Kohutav päev…

… aga kusagil peab ju see poni olema.

Lugesin oma horoskoopi, et kas seal mainitakse, et päev nii vussi läheb, aga ei mainitutki. Ma pean vist ise endale horoskoopi kirjutama hakkama.

***

Mind ajab (“natuke” = palju) närvi see, et inimesed arvavad, et kolme kuuga peaks uue keele küll ära õppima. Mina olin naiivne ja arvasin, et õpin keele ära aastaga (muidugi ma pole päris kindel selles, et ma nii arvasin).

***

Piilusin juba uut piletit, st lennupileteid Eesti külastamiseks sügisel. Aga S ei toeta mind. Ütles küll, et väga tore, aga siis kui nägin tema haput nägu ja küsisin, et mis ei sobi. Selgus, et tal ei ole aega mind lennujaama viia. Ja raha ka pole.

Raha… See ajab ka mind närvi.

Esiteks. Ma sain magistritöö võidu raha. Olen S-i toetanud, vennale saatnud ja S-i õele saatnud. Enda lennupileti ostsin ka sellest. Lisaks sain raha isalt ja vanaemalt, ka selle raha andsin S-le. Aga talle ikka ei piisa.

Püüan end koguda, otsin töö. Siis peaksin saama ise otsustada… Nüüd ma ei saagi piletit ära osta, sest ma ei tea, kas ma saan lennujaama ja sealt koju või mitte. Ja muidugi Taani pangaarve on üsna tühi juba. Ak!

***

Raha… S ajab nii seda raha taga. Ta juba arvestas sellega, et ma hakkan saama Taanist töötuabiraha. Täna käisin tööbüroos ja selgus, et ma ei saa sealt isegi mitte vestlust, kuidas tööd otsida ja mis tingimustel saada praktikat…

***

Raha… Eestis olles liikus ka jutt koguaeg raha ümber. Jah, ma kasutan ka väljendist “ma ei saa, sest mul pole raha, sest mul pole sissetulekut.” Aga see pole niivõrd kurtmine, kuivõrd jututeema mujale viimine (tugev argument ja pole vaja lisa seletust).

Inimesed on hakanud nüüd üles otsima vanu võlglasi. Üks pensionär tahab riigilt tagasi saada osakuid, mis tal olid Eesti Maapangas (vist oli selline pank, see läks pankrotti 90′ndatel).

Minu jaoks tundub alandav minna kerjama raha, mille olen juba ammu välja laenanud. Ise tegin vea, et raha andsin. Võtsin riski, see realiseerus negatiivsena, noh… See teadmine, et sinna ei tasu enam raha laenata, läks mulle nii palju maksma.

Minu puhul on veel see, et ma tean, et sellel inimesel ei ole nagunii raha. Seega ma ei hakka isegi vaeva nägema, et seda temalt küsida. Loodan, et kui tal kunagi hakkab hästi minema, et siis ma meenun talle ja ma saan natuke krõbisevat (inflatsioon sööb selle ära), aga natuke kommiraha oleks ka tore üllatus. Või äkki on see just selline summa, mida mul on just tollel hetkel vaja.

***

Ma olin õnnenik, kui Eestist Taani sain. Selline tunne oli, nagu oleksin jõudnud koju. Täna on mul jälle kodutu tunne. Mõtlen juba üheotsa pileti peale (Eestisse). Aga… Jah… Mõtlesin, et kandideeriks kusagile Eestisse ja küsiks ulmelist palka (nt 2000 EUR/kuus neto) ja garantiid, et mulle jagub tööd umbes kaheks aastaks. Kui selle saan, siis tulen tagasi. Äkki saan vanaema juures elada, äkki ta saab kassil silma peal hoida. Ostaksin endale auto ja sõidaksin Tallinna ja Jõgeva vahet. Siin Taanis on mõiste “pikk vahemaa” muutunud.

***

Ma tean, et pärast vihma tuleb päike välja, aga nii suurt tagasilangust ei osanud ma küll oodata.

***

Koolis läheb enam-vähem hästi. Õpetaja Kenneth isegi kiitis mind. Tal on minusse usku (mida minul pole, aga noh…). Kenneth ütles, et mul on võimalus kolmandasse moodulisse saada (mooduleid on kolm ja igal moodulil on kuus astet, madalaim on üks). Süüria tüdruk tundis ka huvi kolmanda mooduli vastu ja leedu poiss, aga Kenneth ütles, et nende jaoks on kolmas moodul liiga raske, et seal on terve päev ainult grammatika, aga Minny võib kolmandasse moodulisse minna küll, aga rääkima peab rohkem. Rääkimist treenima.

Mina võin seda teist moodulit ka teha. Mul pole kuhugi kiiret. Tegelikult ma ei teagi, mida oma eluga peale hakata.

Täna sain natuke positiivset tagasisidet oma taani keele oskusele veel. Tööturuameti teenindaja ütles, et ma räägin natuke taani keelt juba (teisele teenindajale ütles ja ma kuulsin seda). Seega… See ju positiivne…

***

Aga minu elu. Minu elust pole nagu midagi rääkida. Ma ei teagi mis saab. Mul see viisaastaku plaan on, tegelen sellega, vaikselt… Selline imelik olukord on. Ma nagu ei tahagi midagi. Kõigest on suva. Aga küll soovid ja unistused tagasi tulevad. Vahel ongi vaja natuke hulpida.

***

Mingi dieet on selline, et üks või mitu päeva süüakse kõike ja pigem hästi rasvaseid asju ja siis tuleb vähese toiduga päev või päevad. Mul sellesse dieeti usku polnud. Aga vanaema juures olin ma sunnitud rasvast toitu sööma. Kartulid ujusid rasvas, liha ka ja kapsas otseloomulikult. Kaks päeva oli mu organism šokis. Streikis, mitte midagi ei liikunud ja ma arvasin, et plahvatan, aga siis harjus sellega ära. Täitsa ok oli.

Imelik oli ka see, et ma ei söönud üle. Head sööki oli lademetes, aga mul polnud isu. Sõin kuni kõht sai täis ja rohkem ei mahtunud. Isegi kui viisakusest oleksin natuke veel võtnud, siis lihtsalt ei mahtunud. Ja üldsegi polnud raske öelda: “Tänana, aga ma ei soovi rohkem.” Nii uskumatu minu puhul.

Sain I-ga  kokku, ta kutsus A ja V ka. A, tema töötas seal ettevõttes, kus ma praktikal kunagi olin ja V on tema poissõber (elavad koos). A on hästi peenike. Korraks tundsin end tema kõrval paksuna, aga mul läks see tunne ka üle. Mul oli nagu täiesti suva, milline ma olin. Tema kõrval tunnen ma end kollina. Ta on nagu ehtne barbie-sekretär. Täitsa ehtne. Kullast ehted, käekellad, trendikad riided jne… Mina kannan turu-originaali, meik on kodukootud, juuksed lõikan endal ise ja jope on kaks numbrit suurem, sest ma tunnen end suurena. Kuid püksid on number väiksemad, sest kunagi olin ma väiksem. Aga ma tundsin end täitsa ok-lt.

Ja-jah… Kaaluteemat ka… Sõin siis nädal aega torte ja komme ja rasva (kartuli, kapsa ja lihaga)… Oma vana elektroonilise kaaluga (Eestis kaaludes, kaalusin ma 57,8 kg ja vist 56 kg ka). Taanis (kettaga kaaluga) kaalun ma 55 kg, kuid sellele võib vist lisada 2 kg, seega umbes 57 kg. Igatahes… Ka see Taani kaal näitab natuke vähem. Nii vähe pole see kaal veel näidanud. Tegelikult on muutus vaid paar kilogrammi, kuid… Naiste jaoks on see tohutu (siinkohal olen ma naine).

Igatahes, ma mõtlesingi, et see rasvase toidu söömine on ka kaalu alandav. St kui teha seda lühikesel perioodil. Aga ma ei haka sellega praktiseerima. Minu eesmärk on jätkuvalt kaal stabiilne hoida ja enesetunne hea.

***

Koeraga hakkasin jooksmas käima. Kaks korda päevas. Hommikul ja õhtul. Me olime nii armsad, kui me kahekesi jooksime. Aga täna koer hammustas mind kannikast (õrnalt, haiget ei saanud, aga tundsin) ja jooksis mulle ette. See oli tema sõnum, et aitab jooksmisest. Enam ei jookse. Nüüd jalutame nagu kaks vana-organismi.

***

Püüangi üle saada oma pettumusest (pettumus Taani ametiasutustes ja nende suhtumises ja ise-enda rumaluses)… Homme on koolipäev. Järgmine nädal plaanin tööd hakata otsima aktiivsemalt. Leedu poiss oli S-lt küsinud, et kas Minny otsib tööd, aga S ei lasknud tal rääkida, seega ma ei tea, kas leedu poisil on midagi mulle pakkuda.

***

Ma peaksin hakkama treenima julgust, inimestega suhtlemist. Kuidagi nii kookonisse olen tõmbunud. Reaalselt ei ole mul ju mitte midagi karta, aga ajus ja/või alateadvuses on mingi takistus. Vaimne takistus, millest ei suuda üle astuda ega olla.

See on kangesti sedamoodi, et tuleb/tuleks hakata oma isiksust muutma, aga see on kuradima keeruline, ohtlik ettevõtmine. Ohtlik seetõttu, et kui hakata isiksust (iseloomuomadusi, iseloomu) muutma, siis võib juhtuda, et lõpuks kaob ära minu eripära, minu jalajälg, minu n-ö firmamärk. Kes või mis ma siis olen, kui ma enam pole see nõme, nannipunnist veidrik, kes pistab pillima iga väikse asja pärast.

***

Mõtlesin, et mul ei ole midagi kirjutada, aga ikka suutsin pika postituse välja võluda.

Äkki hakkan väikseid jutukesi kirjutama Taanis mõnda ajalehte. Kurdan, kui ebaõiglased nad ikka minuga on. Ma olen ju nii andekas ja tubli ja ainulaadne.

***

Kell on jälle miljon. Püüan uusi sõnu õppida ja siis püüan alustada raamatupidamisega. Ma pole seda teinud vist juba jaanuarist või veebruarist saati. Ohh… Aga vaikselt tuleks alustada. S-i finantsidest tuleb ülevaade saada. Keegi peab teda kontrollima.

Ma loodan, et sellel, kes seda loeb, on parem päev kui mul. Ma siis näppan natuke tema paremat päeva. Teinekoerd, kui mul hästi läeb, siis ma rõõmuga jagaksin oma paremat päeva.

Koos saame kõigest üle. Ma olen ikka sulle toeks siin. Kui kogu Maailm on sulle selja pööranud, siis siin on sulle koht olemas. Saad istuda vaikselt oma ekraani taga ja lugeda minu mõtteid ja kui sa midagi ei kommenteeri, siis keegi sind ei kiusa ka ega ütle sulle pahasti.

Siin minu monoloogide juures saab vaikselt olla. Täitsa luban.