söödavad tulid, aga mitte supper head.
***
Enesetunne on täna sutsu parem ja olen lootusrikas. Kuigi keel on raskem, kui ma arvata oskasin. Siin on 9 täishäälikut ja neid hääldatakse erinevalt. On pikad ja lühikesed.
Kaashäälikuid eriti ei hääldata. Nt sõna lõpus d hääldatakse l-na või ei hääldata üldse.
Kui seda keelt kuulata, siis jääb mulje, et neil on kuum kartul suus ja siis üritavad rääkida. 
Räägivad sellise pehme keelega. Ma ka ei tea.
***
Ei, alla ma ei anna. Rühin edasi.
Vanaema helistas emale. Natuke rääkisin ka vanaemaga. Ta ikka küsib, kas ma olen rahul. Ega ma ei kahetse. Ütles, et tema juures on mulle alati koht olemas, nii kaua kuni ta elus on.
Kuigi oma peas vahel ma kahtlen. Mõni kord on hästi raske. Vahel tabab mind masendav (pessimistlik) reaalsus. Aga vanaemale ütlen ikka, et olen rahul ja jään siia.
Ma teadsin, et see saab olema raske ja ma tean ka, et võib tekkida kodu igatsus ning ahastus ja lootusetuse tunne. Aga ma tean, et ma ei anna alla. Ma ei lähe ära. Kas või nutan, aga ei lähe ära enne, kui olen oma kulud katnud. Perioodi mõttes vähemalt aasta olen siin.
***
Loen “kodu igatsus” ja mõtlen, et mis kodu. Mul pole ju kodu. Üürika andsin ka ära. Hästi kummaline on mõelda, et mul oli Tallinnas koht, aga siis järsku tulin tulema oma kahe koti ja kassiga ning nüüd pole mul seal mitte midagi. Keegi teine elab seal. Keegi teine vaatab sellest aknast välja ja keegi teine toetab oma käed aknalauale, kus varem puhkasid minu käed.
Ei, ma ei kahetse ja ma pole kurb. Lihtsalt… Mõtisklesin.
***
Siin on hea olla. Ma võin seinale joonistada, ma võin laulda, muusikat kuulata. Kass tõmbas ema toast (kus praegu mina peatun) tapeeti seinalt maha. Ema oli ehminud kui seda nägi, kuid teda oli hoiatatud. Mina ega kass karistada ei saanud. Ma ei pea kartma välja tõstmist. Ma ei pea endale süüa tegema.
Siin on aed. Ma saan jalutama minna. Kassiga jalutan hommikuti.
Ma võin siin kõike teha.
Olen saanud remonti teha nii, et halb hakkab. Nüüd ma tean, miks tapeetimine on nõme töö.
***
Keele osas on olnud väiksed edusaamud ka. Nt ema palus mul poes valida piim, kodujuust ja hapukoor. Ma sain sellega hakkama. Õnneks oli väike pood ja erilist valikut polnud.
Siis tapeetimisel õppisin numbreid. Sain numbrid kümneni selgeks. Hästi ei mäleta number ühte ja seitset. Mulle meeldib number viis (fem). Hinne viis meeldib ka, aga antud juhul mulle meeldib selle sõna kõla. Minu lemmik number hetkel.
***
Kõige raskem pidigi olema taani keeles see hääldus. Grammatika on lihtne (pidavat olema, ma pole süüvinud).
***
Äriplaaniga olen ka tegelenud. Eile terve päev tegelesin. Sain tabelid vormistatud ja töösse lisatud.
On vaja kirjutada veel kaks alapeatükki. Üks lühem ja teine pikem. Siis kokkuvõte kirjutada ja sisukord korda teha. Siis peaks minu poolt olema kõik ok.
Eile kirjutasin neli alapeatükki.
Algselt oli täna plaanis emat aidata, aga kujunes kuidagi teisiti. Kui ma juba siin oma toas istun (ema tuba tegelikult, minule ehitame tuba teisele korrusele, mina täna ei ehita). Kui ma siin toas olen, siis püüan olla kasulik ja kirjutada seda äriplaani.
Õhtul tuleb kuhugi välja sööma minna. See on siin traditsioon. Arvan, et saan hakkama. Loodan vähemalt.
***
Trenni osas pole midagi kirjutada. Pole käinud rohkem jooksmas. Pole harjutanud hularõngaga… trenni. Hüppenööri võtsin ka kaasa, aga pole kasutanud. Ratas seisab ka truult garaažis… Mis veel? Kätekõverdused on juba väga kauge minevik. Siis on mingi treeingseade, kõhulihaste jaoks. See seade on mul voodi all. Ei ole seda kokku pannud ega välja võtnud.
Mul pole hetkel plaani trenni kohta… Ma ei teagi kuhu ma selle paigutan ja millele ma keskendun.
Hularõngast saadud sinikas on ikka veel kõhupiirkonnas küljepeal.
Jalad on sinised. Toetasn jalga redelipulga vastu ja kohe tuli sinikas.
Pärast viimast jooksmist olid lihased mitu päeva kanged ja valutasid, kuigi ma tegin seekord venitusharjutusi ka. Mul tekkis juba hirm, et äkki olen saanud puugihammustuse, et lihased nii kanged on.
Nüüd valutab selg, sest istun siin arvuti taga. Mõtlesin, et pärast magistritööd ei tule ma üldse arvuti taha, aga…
Püüan selle äriplaani valmis pingutada ja siis keskendun taani keele õppimisele ja hakkan regulaarselt töökohti ka kiikama.
***
Ma olen kohati ikka veel naiivne. Mul on selline tunne, et kui ma võtan endale eesmärgiks tööle minna, siis mina töö endale saan. Arvan, et saan endale töö kuu ajaga… Noh, eks ole näha. Hetkel ma tööle minekule ei mõtle. Olen prognoosinud, et läheks tööle septembris või augusti keskel (see tundub juba liiga lähedal). Seege septembris.
***
Väike plaan ka. Plaanin hakata vanaemale kirju kirjutama. Ema ütles, et ma võiskin käsitsi kirjutada (püüda teha ilusat käekirja). Ma ei viitsi vist tähti maalida. Ma piinaks tema printerit pigem.
Aga eks näis, mis sellest välja tuleb. Kas ma hakkan vanaemale pikki kirju kirjutama või mitte. Mulle meeldiks, kui ta kirjutaks mulle vastu ka…
***
Püüsid kirjutada siia postitusse oma blogi iga teema valdkonna kohta.
Kaalu kohta ja söömise kohta ei kirjutanud. Emal on siin kaal, tal on see kettaga (manuaalne) kaal. Näitab vähemalt üks kilo vähem, sest nullpositsioonis on -1 kg ees. Aga ma liidan oma kaalule 1 kg juurde. Olen kaalunud end riietega. (Ma eriti selle kaalu näitu ei usu.) See kaal pole ka täpne (ei näita komakohti nagu minu kaal näitas). Aga… Minu kaalunumber pole midagi väga hullu. Täitsa ok. Normaalkaalu ülemises otsas, aga on seal ilusti püsinud. Mulle meeldib, et kaal on stabiilne.
Söömise koha pealt. Enam ei söö nii palju. Vahel jätan hommikupudru vahele, sest kõht pole tühi olnud. Ema teeb vahepalasid, aga ma ei võta osa igast vahepalast. Püüan süüa siis, kui kõht on tühi ja nii palju, et see täis saaks. Vahel õnnestub, vahel mitte nii hästi. Aga asi liigub paremuse poole.
***
Kokkamise koha pealt. Tegin pannkooke. Pilte ei pane siia. Ma ei teinud neist pilte… Aga rohkem ma pole süüa teinud… Võiku ei lähe söögitegemise alla. See kord ei lähe.
***
Poliitika ja majandus… Arutasin emaga… St rääkisin emale, et ma ikka piinasin neid pensionifondi “tutvustajaid”. Küsisin ühe panga omadelt… Mis ma salatsen. Minu pension on LHV-s ja ma küsisin neilt (nad ise tulid juurde ja kui nad segavad või takistavad mind, siis mina kohe kasutan seda võimalust ära). Küsisin siis, et miks seal tootlus nii madal on, et Nordeas on see palju suurem (mul on 50% võlakirjadest ja 50% aktsiates – pensionifondiosak). Nad ütlesid, et neil on teine strateegia, et nemad on toonud raha riskantsetest investeeringutest ära (väiksem risk = väiksem tootlus) ja ootavad majanduslangust (prognoosivad). Aga teised pangad Nordea ja DanskeBank panustavad majanduskasvule ja investeerivad riskantsematesse projektidesse…
Siis sattusin ma DanskeBanka. Seal ka tuli jutuks pensionifond. Seal püüdis mind veenda teller, kes (mulle tundus, et ei ole asjas nii pädev kui LHV “värbajad”). DanskeBank’a kutt… Mind natuke häiris see, et ta vaatas mu rindu, aga tegu oli noore poisiga ja mul oli suure kaelusega pluus (upsi…). Seega ma ei pahandanud temaga, aga ebamugav oli ikkagi. (Noh, vanatüdrukuna tuli kerge muie ka suule, kui ma ta pilgu taas oma rindadelt leidsin…)
Aga see DanskeBank’a kutt näitas mulle tootlusi ja ja püüdis sellega mind veenda. Et sealse fondi tootlus on olnud väga hea ja neil on pikaajaline kogemust, et Noredea üsna alles tuli turule… Ma lasin tal ikka rääkida… Lõpuks kippus asi ikka sinna kanti, et “palun võta meie panga pensioni fond, siis ma saan oma lipukese kätte”… (Kreisiraadios oli vist (Peeter Oja) Alev Ström “Müügimees” või “Müügikoolitus”… Seal kirjeldati kolme müügivõtet… (1) lüüakse jalaga uks maha ja sunnitakse ostama, (2) anuv või paluv müügimees “palun osta see ära, siis ma saan oma lipukese…” (pisar silmis) ja (3)… ma ei mäleta enam…).
Noh-jah. Mul hakkas sellest Daske omast nii kahju, ma mõtlesin, et ta on (vist juba tund aega minule kulutanud), et ma võiskin oma pensioni ümber tõsta. Ta saaks oma preemia kätte. Ma kaotaksin 1% oma pensioni rahast või kui jätan osakud LHV-sse, siis ei kaotaks seda ka… Aga ma ikkagi otsustasin, et ma pole heategevusüksus ja ma ei tee seda. Ma ju algusest peale ütlesin, et ma ei tõsta oma pensionit ümber. Kuigi põhjendasin oma pensionifondi valikut halvasti… Ega sellel polegi nagu põhjendust…
Mulle on see pensionifond kohustuslik. Kuskil peab see olema. Sinna olen ma nii vähe raha kogunud ja ma ei usugi, et ma sealt mingit pensionit saan (Eesti riigilt ka ei usu, et saan). Olen võtnud seda fondide asja nagu õppimist. Investeerimise õppimist. Vaatan neid prospekte ja küsin kõsimusi nende “värbajate” käest.
Küsisin, et kui ma töötan välismaal, et kas ma saaksin kuidagi sinna teise sambasse raha panna. Aga selgus, et ei saa. Kui tahan ise raha panna, siis tuleks teha kolmas sammas. Seega… See teine sammas seisab üsna tühjalt mul seal LHV.
Kolmandat sammast ma ei tee, sest ma naiivselt usun, et ma suudan oma raha paremini tootma panna, kui üks suur pank seda teeb. Väike ettevõtlus või kinnisvara või midagi muud. 
Seega, esialgu ei tee kolmandat sammast.
***
Nüüd sai vast igast valdkonnast natuke midagi kirjutatud.
Püüan selle äriplaani juurde tagasi pöörduda.