Vastuseta kiri on nagu blogi monoloog

Miljon mõtet jälle peas.

***

Lugesin neid blogisid, mille lugemine on muutunud juba harjumuseks. Enamus nendest, kes olid midagi uut kirjutanud olid negatiivsed ja hindavad ja halvustavad või üleolevad. Teiste kulul naljatlemine ja teravmeelitsemine on lõbus ja tore täpselt nii kaua, kuni seda ei tehta sinuga. Mina tundsin täna, et tervameelitseti minu üle (minust), sest langen ka sellesse sihtrühma, mida n-ö maha tehti. (Võib-olla on asi emotsioonis. Mul on negatiivne tuju ja siis näen teksti ka negatiivselt. Varemgi nii olnud.)

Ma tean, et minust ei kirjutatud, sest ma olen selleks liiga väike ja tühine, et minust postitus kirjutada (isegi üdini negatiivne). Uhhh… Seegi hea..

Seega võtsin julguse kokku ja ilgun edasi oma blogis.

***

Postituse pealkirjast. See tuttava-tuttava-tuttav noormees, kellega me kirjutame ja ei kirjuta ka. Temale peaks ka mingi tähe välja mõtlema. Ütleme, et I.

I kirjutas, et tal pole olnud aega (eeldan, et tulevikus ka pole) ja ta ei oska kirjutada, aga minu kirju loeb huviga, sest minu kirjad on nagu huvitav romaan (midagi sellist kirjutas). Muidugi oli see muusika minu kõrvadele. Mõtlesin, et nüüd hakkan ma talle kirjutama, aga mida ma talle kirjutan.

Viimase kirja pärast põdesin ma nii hullult, et ma ei julgegi enam midagi kirjutada. Kummaline tundub kirjade kirjutamine ilma vastuse saamiseta. Ma ei teagi, kas ta sai selle kätte või mis mõtteid see temas tekitas… Ja siis lõpuks tundub mulle ohutum kirjutada blogisse või päevikusse.

Ma ei ole I-le enam kirjutanud ja ei oska ka enam midagi kirjutada. Pole nagu motivatsiooni. Kuigi ma kirjutasin talle, et kirjadele vastuse saamine ei ole kriitilise tähtsusega. Söön oma sõnu.

***

Jõudsimegi söömise teema juurde. Hull nälg ja magusa vajadus on koguaeg. Kohutav.

Aga täna käisin jooksmas. Tubli olin.

***

Koos emaga aitasin ema sõbrannal (K-l) koristada. St K oli ära ja siis me käisime emaga koristamas. Täna K nägi mind jooksmas ja andis mulle raha. Väga palju raha sellise väikse töö eest. Aga ma võtsin kõik vastu, mis anti. Ma isegi ei vaadanud, mis kupüürid ta mulle andis, panin need ilusti taskusse ja kodus panin lauale emale silma alla, sest ma olen aus tüdruk. (Ema palus mul raha enda (Minny) rahakotti panna. Täitsin käsku ja üldsegi mitte vastumeelselt.)

Igatahes. Ema sõbranna K on selline huvitav inimene, teistsugune. Ema natuke häbeneb teda. Ema on mul selline, kes hullult muretseb teiste arvamuse pärast ja ta on ise ka kriitiline teiste inimeste suhtes.

Mulle K meeldis ja meeldib. Võib-olla sellepärast meeldibki, et K on teistsugune (nagu mina). K teab ema laste nimesid ja sünnijärjekorda ja kes, kus elab jne… Aga ema uus perekond ei tea ja ei pea oluliseks seda ka selgeks teha, kuid nimetavad end perekonnaks. Minusse suhtuti hästi, sest arvati, et ma olen see, kes elab Inglismaal, aga kui selgus, et mina mitte, siis suhtumine minusse muutus. Aga… Las olla.

Nätuke K tutvustamist ka. Ta on poheemlaslik. Ta ei pese oma riideid ja kappi ka ei kasuta, sest tema meelest on praktiline hoida riideid kuhjana tooli peal või voodi peal, siis saab kiiresti riided kätte. Ta ei pese nõusid, sest tal on koguaeg midagi teha ja tal pole aega. Ta käib inimestel külas ja laulab kooris (see USA kristlik muusika… gospel muusika).

K saab riigilt abiraha ja kõik lapsed on temalt ära võetud, sest ta pole saanud laste kasvatamisega hakkama. Kunagi otsis K süüa prügikastist, aga nüüd läks vahepeal paremini, siis ostis. K käib paljajalu. Kui tuleb ema juurde kingadega, siis siin võtab ära ja unustab tavaluiselt maha.

K ei pese oma juukseid. Käib kaltsudes, aga kui mina siia tulin, siis tuli esimest korda ilusate riietega, siis ema oli ka üllatunud, et hoopis teine inimene (ei tea, kas minu auks). Aga nüüd hakkab tema riietus vanaviisi minema.

K on hästi seltskondlik inimene. Meie väiksesse linna tuli üks sakslane (saksa numbriga auto). Ja siis K võttis üks õhtu koogi kaasa, vaatas, et seal uue sakslasega majas küünal põles aknal ja siis K läks koputas aknale ja läks külla. Jah, ta lähebki nii umbropsu uute inimestega suhtlema. K räägib taani, saksa, inglise keelt ja on õppinud mõned sõnad soome keeles ja mõned eestikeelsed sõnad on ka peas.

K sai uue mehe. Tema mees on ka huvitav. Mees elas emaga koos ja 40-aastaselt käis ESIMEST korda kohtamas (salaja kiriku taga). Ema ei tahtnud, et poeg naise võtaks. Mehel oli raha tekkinud, sest naist polnud ja ta pidas emaga poodi. Nüüd on raha juba laiaks löödud.

Igatahes… K on tohutult inspireeriv inimene. Ma alguses natuke kartsin K-d, sest mõtlesin, et ta on samasugune nagu venna sõbranna (kes hakkas mind AITAMA, vastu minu tahtmist ja kangutama mind välja minu mugavustsoonist). Aga K ei ole selline. K küll püüab mind AIDATA, aga ta teeb seda nii, et see ei häiri mind. Emal on mingi kuues või kümnes meel, mille abil ta tunneb ja arvab asju… Igatahes, ema ütleb, et K tahab, et ma ka kooris laulma hakkaks ja K tahab, et ma inimestega suhtlema hakkaks ja K tahab mulle taani keelt õpetada. Ma tundsin suurt hirmu, et nüüd kui K-le appi lähen, siis tõmmatakse mind toolile kinni ja sunnitakse laulma ja taani keelt õppima.

Tegelikult taani keele õppimine oli see, et K küsis, et mis sõna ma tahaksin teada taani keeles ja tunnustas mind, et ma ütlesin “vihma sadama” taanipäraselt (kuigi ma omast arust rääkisin inglise keeles).

Võib-olla oli asi selles, et mu suhtlemise oskus on kohutav ja ma ei saanud lihtsalt aru. Aga praegu pole K-s midagi hirmutavat. Pigem on ta just motiveerivam ja toetavam kui mu ema. Mu ema ütleb iga mu taanikeelse jõupingutuse kohta, et ütle seda nüüd taanipäraselt, häälda seda nüüd õigesti. Vahel ta hakkab kordama, kuidas peaks hääldama ja kui ma küsin, et kas ta teeks seda aeglasemalt ja mis minu häälduses valesti oli, siis ta ütleb, et ta ise ka ei tea, kuidas seda sõna hääldama peaks, see on raske sõna. (Miks ta siis norima hakkas?)

Kui K-le öelda “ei”, siis ta ei pressi rohkem peale. Aga ema ikka üritab ja venna sõbranna… Oh, too sai nagu indu juurde minu “ei”-st ja lõpuks ma läksin nii närvi, et oleksin talle kallale läinud. Ma ise ka ehmusin ära enda käitumisest, selles väikses pubis pandi muusika seisma, kui ma sõimasin seda “eite” ja turvamees hakkas ka meie poole liikuma. Venna sõber oli ka ehmunud ja küsis pärast, et kas ma nii oma (eks)meest kohtlesingi, et kas ma nii teda sõimasingi. Ütlesin: “Jah.” Venna sõber sai alles siis aru, miks mu eksmees mind kartis. Ma olevat ikka väga hirmuäratav olnud.

Aga K on hästi tore ja rõõmsameelne.

Aga minu hommikujooksu juurde tagasi tulles.

Ma jooksen K maamajast mööda (tal on kolm maja, üks maja on mul siin ületänava). K sõitis oma halli Audi A8-ga mulle ette ja oli hästi rõõmus. (Me tegime emaga ta maja ikka väga palju puhtamaks, kui see enne oli.) K hakkas minuga taani keeles rääkima. Ma sain mõnest sõnast aru. Aga ma ei saanud aru, et ta taani keeles rääkis. Mõtlesin, et huvitav, et ma tekstist aru ei saa, et kas mu inglise keel on nii rooste läinud.

Ühel hetkel K taipas, et räägib taani keeles ja siis ütles, et räägib taani keeles ja siis ma taipasin, et see oli põhjus, miks ma aru ei saanud. Edasi suhtlesime inglise keeles. K ütles, et nüüd saab ta tütar külla tulla (17-aastane), et nüüd on köök korras.

K on ülirõõmus koguaeg. Ta ütles, et tema loomad on väga õnnelikud, et ma seal käisin. (Toitsin loomi ka.)

Tahtsin selleni jõuda, et hommikujooks on väga meeldiv, kui saad hoomikul nii suure rõõmu ja kiiduga üle valatud.

Ema tegi veel nalja, et ma lähen hommikul välja, siis sõidab Audi A8 ette ja mulle antakse 500 DKK-d. Mul on luksuslik elu. (Tema peab tööl käima jne… aga minule tuuakse raha A8-ga). Tema on olnud Taanis u 10 aastat, ma mõned kuud (neli vist).

Ma peaks K-ga suhtlemise oma “kiiresse” päevakavva lisama. See suhtlemise treening on tore. K-ga ma ei karda vigu teha, temaga on julge rääkida.

Temale tekitasin ma ebamugavust, sest mina ei räägi ju ja siis tekib vaikus ja siis tema küsib, aga mina vastan jah/ei ja “ma ei tea”. Oli näha, et tal tekkis ka ebamugavus. Aga ta ei põe selliste asjade pärast.

Mulle meeldib see, et K on selline nagu ta on. Ma tahaks ka natuke selline olla.

Kui ema rääkis, kuidas K selle uue sakslasega suhtlema läks. Lihtsalt koputab suvalise inimese aknale ja prauh sisse ja küsima, kust tulnud, mis teeb jne… Mul oleks praegu vaja seda K südikust ja julgust.

K jätab palju asju poolikuks. Tema kodu on nagu “sega-suma-suvila”. Tegelikult ka. Jäneste puuri ta ei puhasta üldse. Maja uks käib kinni nii, et ukse ette pannakse kivi või tool. Põrandasoendus on sees, aga aknad on lahti ja väljas on külm (ju siis läks kiireks).

Köögi laud oli kaetud erinevate saiadega, mõni hallitas, mõnda oli hiir söönud… Tekid ja vaibad vedelevad maja ees niitmata murus, katkised toolid on ka maja ees kuhjas, üks köis vedeleb maja ees. Aiavärav on lahti ja üks hing on katki. Kui seda maja vaadata, siis tundub, et see on maha jäetud maja, aga tegelikult elatakse selle (näiliselt) prügi sees.

K-le meeldivad nõud. Ta ostab kokku ilusaid taldrikuid ja tasse. Pesin nõusid ja ema ütles, et see tass on käsitöö (järelikult väga kallis). K istub tegelikult suure varanduse otsas (peale majade veel antiikmööbel ja tassid), aga lihtsalt see väärtus on peidetud mustuse alla.

Huvitav on see, et K on rahul sellega, mis tal on. Ta on õnnelik, kui saab oma kooriga laulmas käia. Auto on küll uhke, aga ta ei eputa sellega. Ta võtab seda kui tarbeeset ja võtit inimestega vestluse alustamiseks. Need “normaalsed” ei tahaks ju kaltsudes ja paljasjalgse K-ga rääkida, aga kui ta oma halli Audi A8-ga ette sõidab, siis ollakse valmis suhtlema küll.

Siin Taanis on see prestiiž oluline. Toodetakse mingeid lihtsaid puidust kujukesi (võiksin vabalt ise puidust sellise linnukese teha), aga nende omamine on nii prestiižikas. Nimi loeb, selle on tootnud See Firma (ma ei ole süvenenud nendesse brändidesse). Ja siis on siin popid kriipsujuku pildid. Need on ka kallid. Nagu lapse joonistus, aga jällegi (See Firma). Seega, Audi A8 on võti inimeste huvi ja tähelepanu saamiseks.

Ei, tegelikult on mu elu huvitav. Minu ümber toimub huvitavaid asju ja ma kohtun huvitavate inimestega.

Ema ei taha K-d kallistada, aga K tahab kõiki kallistada. (Ema kardab baktereid.) Mina pole harjunud kallistama ja olen selline häbelik. K talub seda ja arvesatb minuga. Kuid viimasel ajal olen ma ikka K-d kallistanud. Mina neist bakteritest ei hooli.

K on käinud USA-s California osariigis. Pool aastat oli seal sugulasel külas ja õppis kohalikus koolis…

Minu jaoks on K nii huvitav inimene, et mina tahaks küll temast rohkem teda ja aru saada, kuidas tema maailma ja olukordi näeb. See on nii uskumatu. K positiivsus on hämmastav. Mina oleksin tema olukorras väga kuri ja masendav, aga tema… Ta ütleb, et ta pole uskilik ega midagi, aga talle meelsib gospel-i muusika. Aga samas ta pole kellegi peale pahane, kes talle pahasti ütleb. Ta ei julge eriti abi ka paluda. Kuidagi ääri-veeri küsib ja lõppu käib, et ta saab ise ka, et kui ei taha aidata, siis pole vaja… (Ema oskab sealt abipalumise välja lugeda, mina mitte.)

***

Aga kasulik pole ma täna olnud. Keelt pole õppinud ja tööd pole ka otsinud. Aitasin kursaõel õppida eksamiks ja homme ka.

Täna tegin süüa (lasanjet). Ema ütles, et hästi tuli välja. Ma esimest korda tegin ja tema õpetuse järgi ja mõned asjad mõtlesin ise välja, sest mul polnud teda kõrval (käepärast). Igatahes… Ta viis lasanjet ka tööle oma töökaaslasele (noormees).

***

Ei, selle nalja pean ma ka ära kirjutama…

Ema töökaaslane on noor poiss (poolakas). Too viskab emat kommidega (kui tahab ema tähelepanu, et midagi öelda või küsida). Emale hullult maitsevad need Poolast ostetud kommid. Siis eile võttis ema ühe kommi ja ütles töökaaslasele (B-le), et selle viib ta oma tütrele. B ütles, et tal on suur koti täis neid komme, et toob mulle (Minnyle) kotitäie komme. (Justkui mina oleksin maiasmokk, mida ma olen, aga…)

Emale ütlesin, et hea kaval küll. Ei julge ise Poola kommi küsida ja siis lükkab mind tanki, et mina hullult tahan Poola kommi.

Täna siis ema maitses minu tehtud lasanjet ja ütles, et kui see on hea, siis viib B-le ka. Kui poleks hästi välja tulnud, siis poleks viinud. Aga tuli hea välja ja ta viis B-le.

***

Vaikselt raha koguneb. Kui nii jätkub, siis saan võib-olla järgmise aasta alguses Eestisse minna. Kui saan sõiduraha oma teenitud rahast kokku, siis võiks ju endale natuke rõõmu lubada. Saaksin I-le silma peale visata. (Vana hobune tahab ka kaeru.)

****

Nüüd kui ma kiiresti teen, siis saan pool tundi sõnu õppida ja siis koerale söök ja koeraga jalutama. Jalkapoisse enam pole. Ma lähen nii hilja, et neist pole jälgegi. (Minny ei käi poisse piilumas enam.)